Wednesday, October 22, 2014

Have mercy on me .

Tere kaunist Kolmapäeva, sõbrad.

Ma alustasin ja lõpetasin selle postituse juba eelmine aasta Malaisias olles, kuid ei jõudnud avaldamiseni, sest see tundus mulle endale kuidagi poolik või tühi. Nüüd ma tean, et ma pidin läbi tegema eilse päeva, et see tekst lõpetada.

Alustuseks kukkusin ma JÄLLE keset showd trepist alla. Ma just meenutasin, et iga kord kui ma mõnesse jäsemesse mõra olen kukkunud juhtus see treppidel. Nii, et minu tuntud trepifoobia on täitsa õigustatud. „Trepid on mu Achilleuse kand.“ mõtlesin ma omaette pead vangutades ja lava kardina taga uut ringi oodates. Mul ei olnud grammigi piinlik, kuigi ma reaalselt kuulsin publikut kooris õhku ahmimas kui ma oma kleidi sisse astusin ja sinna kinni jäin. Üllataval kombel ei ajanud mind ei siis ega hiljem naerma meenutus sellest kuidas ma omaenda jalgu kanga kihtide vahel pusides leida üritasin, et sammu taaskord sirgeks seada. Mu mõtted olid hoopis mujal. Ja treppideni jõuame me tagasi hiljem. Täna ma tähistan hoopis seda, et elan siin maailmas vaba naisena.

--
Kuigi ma enne Malaisiasse saabumist olin piisavalt palju reisinud ei olnud ma kokku puutunud moslemitega. Eriti. Tegelikult meenub mulle isegi esimene kohtumine aastast 2007. Mina ja Eesti tüdruk sõitsime Milanos bussiga väga varasel hommikul tööle nagu iga hommik enne seda.
Ära vaata selja taha! Ära vaata selja taha!“ sosistas Niina närviliselt, minu vastas istudes.
Muidugi vaatasin ma koheselt selja taha. Aeglaselt lõuga alt ülesse vedades jooksis mu pilk mööda süsimusta rüüd mis justkui ei lõppenudki. Kuni lõppes, musta kangasse mässitud peanupuga.
„Mis asi see on?“ küsisime üksteiselt ega julgenud rohkem tagasi vaadata.

Rääkides, kuuldes moslemitest, siis paratamatult vajub meil – õigetel valgetel inimestel – kulm kortsu. Kõik mis meile meedia poolt ette söödetakse jätab neist negatiivse võõraste mulje.

--

Paar nädalat tagasi tutvusin ma keset Kuala Lumpuri ööd tänaval kamba Araablastega (ja inimkaubitsejate ja hooradega aga see on hoopis teine lugu). Nende väike seltskond oli pärit erinevatest riikidest Liibanonist Iraakini. Mina jõudsin öelda, et mina olen Eestist ja juba me vaidlesimegi selle üle, et ega ikka ei ole küll iga Eurooplane rassist kes Araablasi vihkab nii nagu nemad väitsid. Nii et see mõistmatus käib mõlemat pidi. 

--

Kuid me ei tea kes nad on, mida nad teevad, kuidas nad mõtlevad, mida nad tunnevad. Ja teadmatus ongi see mis hirmu tekitab. Malaisia populatsiooni moodustab üle 60% moslemid ja ma ei taibanud, et paljud minu tuttavad on ühed kuuekümnest, sest nad olid ju ometi nii tavalised inimesed. Enamasti ma saan nendega läbi täpselt samamoodi nagu oma Eesti sõpradega, norime üksteist, teeme nalja, käime väljas aga mõnikord tuleb ette ka hetki kus oskan vaid kikivarvul kõndida, sest ma ei tea kuidas ja mis on neil kombekas ning kohane. Näiteks Eestis oma agentuuri inimestele kingitusi valides käisin mitu tiiru ümber suveniiri leti, ohkasin, tegin uue ringi peale ja mõtlesin kas seda või toda asja ikka sobib Malaisialasele viia. Ilmselgelt ei mahtunud lollikindel-suveniir Vana Tallin kingikotti.

--

Ja ülejäänud teksti eelmisest aastast kustutasin ma just ära. Vahet ei ole. Ma teen uuesti. Ma ei hakka siin rääkima sealihast ja alkoholist, seda teate te isegi. Võib-olla mõnele, vähemalt minule, on suureks üllatuseks see, et moslemi perekonnas ei ole tavaliselt koera, sest koerad on nende õpetuse kohaselt „ebapuhtad“ loomad ja nende ilaga kokku puutudes peaks uskuja end seitse korda pesema. Mul oli näiteks kummaline võimalus olla tunnistajas sellele kuidas minu kolmekümne nelja aastane sõber esimest korda oma elus kutsa sülle võttis ja sellele pai tegi. Noo nii palju kui chihuahua koerana arvesse läheb.

Esialgselt pidin ma jutustama sellest kuidas paljud „valged inimesed“ suhtuvad moslemitesse ebaõiglase eelarvamusega. Aga nüüd .. pagan ma ei tea . Ma ei mõista. Eelnevalt ma pidasin ennast hästi tolerantseks inimeseks. Las teised elavad kuidas tahavad. Aga mida kauem ma selles keskkonnas elan seda hullumeelsemaks see minu jaoks muutub.


Järgnev tekst võib sisaldada häirivat ja kitsarinnalisi arvamusi. Lugeda omal vastutusel.

Ma teadsin enne showd umbes-täpselt millega mul tegeleda tuleb, sest olin nädal varem fittingul käinud kus mulle esimest korda Malaisias elatud aja jooksul hijab pähe pandi, te teate, see kangas mis siinsetel naistel ümber on mähitud. Vaadates ennast peeglist nägin ma välja nii võõras, et oleksin tahtnud naerda aga ei julgenud seda teha kartes kedagi solvata. Samal ajal kobises teine tüdruk mu kõrval kui tobe ta välja näeb ning kuidas tal klaustrofoobia tekib, tal oli täiesti ükskõik.



Kell seitse hommikul startisime Putra Jaya poole. Kuna me olime tund aega hommikul autot oodanud ja niigi vähe maganud ei olnud tuju just kõige roosilisem. Lugesin autos uuesti läbi sõnumit mis mulle oli saadetud:

bla bla bla.. Autosse minnes kanna valget (või muud ühe värvilist) VARRUKATEGA särki ja siniseid või musta värvi pikkasid teksaseid. Lühikesed püksid, seelikud ja varrukateta topid EI OLE LUBATUD!! bla bla bla.“

Juba siis hakkas väike trots tekkima. Miks tuleb keegi minule ütlema mida ma tohin või EI TOHI suurte tähtedega kanda. Ma saan suurepäraselt aru sellest, et ma olen tulnud Islami riiki ja ma kombekalt pean austan ma nende kultuuri ja tavasid. Aga samas ? Miks siis ei arvesta nemad näiteks sellega, et mina kui nende külaline tulen riigist kus on seelikud ja t-särgid aksepteeritavad riide esemed. Keegi meist ju ei kujutaks ette, et moslemi naisel Euroopasse tulles hijab kästakse peast võtta, sest see on meie jaoks veider vaatepilt.

Sellega seoses meenub mulle, et ma olen alati mõelnud milline nende passipilt välja näeb või kuidas naised üksteist ära tunnevad. Ma mõtlen neid eriti ekstreemseid naisi kes nagu ninjad (nagu me neid hellitavalt nimetame) üleni musta on riietatud nii, et ainult silmad ja käelabad välja paistavad. Googeldades tuleb välja, et naisi ei olegi vaja ära tunda või kui siis nende kaaslase järgi. Wtf moment. Üsna hiljuti sattusin ma sellise paarikese selja taha lennujaama turvakontrollis. Lõpuks ometi! Jällegi olin ma mõelnud kuidas nad lennujaamast läbi lähevad ja kas nad siis enda „saladuseloori“ langetavad. Immigratsioonis kontrollisid meesterahvad reisijate passe. Kui ninja kord kätte jõudis hakkas teisel pool letti sebimine pihta ja meil tuli mõnda aega oodata kuni nais ametnik oma meeskolleegi välja vahetas. Alles siis võttis too naine näo eest katte ära oma nägu teiste reisijate eest ühelt poolt looriga varjates ja teise poole kattis tema abikaasa kätega nii, et ainult nais ametnik seda näha sai. Vabandage aga see on ju tsirkus ?!? Ma arvasin siiani, et passikontollist käivad kaaslasega läbi vaid sülelapsed ja invaliidid.

45 minutit hiljem jõudsime me hiigel palee ette mida kasutatakse seminaride, pulmade jms korraldamiseks. Suurte uste vahelt sisse astudes olid kõik kuusteist modelli kohmetud ja ei osanud edasi ega tagasi astuda. Me olime ootamatult sattunud sadade ja sadade naiste keskele kes olid üle Malaisia kokku tulnud islami naiste organisatsiooni konverentsile. Hiljem rõdult alla suurde saali vaadates tundusid naised nagu meri värvilisi peanuppusid. Ja varsti pidime ka meie samamoodi riietuma. Miks ? Miks ei võinud nad selleks showks palgata hoopis kohalikke Malaisia modelle ? Minu arust oli see nii meie kui ka publiku suhtes väga kohatu, et tuleb kamp ida-eurooplasi kes mässitakse kangasse nagu moslemi naised.

See on vaid osa ruumist. 
Show toimus kahes osas. Esimene oli „body wrap“ ehk maas vedeles väga kallis kaltsuhunnik aga need naisterahvad on nagu mingid võlurid – paar minutit hiljem on mässimise ja nööpnõelte abil saanud 'kaltsudest' imekaunis kleit. Nende tehnika on hästi muljetavaldav. Kaltsud on siinkohal tegelikult väga mööda öeldud. Kõik siidist kangad on käsitsi tikkitud ja kulla ning hõbedaga kootud nii et ühe sampin'i hind kerkis kuni viietuhande euroni. Jaa , euro. Euroopa disaineri rõivad ei tundugi enam nii hinnalised või mis ?


Tegin eelmine aasta sama firma reklaami. See kaunis 'kleit' on tegelikult vaid palju erinevaid kangaid ja nõelad. 

Me pidime läbi marssima terve saali. Suurelt lavalt treppidest alla kõndima ja publiku vahel tatsama nii, et kogu ruum näeks mis meil ümber on. Lava taga proovi tehes astusin ma igal sammul kanga sisse mis jala alla kinni jäi. Mulle topiti järjest nõelu juurde nii, et ma olin lõpuks nagu nõelapadi. Mina olin viimane tüdruk kes lavale jõudis. Esimestest astmetest alla astumine ei olnudki nii hirmus kui ma kartnud olin. „Oh mis see siis ära ei ole!“ tundsin end juba täitsa enesekindlalt nii, et ei pidanud isegi kleidi saba üleval hoidma. Nagu te juba teate oli see viga! Ei olnud enam palju jäänud kuni ma alla jõuan aga ma olin astunud oma kleidi sisse nii, et mõlemad jalad jäid kangasse kinni ja ma libisesin kaks astet trepist alla ja maandudusin PÜSTIJALU! Ma kuulsin kuidas kõik naised häälekalt õhku ahmisid ja keegi „Ahhh!“ kiljatas. Haha, suckers! Te ootasite, et ma korralikult perseli käiksin, eks ? Tegelikult nii olekski pidanud juhtuma aga no absoluutne õnn, et ma mingil ime moel püsti jäin. Mul läks paar sekundit aega, et ennast lahti harutada aga paar sekundit laval kus sadade inimeste pilgud minule on naelutatud on pikimad sekundid ajaloos.


Teine ring me kandsime 'tavalisi' kleite ehk selliseid kus on niiti ja nõela kasutatud. Aga pähe pandi hijab. Alustuseks pannakse pähe suusamütsi taoline kott nii, et ainult nägu välja paistab ja see tõmmatakse lõua alt nii pingule, et neelamine raskeks muutub ning selle ümber pannakse nõeltega siidirätik. Terve maja oli nii palav ja õhk ringi ei liikunud, ma tundsin end väga kahtlaselt ja ülimalt ebamugavalt. Tundus, et kõik teised tüdrukud jagasid minuga tundeid, sest kõigil olid näpud lõua all riiet näost eemale kiskumas, et endale hingamisruumi teha. Kuulmine oli summutatud, rääkimine ei olnud sama mis tavaliselt ja neelatamiseks pidin ma pingutusi tegema. Sekund enne lavale minekut läks silme eest mustaks. „Oh fuck!“ oli esimene mõte, kuna ma olen kunagi ammu paar korda pildi tasku visanud oli see tunne tuttav. Astusin paar sammu tagasi ja mõtlesin, et pean ütlema, et ma ei saa lavale minna. „Anna Loren, Go!“ ja juba mind oligi valguse kätte lükatud. Palvetades käisin oma raja läbi ja muidugi midagi rohkem ei juhtunud. Kuigi ma mõtlesin, et see oleks küll naljakas viis karjääri lõpetamiseks – keset runway'd külili kukkudes.
Nüüd ma sain aru klaustrofoobiast millest teine tüdruk fittingul jahus. Ma olen kindel, et ma mõtlesin ise endale probleemi välja. Ma ei tundnud end mugavalt, riie ahistas ja kägistas mind ning selleks ajaks oli mul juba korralik vastumeel kogu nende usu vastu tekkinud. Kui kõik lõpuks läbi sai siis ma lausa rebisin enda küljest nõelu ära, et võimalikult kiiresti paljaks saada. „Mina tahan elada vaba inimesena.“

Olles ka ise uskuja ei ole mul mingit õigust küsitleda teise inimese religioosseid tõekspidamisi. Aga ma tean täiesti kindlalt, et paljud moslemid ei ole endale ise seda teed valinud. See on ainus usk maailmas millesse sa sünnid ja see ei ole vaieldav. Kujutate te ette, et teie passis oleks kirjas : kristlane ? Või no eestlaste puhul siis 'ateist'.
Ühe uuringu kohaselt üle viiekümne protsendi Malaisia moslemitest pooldab surmanuhtlust neile kes tahavad islami usust lahti öelda. See protsent on veelgi kõrgem mõnes teises islami riigis. See on ju kohutav. See tähendab, et need inimesed nõustuvad hukkama oma enda pereliikmeid! Ja see ei ole ainult uuring, alles hiljuti oli uudistes lugu naisest kes mõisteti tema enda moslemist venna soovil poomissurma, sest naine oli abiellunud kristlasest mehega.

Ma ei tea mida neile on lubatud, et nad seda nii pühalikult järgivad. Ja mul ei oleks islami vastu mitte midagi kui see oleks vabatahtlik ja ei alavääristaks naisi. Nad võivad ise väita mida tahavad aga mina kui pealtvaataja olen nii tänulik, et ma olen sündinud riiki ja perekonda kus mul on õigus ise valida millesse/kellesse ma usun, mida ma õigeks ja valeks pean ning et ma ei pea tõestama enda usku kandes riideid mis keegi teine on mulle valinud. Lisaks ei pea ma kandma kahte rasket poekotti samal ajal kui mu perfektselt teovõimeline abikaasa käed rinnal risti mu kõrval seisab.

Punkt. Tänan.


--

Lisaks. SIIN  on artikkel kus naised kirjutavad miks nad kannavad burkat ja hijab'i. Ma ei saa parata, kuid ma arvan, et need põhjendused on täielik BS ja lausa loll nali. 

No comments: