Sunday, September 7, 2014

Once more.. hailing from Malaysia.


Olen oma iga-aastaselt suve puhkuselt tagasi. Suvi on läinud lennates ma usun, et meie kõigi jaoks. Mitte, et mul ei oleks olnud midagi kirja panna aga aega, et arvuti põlvedele asetada on nappinud. Lisaks enamus mu blogi külalised olid iga päev mu kõrval.

Igatahes olen ma täna tagasi Malaisias. Jah, Malaisias. Kui ma siit viimati lahkusin, siis ma arvan, et ma ka ütlesin, et täiesti rahuliku südamega ja tagasi vaadata ma ei plaaninud. Kõige rohkem mu enda jaoks oli üllatus siia tagasi tulla. Ja ega ma seda väga kuulutanud ka. Emalegi ütlesin alles siis kui pileti ostmiseks läks, Tene kuulis uudist kui ma juba Salacgriva's olin ja Riia lennujaama poole vurasin ning Malaisia tuttavad said teada peale  maandumist kui minu pilt agentuuri Facebook'i lehele ilmus. Mul endal oli palju kahtlusi ja kõhklusi kas ma ikka teen õiget asja, kas ma peaksin minema tagasi. Arvasin, et kõigile meenub „Malaisia“ nime kuuldes vaid lennu“õnnetused“, mõrvad, röövimised ja ma ei tahtnud, et ka keegi teine minu otsust valeks peaks või "Ole ettevaatlik!" soovitama hakkaks. Mõni inimene kallistas mind ja ütles, et „Tule siis ikka tervelt tagasi.“ 

Paratamatult ka mu enda peas kummitasid õudused mida me uudistest kõik lugenud oleme ja mida ma siis hoolega ignoreerida üritasin. Eriti Amsterdamis Kuala Lumpuri lennule istudes kui inimesed endale istme taskust leitud turvakaartide ja duty-free ajakirjadega näkku olematut tuult lehvitasid ja piloot läbi ragiseva kõlari nagu muuseas teatas: „Me teame, et salongis on juba päris kuumaks läinud, see on sellest, et üks meie tagumine mootor ei tööta, see on katki. Kuid see ei sega lendamist, me kasutame seda vaid maal olles nii, et me palume õhku tõusmiseks abi maal olevatelt sõpradelt. Peale seda hakkavad ka konditsioneerid tööle ja olemine läheb paremaks.“ Mida kur.. mida!? Naine minu kõrval hakkas naerma ja podises omaette „Here we go.“
Kui välja arvata Xi'an – Shanghai lend, kaks aastat tagasi (millest saate lugeda taaskord SIIT) siis see lend oli üks ebamugavamaid. Tavaliselt pikkadel distantsidel on mul alati õnneks läinud sellega, et lennukis ei ole väga palju rahvast ja istmeid jääb üle, et ennast venitada, kohta valida ja end inimese moodi tunda. Seekord istusin ma väljamüüdud lennuki keskmise rea keskmisel istmel, kuigi KLM'i lennukid on suhteliselt mugavad andis end seal vänderdada, et magatav asend sisse saada ja ehk isegi mõnekümneks minutiks uinuda. Ma olen märganud, et tavaliselt võtan ma lennukis sisse nö looteasendi – vajun selili oma istmesse, jalad kronksu kõhu peale ja käed rinnale ja nagu igal lennul mõtlesin ma ka seekord „Fuck, ma peaksin endale lõpuks selle kaelapadja ostma!“

Fun fact: Ma ei ole mitte kunagi kaelapatja kasutanud. 

Seekord ei tulnud looteasendist mitte midagi välja, sest kõik jäsemed vajusid ühele pinginaabrile kaela või pea kukkus teise kaaslase õlale. Lõpuks istusin lihtsalt oma pingil ja magasin kümne minuti kaupa nägu laual kuni mu jalad ära surid või meeletu lennuki rappumine mu üles ajas. Kümne tunnine lend ei ole iial nii pikk olnud.

Riia lennujaamas selgus, et eestlastele on viisaseadusi ka Malaisias muudetud (nagu ka Hiinas, Tais) ja varasema 90 päeva asemel võin ma riigis viibida vaid 30 päeva, ma ei tea millega me järjest riike välja vihastame. Ka Eesti välisministeerium ei osanud anda rohkem infot kui „Vaadake kodulehelt!“ mis on ainus vastus mis ma iial 24-h infotelefonile helistades saanud olen. Jälle jama, esimest korda plaanisin ma riiki siseneda tagasilennu piletiga mida ma ei ole ise kokku photoshoppinud. Ja seal kirjas olev kuupäev on kaks kuud liiga hilja. Fuck. Nagu te teate olen ma närviline reisija, rahulik lend on üks asi aga isegi Euroopa Liidu piiridel ma kardan, et mis siis kui mind läbi ei lasta. 
Kuala Lumpurisse maandudes nagu tavaliselt öeldi moka otsast vaikne „Hello!“ ja lasti mind peale näppude skanneerimist koheselt läbi. Alles hiljem kontoris avastasin, et templil mis passi löödi seisab „luba viibida riigis 90 päeva“. Milline vedamine. Jällegi.

Sõitsin lennujaamast otse castingule ja sel ajal jõudis mul mitmeid mõtteid peast läbi käia. Ma mõtlesin „tegelikult olen ma ikka pagana õnnelik siin tagasi olles“. Isegi viiendat korda tulles olen ma tänulik, sest never-have-i-ever olen ma mõelnud, et mul on võimalus lihtsalt ühel päeval mõelda, „Oh, läheks Malaisiasse, lihtsalt selleks, et ma tahan“ ja nädal-paar hiljem olen ma kohal. Just like that. Malaisiasse tulek oli isegi juba teisel korral nagu koju naasmine. Inimesed võtavad mind avasüli vastu ja lausuvad „Welcome home.“

Kuala Lumpuri linn ja market on hoopis teistsugune igast teisest kus ma olnud olen. Linn on väga väike võrreldes teiste Aasia suurlinnadega, kliendi baas on suhteliselt väike, kõik industry inimesed teavad kõiki, mis tähendab seda, et kui modell neile vähestele kes turgu juhivad meeldib töötab see tüdruk või poiss stabiilselt hästi. Või vastupidi, neil kes esimesel korral tööd ei leidnud pole mõtet tagasi tulla. Siinne kohalik seltkond on samuti aastate jooksul samaks jäänud. Eelmine aasta ei nautinud ma väga oma aega linnas, sest kõik modellid olid uued näod ja meil ei olnud seda seltskonna melu nii nagu „vanasti“. Kuid see aasta on kuidagi juhtunud, et paljud modellid eelmistest kordadest on otsustanud just nüüd tagasi koju tulla. Isegi meie põhi klient teise päeva castingul ütles uksest sisse voolavaid modelle nähes „See hooaeg on nii hea- kõik 'meie näod' on tagasi.“

Mina ja mu praegune taaskord-korterikaaslane Nat olime esimesed kes siia korterisse eelmine Oktoober kolisime. Kõik oli puhas ja kuigi ülerahvastatud siis siiski elatav. Me mõlemad olime hämmelduses end sisse seades. See on uskumatu kui kiiresti suudavad inimesed elamist hävitada. See ei ole nii ainult siin vaid eranditult iga linna iga agentuuri igas korteris. Ainus toimiv elektrooniline seade majas on veekeetja ja gaasipliit. Kõik ülejäänud on kas puudu või lõhutud – näiteks on kraanikausid ENDISELT umbes, külmkapi uksed kinni ei käi, konditsioneerid surnud. Meie agentuur on olnud alati väga kärme probleemide lahendamisega, kuid mehhaanikud lihtsalt ei jõua siia nii kiiresti kui laamendatakse. Mingist kaubamajast on varastatud metallist kõrge prügikast mis on irooniline arvestades milline sitamaja see elamine on. Õuest tuppa astudes pahvatab näkku öökima panev lehk, ma ei ole jõudnud arusaamale kas see meenutab mulle kõige rohkem higi, peeru või soki haisu, ilmselt on see harmoonia neist kõigist plus veel mõni. See, et kõik maja elanikud elutoas suitsetavad on esimest korda hea asi. Teretulemast koju!

Rääkides elanikest, kahega kaheksast olen ma varem koos elanud ja tänu sellele ei tundnud ma esimesest päevast end võõrana või "uue tüdrukuna". Viimastel aastatel olen ma alati olnud üksinda toas (va. siin samas) ja nüüd magamistuba nelja tüdrukuga jagades tunnen ma nagu elaksin ma mingis kommuunis või ühiselamus, eriti oma teisekorruse narile ronides. Õnneks on paljud neist kohe lahkumas ja ei ole ka kedagi juurde tulemas nii, et olukord peaks peagi lahedamaks minema.

Ma tunnen nagu ma alustaksin seekord puhtalt lehelt. Ma olen aasta eemal olnud ja oma eelmised probleemid selja taha jätnud. Sellest sain ma aru alles nüüd kohal olles. Täna on mu neljas päev linnas ja ma tunnen end endiselt rahulikult, ma ei ole isegi pidnud pipragaasi kotist välja võtma (eelmine aasta ei saanud ma selleta prügigi koridori lõppu viia). Seega jah, ma tean, et mis iganes põhjusel aga ma pean siin olema. Just praegusel hetkel.


1 comment:

Anonymous said...

OOTAN JÄRGE!oLE TUBLI!M