Sunday, October 12, 2014

Port Dickson, pommid ja vargad ehk üks lihtne nädal Malaisias.

    Arvestades viimase kuu sündmusi ei saanud ma olla õnnelikum kuuldes, et sõidan Port Dicsonisse DressingPaula reklaami pildistama. Muuseas klient ütles, et ma näen välja nagu 'jää kuninganna' , nii et kui mu kampaania pildid välja tulevad peaksidki nad oma brändi Dressing Paula asemel Põhjamaade Printsess Paula'ks nimetama. Hiinas elades panid taolised väljasõidud modelle ohkima „Oh ei. Jälle!“ Pikad autosõidud, igavesed järjekorrad rongijaamades või alati ning ma ütlen veelkord alati hilinevad lennud käisid paratamatult linnast lahkumisega kaasas. Malaisia aga teisest küljest on fantastiliselt ilus riik. Lausa maaliline ma ütleksin. Vaade on justkui pilt postkaardilt.. Siis kui sa Kuala Lumpurist välja saad. Kahjuks ei ole taolisi töid mis linnast välja viiks just kuigi palju. Olen kogu oma aja jooksul siit väljas käinud vaid neljal korral, neist kahel Langkawi saarel. Seega kui ma teada sain, et Port Dickson või PD nagu kohalikud seda kutsuvad on ranna rajoon tekkis mulle mentaalne pilt valgest liivast, helesinisest merest ja õrnas tuules õõtsuvatest palmidest. Selline paik ei jäta isegi minusugust päikesevihkajat külmaks.

Dressing Paula

  Peale kahe tunnist autosõitu jõudsime me PD'sse mille sõiduteed olid õõtsuvate palmide asemel ääristatud hoopis müüride ja okastraadiga. Kuigi kell oli vaid kuue paiku õhtul ei sõitnud meist mööda ega meile vastu üle paari auto. Ainsad inimesed keda ma nägin olid järjekordse müüri kõrval ühte sammu jooksvad kadetid või sõdurid või keegid sellised. Järgmiseks möödusimegi sõjaväe muuseumist mille esist kaunistas suur sõjaväe lennuk. Kuna Indoneesia metsatulekahjude tolm ja sudu on hetkel Malaisia ja Singapuri kohal siis päikesepaiste asemel oli ilm hoopis hall ja nukker mis lisas PD'le veelgi enam kummituselinna muljet. Ma mõtlesin, et just selline võiks Põhja-Korea välja näha. Ma ei tea kas selles on kübetki tõtt, kuid see oli esimene asi mis pähe tuli.


  Meie hotell oli tõepoolest mere ääres. Kuid rand mida me traadist aia tagant nägime oli jällegi tühi, no mitte päris tühi kuid seal oli inimesi vaid käputäis. Kuskil vedeles ära näritud surfilaud, veidi eemal vana kummuli keeratud kajaki moodi paadike. Hotell oli suur ja üritas välja paista luksuslik, hooviks sadam mille ääres seisis mõni suur jahtlaev ja hunnik purjekaid, kuid isegi hoolimata sellest oli paik tühi ja väga vaikne. Ma ei olnud üldse pettunud, et mu ettekujutlus ei vastanud tõele, sest see oli hoopis teistsugune kummaline vaatepilt. Mul tekkis tunne, et võib-olla PD oli vanasti kuum kuurort linn, kuid ehk tekkisid uued ja veel kuumemad piirkonnad nii et see seal oli nüüdseks unustatud ja tõmbas veel viimaseid hingetõmbeid. Vaadates Google pilte enne ja pärast oma reisi ei leia ma üldse, et oleksin samas kohas käinud. Muidugi oli minu reis väga lühike ja ma ei saanud palju ringi käia.





  Läksime õhtusöögile linna mis ma pean ikkagi ütlema meenutas linna vähem kui Häädemeeste. Väljaarvatud see, et seal olid teed valgustatud ja Häädemeestel ei ole. Nagu enamus mereäärsetes 'külades' olid ka siin enamus toidukohad keskendunud mereandidele. Peatusimegi ühe katusealuse ees. Selle menüüst võis lugeda igas versioonis kala ja krevette ning.. hirve ja jaanalinnu liha, ma ei tea kuidas need kaks valikusse sattusid. Ma ütlen teile midagi. Siinsed „restoranid“ näevad välja kõige räpasemad paigad kogu maailmas, sest ilmselt need ongi. Aastate vanune rasv, tolm ja mustus jookseb mööda seinu alla ja on varem valged pinnad halli-musta seguseks maailnud. Putukad sibavad mööda laudu ja kööki ringi. Prussakas tormab üle varvaste ja betoonist valatud põrandad on kaetud suitsukonide ning sopaga. Mõnes kohas kõnnivad kassid ja sisalikud ringi nagu bossid ja neil ei ole muret maailmas. Ühte taolisse paika paljudest-paljudest sattudes kukuks Eesti tervisekaitse inimesed pikali või sureksid püstijalu. Aga just need on kohad kus pakutakse kõige paremat ja audentsemat kohalikku toitu. Mul ei ole kunagi olnud hirmu oma tervise pärast seal süües, tavaliselt on taolised kohad rahvast lookas ja mõni veel järjekorras ootamas. Nad ei tule sinna hinna pärast, mis ei ole muuseas üldse nii soodne kui võiks arvata, vaid just toidu tõttu.



  Järgmine päev algas kell viis hommikul. Mulle tegelikult meeldib nii vara ärgata, sest see tundub nii ekstreemne ja mul on tunne nagu teeksin ma midagi tähtsat või raskemat kui see tegelikult on. Lisaks olen ma kindlalt hommiku inimene. Aga kuna meie uneaeg jäi lühikeseks siis fakt, et me järgmised kaheksa tundi Malaisia kolmekümne kraadises kuumuses töötasime oli paras katsumus terve tiimi jaoks. Huvitaval kombel tundus kohalikel palavuse ja sääskedega toimetulek isegi raskem olevat kui minul või brasiilia tüdrukul kes me parukate all õhku ahmisime. Jällegi leidis õnneks kinnitust tore tõsiasi, et sääsed ei ole minust vaimustuses. Isegi mitte ühte sääske või sipelgat ei tulnud minu otsa ronima samal ajal kui mõni teine piinles rosina suuruseid moskiitopunne kratsides.





  Võtte paigaks ei olnudki rand nagu me lootnud ja oodanud olime vaid hoopis sissesõidu tee ühe kummitustemajani mille aia taha oli ehitatud vajalikud konstruktsioonid meie „Pariisi suvitajate“ teemaliseks pildistamiseks. Kõik maja aknad olid luukitega kaetud, see oli hiigel mõis mis võiks vabalt olla küla koolimaja. Meid võttis vastu vana memmeke ja tema koer kes fotograafi tehnika õhinal täis kuses. Hiljem tekkis meil võimalus ka majja sisse minna, et nende vannituba kasutada kuigi erilist vajadust ei olnudki, kuna liitrite kaupa vett mis päeva jooksul sisse kaaniti kadus organismist seda välja higistades. Kole, ma tean. Tundus nagu maja suuremas osas ei elagi kedagi, mina sain nina sisse pista vaid esikusse mis oli üli kõrge laega, veidi räämas ja hämar. Meenutas mingit pansionaati ladina telenoveladest. See oleks ideaalne võtteplats mõne kehva õudusfilmi jaoks.


Make-up & hair
  Kohalikud inimesed Port Dicksonis olid väga sõbralikud ja mõnusalt soojad inimesed, nad ei tulnud ennast peale tükkima ega jõllitanud meid nagu lihatükki ning ei tehtud 'musi häält', et tähelepanu köita, mida ma nii väga vihkan. Pigem vaadati meid võõrastavalt ja ma ei tahaks seda öelda, kuid tundus nagu mingi imetlusega. Ehk on see tõesti Malaisia mõistes maakoht kuhu kuigi palju valgeid inimesi massides ei satu. Suur osa linlastest paistis üldsegi hiinlased olevat. Näiteks eelmise õhtu söögikohas oli menüü vaid hiina ja inglise keeles, mitte aga malai mida võiks oodata. Töötajad olid hiinlased ja ka kliendid kõik peale minu ja ühe sorakil juustega valge vanamehe kes istus kolme õllepudeli taga üksinda. Inimesed alati naeratasid kui meie pilgud juhtusid kohtuma ning ütlesid viisakalt „Tere.“ Sealne suhtumine võõrasse oli hoopis teistsugune kui Kuala Lumpuris, ma tundsin ennast nii turvaliselt ja hästi.

  Teistes uudistes toimuvad meil plahvatused nii maja ees kui ka maja sees. Port Dicksonisse jõudes lugesin ma uudistest, et eelmisel ööl kella nelja ajal toimus pommi plahvatus meie tänaval kui kahest tänavale visatud granaadist üks lõhkes saates üle kümne inimese haiglasse. See pidi siis olema umbes sel ajal kui meie terve korteri meeskonnaga välisukse taha olime lukustatud, kuid see on juba teine lugu. Niikuinii kohutav juhtum, kuid seda enam, et me elame kõige populaarsemal tänaval kogu linnas. Järgmisel õhtul tagasi kodus olles ja surmväsinult akna all madratsil vedeledes hüppasin ma püsti nagu kõik teised mu korteris kui tänavalt kostus kõrvu lukustav paugutamine. Arvestades seda, et vaid päev varem sai samas kohas alguse pommipaanika oli taeva poole saadetud ilutulestik meie meeles äärmiselt kohatu.

  Rääkides plahvatustest maja sees.. meil on siin täitsa vahva ja kokkuhoidev seltskond tekkinud kui välja arvata üks Ungari kutt kes oma ebameeldiva olekuga kõigile vastukarva on. Mitte, et meil otseselt tema vastu midagi oleks olnud, kuid ta lihtsalt ei sula seltskonda. Modelli korterites on oluliselt vähem konkreetseid tülisid kus vihaseid sõnu vahetatakse kui võiks arvata mõeldes kui palju erinevaid inimesi erinevatest keskkondadest sunniviisiliselt kokku on kolitud. Minu enda kogemustest meenub üks juhus aastast 2010 kui Xiameni korteris kaks brassi, poiss ja tüdruk, sõda alustasid omavahel mossitades ja teisi oma poolele meelitades. Ja teine, tõsisem konflikt kus juba rusikad püsti tõsteti oli veel varem Milano korteris kui ungari ja poola tüdrukud maid ei saanud jagatud. Peab tunnistama, et pea alati on just tüdrukud need tülinorijad, poiste omavaheline suhtlus on hoopis teistsugune nad on esimesest kohtumisest kuni lõpuni „bro“d. Minu jaoks on see sõna alati tobe olnud ja nüüd veelgi naeruväärsem, sest seda visatakse igasse lausesse.
  Aa, tagasi Kuala Lumpuri korterisse. Täna hommikul, kell kaks päeval, ärkasid pooled meie korteris köögist kostuva karjumise peale. Mina tuterdasin ka oma toast välja ise alles duššist tilkudes, hetk mil ma toa ukse avasin tuiskas minust mööda ungarlane. Läksin kööki kuhu ma niikuinii teel olin ja leidsin sealt meie maja ainsa brassi, kes on loomulikult minu lemmik siit. Ma arvan, et ma võisin eelmises elus brasiillane olla?
  „Mis juhtus?“ pärisin, sest ta oli arusaadavalt endast väljas. Ta seletas kuidas nad olid ungarlasega köögis süüa teinud. Ungarlane jättis kraanist vee jooksma ise samal ajal teisi asju tehes, tema siis säästliku inimesena pani vee kinni ja noomis, et teine ei jätaks niisama vett jooksma. Nii oli juhtunud kaks korda ja sealt hakkas hüppamine pihta. Kui ta oli kiire ülevaatega lõpule jõudnud astuski kurjajuur tagasi kööki. Ja karjumine algas taas. Mul ei olnud kuskile põgeneda, sest üks seisis ühes köögi nurgas ja teine ukse ees nii et mina jäin sinna keskele vahtima üritades nähtamatu olla.
  „See ei ole ainult sinu vesi. See on minu vesi ka, bro. See jooksis ainult ühe minuti.“ paukus ungarlane.
  „Ma tean, et see ei ole minu vesi. See on maailma vesi.“ hakkas brass naerma.
  „Mis nüüd saab. Blablabla. Mis sa kardad, et vesi saab otsa? See jooksis ainult kümme sekundit. Mina teen kaa siin köögis süüa. Kui sul abi on vaja ma ei aita sind enam kunagi. Blablabla. Mis sa arvad, et me peame nüüd selle vee eest nii palju juurde maksma? See jooksis ainult paar sekundit.“
  „Asi ei ole maksmises vaid vee säästmises.“ ütles brass rahulikuks jäädes. Mina olin muidugi tema poolt, meenutades mu veeämbri mõõtmist mõned nädalad tagasi, sest meile on elu aeg öeldud, et vett põhjuseta ei raisata.
  Üleüldse probleem oli tühine, kuid üks neist otsustas sellest teha sellise draama, et terve elutuba oli publikut täis kogunenud ja irvitasid ringis situatsiooni üle. Võib arvata, et need kaks toakaaslast on nüüd pöördumatult tülis. See oli muuseas teine kokkupõrge nende kahega köögis.

  Kummaliste toakaaslastega jätkates ka mul endal oli huvitav kokkupuude tüdrukuga minu toast, kes nüüd õnneks lahkus, sest ma ei oleks suutnud teda palju kauem üleval pidada. Kõikide aastate jooksul ei ole mul üllatuslikul ja õnnelikul kombel tulnud tegeleda varastega majas. See, et keegi mõnikord kellegi meigieemaldajat või šampooni kasutab on võiks öelda, et normaalne. Aga esimest korda elasin ma koos inimesega kes jultunult minu asju võttis. Esimesel päeval kadus minu jumestuskreem, mille mõned päevad hiljem tema voodist leidsin. Okei, aus viga ta pidas seda enda omaks. Samal ajal kadus teadmata suunas minu telefoni laadija, mille ma suvel koos kontori seinaga kogemata kollaseks olin värvinud, seda nagu enda omaga sassi ei tohiks keegi ajada. Siis ta suitsetas ühel ööl kui kõik teised magasid ära terve paki minu sigarette mis ei ole ka kuigi suur asi aga kes teeb nii. Järgmiseks võttis ta minu päikeseprillid, kuid ka see oli andestatav, sest meie omad olid sarnased. Kuid peagi kadusid mu teised prillid, ma ei otsinud neid eriti kuni nad mulle ise vastu jalutasid selle sama tüdruku peas. Ma olin nii kohmetu ega teadnud kuidas neid tagasi küsida, ta kandis neid terve päeva kuni need lõpuks suuretoa lauale pani enda kõrvale. See oli minu võimalus!
  „Oooo. Kas need on minu päikeseprillid?“ küsisin üllatust ja avastamisrõõmu teeseldes.
  „Mul ei ole õrna aimugi, need on lihtsalt siin vedelenud.“ vastas ta sama veenvalt teadmatust teeseldes. No on pagana valekott. Ma nägin päev otsa kuidas ta neid oma peas ja ninal kandis, mingi hetk prilli sanga näris ja siis need enda ette lauale asetas. Sel hetkel ma teadsin, et kõik mis enne kaduma läks ei olnud kaa mingi kokkusattumus.
  Kui päev enne ta lahkumist minu jakk ja meie toakaaslase raha kaduma läksid ei olnud mul ka kahtlust kes selle eest vastutav on. Enne kui ta oma viimased asjad pakkida jõudis leidsin ma taas tema voodist midagi mis mulle kuulus – kollaseks võõbratud telefoni laadija. Seda naljakam, et ta kasutab ise üldse teistsugust telefoni mudelit. Kuna mul ei olnud mingit tõestust ja ta ju ometi meie „sõbranna“ oli ei hakanud ma tema kohvrit lahti lõhkuma ning lasin talle head reisi soovides oma jakiga lahkuda. Ma olen paras pussy, ma tean. Ma arvan, et ma unustasin oma kudumise tööle aga kurat ma ei imestaks kui ta selle kaa tuuri pani kui tal minu telefonilaadijat vaja oli äkki ta tahtis mu poolikut sokki kah.. 




No comments: