Friday, April 3, 2015

Käes on Aprill

Ma nimetan selle dokumendi ’blog_april’, mis iseloomustab kenasti postitamise stabiilsust.

See paneb mind mõtlema kas ma peaksin teile nüüd ette laduma kõik mis mu elus toimub või hoopis selle lehe sulgema.

Ma ausaltöeldes tunnen, et see blog on oma elu ära elanud. Varem olin ma kusagil kaugel-kaugel Hiinamaal, ümbritsetud ilma naljata miljonite inimestega aga siiski üksi. Blog oli ideaalne väljund oma mõtete ilma saatmiseks, emotsioonide jagamiseks ja ka stressi maandaja, sest olen kindel, et mõnigi teist võib mäletada kuidas ma siin sülge ja roppusi olen pildunud. Ah ajad-majad.

Nüüd kodus olles on mõtteid ja emotsioone isegi rohkem aga need saab kohe ka ’päriselt’ jagatud minu sõprade ja perega kes siin on, nii et siis kui tuleb meelde, et kuskil interneti avaruses üldse mu blog ripub ja sinna midagi kirja võiks panna on need vahetud tunded juba kustunud ja sõnad kõigest sõnad.

Kuid siiski. Aprill on minu jaoks väga põnev kuu ja enne selle lõppu ma blogi ei sulge.

Enne veel kui Aprillini jõuan teen ka kiire tagasivaate möödunule. Esiteks nagu mainisin juba varem ma loobusin suitsetamisest ja täna võin öelda, et kolmas kuu tiksub minu enda kõige suuremaks üllatuseks. Ma arvan, et kui ma tookord selle otsuse vastu võtsin, siis mu alateadvus või kõrgem mina ütles mulle „Okei, girl, let’s do it!“ võib-olla pilgutas korraks silmagi ja nüüd aitab mul vastu pidada. „Vastu pidada“ ei ole tegelikult õige fraas, sest siiani – kolme kuu jooksul, ei ole mul olnud soovigi suitsu järele, pigem isegi vastupidi mõnikord mõeldes, et „Mis siis kui suitsetaks..“ hakkab sellele mõeldes paha. Ma tean, et on endiselt väga vara hõisata, kuid mul ei ole mingeid helgeid mälestusi enam suitsetamisega, ma ei pea end suitsetajaks ja ma hakkan aru saama, et tüdrukutele tõesti vist ei sobi see tegevus. Ma tean, ma ei suuda isegi uskuda, et ma seda just kirjutasin. Need katsumused mida ma kartsin – hommiku kohvid, alkohol, suitsetavad seltskonnad, esimesed soojad ilmad – olen ma edukalt üle elanud kui ka suvi sama kindlameelselt möödub, siis ma olen veendunud, et tagasi teed ei ole-tule.
No vaadake ja kiitke mind nüüd, ma räägin nagu mingi memm.

Teiseks, ma olen kodus. Eestis. Häädemeestel. Veel praegugi tuleb see mõnele üllatusena ja ei maksa ka küsida millal ma tagasi lähen, sest seekord tõepoolest ei ole mul tahtmist ega põhjust kuskile minna. Kuigi mul endiselt asjalik tööpakkumine Malaisias jõus vastasin ma sellele „Jah. Siis kui ma kõigis oma plaanides läbi kukun.“
Kui ma 2009 aasta lõpus (muuseas ma lahkusin ja tulin tagasi täpselt samal päeval viis aastat hiljem) „korraks Hong Kongi“ läksin, siis ma seadsin endale ajaks ühe aasta, see pidi piisavalt pikk aeg olema, et Eestis majandus jälle õitseks ja elu lill oleks. Peale seda aastat tuli järgmine ning veel üks ja veel ning iga aasta oli "kindlalt viimane". Uskusin, et leian selle ajaga oma koha siin elus.  Olin väga veendunud, et ma kolin kuskile Hong Kongi kuhu paljud mu tuttavad olid jäänud ja kus inglise keelega kerge on läbi saada, samas unistasin aga Taipeist, sest see linn oli alati minu südames, lõpuks leidsingi oma mõnusa paiga hoopis Malaisias ja juhtuski nii, et mulle pakuti „normaalsete inimeste tööd“ ja kõike seda mida ma arvasin end otsivat. Ning mis selgus.. ma pidin pool maailma läbi käima, et aru saada, et minu koht on täpselt siin kus ma alustasin. Absoluutselt kummastav.

Samas ei arva ma hetkekski, et ma oleks oma aega pea laiali ringi vahtides raisanud. Ma usun pühalikult, et me kõik oleme täna selles punktis oma eludega kus me oleme tänu teekonnale mille oleme läbinud. Ja siin ma nüüd olen. Koon ja mõtlen ja kirjutan ja teen üleüldse palju asju mille peale ma kunagi varem ei ole tulnud. Te teate, et meil on Mõte (mida saate jälgida instagramis@pohvik, reklaami moment) ja me tuleme peagi kogu kupatusega ametlikult päevavalguse kätte, nii et olge esimesed kes sellest teavad. Seega isegi kui ma blogi sulgen ei jää me teineteisest võõraks.

Ning saabuski Aprill. Järgmine nädal kolin ma nädalaks Viljandisse kus ma liitusin Traditsioonilise Nahatöö koolitusega. Ma tean, et see on väga vastuoluline teema paljude jaoks ja Kiku lubas kogu mu organisatsiooni peapeale keerata. Kuid ma olen ka ise loomaarmastaja ja saan kinnitada, et ma ei hakka kunagi kedagi kasvatama vaid selleks, et nahka saada. Need on kasulikud ja käsitöös vajalikud lisateamised. Põhimõtteliselt õpin ma kuidas looma nahka (jänese, lamba, kitse) koduste ja keskkonna säästlikute vahenditega parkida. Sarnase kursusega tahtsin juba eelmine suvi liituda, kuid siis jäi see minu jaoks ära. Nüüd olen ma väga elevil, sest kultuuriakadeemia koolitus on kordades mahukam ja usun, et kasulikum, selles on nii teooria kui ka praktika osa ning ka pikk eelnev ja järeltöö, muuseas sinna ma lähen nii, et lambanahk õlal ja kolm päeva käärinud rukkijahu hapatis pangekesega näpu vahel. Tagasi tulen sama pangekesega kus sees liguneb jäärakott. Khmm.
Nagu ma ütlesin ootan ma seda elevusega, sest see on minu jaoks täiesti uus maailm. Jah, modellid ning jäärakotid käsikäes ei käi. Tavaliselt. Ja ma olen alati nö. seikluste ja uute kogemuste poolt. Samas ei saa see kindlasti kerge olema, sest ma olen juba kuulnud, et see ei ole mingi kerge töö. Seda võis ka välja lugeda asjadest mida ma kaasa pean võtma, samuti toimub töö väljas, kuigi kevad juba korraks koitis ei ole selleks ajaks soojemaid päevasid oodata. Ma arvan, et saan hakkama. 

Kuid nüüd tõsise seikluse juurde. Okei, tegelikult ei ole see nii väga seiklus vaid hoopis õppereis, kuid mul tekkis võimalus lennata nädalaks Rumeeniasse. Rumeenia, daamid ja härrad! Ma olen pagana õnnelik, et just sinna, sest Rumeenia ei ole kindlasti mitte riik kuhu ma omal käel esimese asjana sihi võtaks. Woah, kas see lause oli arusaamatu? See tähendas, et ma tahaksin külastada igat riiki. Nagu me kõik ilmselt. Aga kui ma saaksin näiteks Euroopas vabalt reisida, siis ma läheksin esmalt Itaaliasse Cristiani juurde, siis Londonisse Alice’le külla ja Lion Kingi ja LesMis’i ja Wicked’it ja.. no muusikale vaatama, peale Londonit ma läheksin Hispaaniasse, sest ma olen alati Hispaaniasse tahtnud minna ning siis läheksin ma Poola Marcelina’le külla ja tuleb välja, et Poola on hoolimata oma kahtlasest kuulsusest väga kaunis maa.  Seega on mul väga hea meel, et mulle pakuti võimalust minna just taolisse ebatavalisse sihtkohta nagu Rumeenia. Tegemist on eRasmuse programmiga ja teemaks on Eco Handmade. Kokku saavad noored kuuest Euroopa riigist, tutvustatakse oma kodukohtasid ja tutvutakse ka sealse kandiga, me läheme väikesesse külakesse kaugel Bukarestist. Iga päev külastame ka mõnda kohalikku käsitöö ettevõtet ja osaleme workshoppides. Muuseas peame ka tutvustama Eestit ja seal hulgas ka mõnda Eesti mängu. Olete väga teretulnud andma soovitusi Eesti traditsiooniliste mängude osas. Minul pidi vist üks õnnetu lapsepõlv olema aga ühtegi rahvuslikku mängu ei meenu. Õnneks Eesti päev on üks viimaste seas kui kõik võiksid juba omavahel sõbra(liku)d olla, ma ei kujuta ette kuidas näiteks esimesel päeval inglise keeles saali täiele rahvale võiksin seletada rits-rats rundipummi reegleid.

Igatahes, loodetavasti saan ma peagi täpsemalt rääkida oma koolitusest ja Rumeeniast aga ärge olge pahased kui järgmise postituse pealkiri on "Käes on Mai".

Olge mõnusad, armsad sõbrad, sööge mune ja püüdke jäneseid. 

Fun fact: Lihavõtted on Halloweni järel mu teised lemmikpühad.


Ja siin on ka pilt, et tekst igavaks ei läheks. Liiga hilja, jah ?  

Kaadri tagune võte Vastlapäevast mil me Aigi, Jüri ja Raunoga käisime Mõte mütsi reklaami/pilte tegemas. Sünkroonis mütsi kohendamine ja Rauno valvab, tõukekelk peas. Jah. 

No comments: