Monday, October 6, 2014

Land of Wonders

Kui mina tööle lähen olen ma tumm. Ma ei räägi. Mitte üldse. Oletades, et enamasti töötan ma võõraste inimestega. Ma istun oma tooli maha ja lasen endale näkku / pähe teha mida iganes nad soovivad. See ei ole minu asi kommenteerida teiste tööd ja peale „kuidas läheb, kes sa oled, kust sa tuled“ kohustuslikku vestlust ei ole mul vajadust edasi pläkutada. Ma olen seal tund aega oma mõtetes ja kui aeg on kaamera ette astuda teen ma oma töö ära ja lähen koju. Ma tean, ma kõlan nagu väga ebameeldiv koostöö partner. Aga Aasias see toimib, sest ka nemad ei ole erilised chit-chat inimesed. Ja see mulle meeldib.

Ma ei ole kunagi isegi mõelnud, et tahaks USA'sse modelliks minna. New York ei ole mind iial tõmmanud nii nagu iga teist modelli. Viimase paari nädala jooksul olen ma kolm korda töötanud inimestega Ühendriikidest. Kõik kolm oma ala absoluutsed tipud – NARSi ja Marc Jacobs'i peajumestus kunstnikud ja Tory Burch'i PR direktor. Kindlasti olete näinud Ameerika Supermodell'i saadet kus pidevalt raiutakse, et „It's all about the personality“ ja Tyra viskab tüdrukuid järjest välja, sest nad ei ole piisavalt valjuhäälsed või ei tõmba endale kaamerate ees hüpeldes liiga palju tähelepanu. Ma olen seda vaadanud ja omaette mõelnud „Pff, jama!“ Kui mina üldse sinna saatesse pääseksin, siis lendaksin ma esimeses osas välja, sest mul puudub absoluutselt igasugune „iseloom.“

Eelmise nädala lõpus oli Malaisias Sephora ilupidu. Minu bränd oli Marc Jacobs nagu ma juba ütlesin ja meigikunstnik oli äsja Miamist sisse lennanud. Blablablabla. Hakkas koheselt pihta. „You know what I mean, girl?“ ütles ta millegi peale, ma olin ammu vestluses kaduma läinud aga ta jäi pintsel käes püsti mulle otsa vaatama ning ootas, et ma vastaksin „Yeah, I totally do.“ , mis oleks olnud ainus aksepteeritav vastus. Võib-olla oli see hetk kui ta seletas miks MJ meik on parem kui Make Up Forever'i oma. Ja ma ei teadnud millest ta räägib nii, et ma vastasin hoopis „Um. I don't, actually.“ Ja kõik muutus väga kohmetuks väga kiirest. Korraks. Sest siis ta võttis juba tuurid üles mingil muul teemal ehk ilmast rääkides või sellest kuidas ta „mustmiljon aastat“ kõhnemana modell oli või rääkis ta hoopis oma kallimast. „Okay. Just. Say. Shit. Anything.“ ütlesin ma endale kui minu kord oli vestlusesse sekkuda.
Kui mu super ilus meik valmis sai läksin ma välja värsket õhku hingama (jah, suitsetama) ja mõtlesin „Nope, ma ei saaks IIAL USA's tööd. Mitte iial. Sest minu pea ei suuda mitte kunagi toota piisavalt palju fake small-talk'i, et sealsete inimestega 'normaalselt' suhelda.“ Mind lihtsalt ei huvita mida keegi üleeile hommikuks sõi ja ma ei tuleks kunagi selle peale, et taolisi küsimusi esitada. Samamoodi on teisel inimesel täiesti savi sellest mida mul sama asja kohta öelda on aga mingil põhjusel on neil vaja rääkida. Sest vaikus on imelik.

Tory Burch store opening

Sephora



No comments: