Thursday, September 11, 2014

Kuidas minust kogemata taimetoitlane sai.

Need taimetoitlased kes oma bloglovin' avalehel nägid postitust nimega „Kuidas minust kogemata taimetoitlane sai.“ ja sellel lingil agaralt klõpsides mõtlesid „Oh fuck, see peaks huvitav ja inspireeriv postitus olema“ saavad siin kerge pettumuse osaliseks. See postitus on neile Veronikatele ja vanaemadele kes „iga jumala päev“ annaliisa-blog.blogspot.com oma veebi brauserisse trükivad, et näha kas midagi uut on. Ehk bla-bla-bla sellest mis ma Kuala Lumpuris olles omaette mõelnud/teinud olen.

Ma lahkusin Malaisiast eelmise detsembri esimestel päevadel, maru külma Taipeisse ja sealt paar kuud hiljem talvisesse Shanghaisse. Millegi pärast paljud inimesed on loonud endale idee, et kuna ma olen kuskil kaugel ära elan ma 'soojal maal', see ei ole alati/tihti tõsi. Shanghaist jõudsin ma peale pikki aastaid Aasias lõpuks esimest korda Taisse ja peale seda kui ma olin proovinud kõike kohalikku rasvast ja kibedat mida ma suutsin näost sisse suruda, sest see oli turistina mu püha kohustus, pidin ma endale ja sõbrale häbiga tunnistama, et sealsed maitsed ei ole mitte minu jaoks ja ma ei jõua ära oodata kuni ma pitsat või burgerit saan, nii öelda valge inimese toitu. Kodus olles sõin endal esimestel päevadel isu hapukoorest täis ja elasin järgmised täpselt-kolm kuud kodutoidu (loe: ema tehtud toidu) peal. Nagu te teate olen ma üks neist õnnelikest kes elab maal. Esimest korda hakkasin ma hindama seda, et mul on võimalus joosta maja taha peenra peale ja umbrohu vahel endale välja sorteerida värsket basiilikut, tilli, tüümianit, peterselli ja uskuge või mitte – minu ema peenral kasvab isegi sidrunhein. Kurgid-tomatid uputasid kasvuhoone ja kõik seal ümber. Vanaema juures sai käia kilekotiga herneraksus, tema kolmteist tuttuut kana munesid kiiremini kui meie jõudsime ära süüa. 

Eelmise aasta Septembris KL'i lennates oli mu suurim mure, et mind röövitakse tänaval ära. See aasta ei olegi ma saanud palju mahti sellele mõtlemiseks, sest mul kummitas peas „Kurat, ma hakkan seda peenart igatsema.“ ja „Mida ma seal sööma hakkan.“
 Ühe kahekümne viie aastase naisterahva kohta olen ma äärmiselt vähe ise ning omalkäel toidu tegemist harrastanud kuna kodus olles tegeleb sellega ema, kellel tuleb see liiga hästi välja, et ma ise peaksin potti määrima ja välismaal üksi elades selleks, et poest osta normaalsed toiduained üheks eineks kulutaksin ma raha asjadele mis jäävad lõpuks külmkappi riknema, sest .. ah mis ma ikka jaman – mul on igatahes odavam ja lihtsam minna nn. restorani ja endale toit kaasa osta.

Milleni ma üldse jõuda tahtsin oli see, et eesti heast toidust ja varasügisest Malaisia kolmekümne viie kraadisesse kuumusesse maandudes oli mul igasugune isu kõige vastu kadunud. Ma olen peaaegu nädal aega aelenud ühe konditsioneeri juurest teise alla ning tagasi ja koguaeg tahaks midagi värsket, midagi jahutavat. Täna ma avastasin juhuslikult, et ma ei ole terve selle aja jooksul tükikestki liha söönud. Mõte burgerist ajab öökima ja isegi väga hea ning Eestiga võrreldes üli odava lõhe järele ei ole isu tulnud, kana pole kunagi mu lemmikute hulka kuulnud. Ma usun, et see on pikim periood mu elus peale seda kui hambad suhu tulid kus ma ei ole liha söönud. Ma ei kavatse hakata taimetoitlaseks, ma ei ole kunagi sellele mõelnud ja mul ei olnud huvi uurida mida head see minu tervisele teeks. Kuid praegu tekkis uudishimu vaadata kaugele ma samas tempos jõuan.

Ma tean, mu vanaema on praeguseks juba mitu korda ohkinud ja tahaks mulle öelda, et „Vaata, et sa niimoodi kokku ei kuku.“ või midagi sarnast. Olen toitunud nädal aega puuviljadest, nagu võib arvata on troopilises kliimas neid lademetes minu lemmikud on jätkuvalt odavad Fuiji õunad Hiinast, guava, arbuus, kookospähklid ja seekord avastasin ma esmakordselt sellise uudistoote nagu jackfruit, mida ma pidin enne googeldama, et kindel olla kas ja millist osa sellest süüa tohib. Iga päev ostan ma värskeid mahlasid Juice Boost'ist ja/või avokaado milkshake'i ühest restoranist, sama raha eest oleksin ma praeguseks juba poolteist plenderit võinud osta, see on mul veel plaanis. Lisaks söön salatit meega. Kana mune, omletti, praemune, keedumune, mune, mune, mune. Ja leiba. Eesti koduleiba. 

Esimene nädal Malaisias on nagu arvata võis olnud vaikne. Olen teinud mõne castingu ja mõne fittingu kuu lõpu showde jaoks, kuid see võtab vaid mõne tunni minu päevast, ülejäänud aja istun ma jahedas korteris, peidan end kuumuse eest ja söön mune (ma tean, et muna ei ole taim, kuid üks samm korraga). Täna oli jällegi üleni vaba päev ja ma teadsin, et kõik mu tuttavad on tööl, mõtlesin juba eelmine õhtu, et mida järgmise päevaga peale hakata, ma tean, et ma pean käima pesus ja.. see on kõik. Olin juba Orange is the New Black kõik episoodid ära vaadanud, mütsi ja poolteist sokki selle ajaga kudunud ning nüüd ei oska ma midagi muud endaga ette võtta. Istusin rõdu uksel ning vahtisin lekkivat toru pesumasina taga mis selle all oleva suure uputava prügitünni juba ammu täis tilgutanud. Tilk-tilk-tilk kolksus vesi torust pange ja üle pange serva põrandale. Kas kellelgi ei olnud mõtet kraan kinni keerata sel ajal kui pesu ei pesta ? Kruttisin vana rauast kraani nuppu edasi ja tagasi kuni sain aru mis on mis. Ükskõik kui hellalt ma seda puudutasin ikka krõksus see üle ja tilkus rõõmsalt edasi. Kraan on katki, toru on katki ja vett aina lahmib edasi. Hakkasin siis supipotiga tünni tühjaks vedama, sest.. miks mitte? Kui olin jõudnud kõik vee kraanikaussi ja mööda köögipõrandat laiali valada keerutasin tünni igat pidi käes, et leida märget kui suur see siis ikkagi on. Mitte midagi. Mõõtsin kõrguse ja diameetri ning ruumala valemi järgi arvutasin anuma mahu. Alguses ikka valesti, et lõbusam oleks ja siis õigesti kuni sain teada, et esialgse 180 liitri asemel mahutab tünn siiski vaid 45 liitrit. Ootasin, et tünn uuesti täituma hakkaks, et teada saada kui kiiresti see juhtub. Minu hoolikate kalkulatsioonide põhjal raiskame me kahekümne nelja tunni jooksul umbes 300 liitrit puhast vett. Palun väga, tundsin end nagu maailmapäästja. Vesi endiselt tilgub.


Kuala Lumpur on selline linn kuhu sa modellina satud vaid korra ja siis enam mitte kunagi. Või kui sa siiski siia tagasi tuled siis aina enam ja uuesti kuni avastad, et oled kaks aastat Malaisias elanud. Ma ei räägi siin (ainult) endast kui ma seda lauset kirjutades kiiresti kokku loen siis minu tutvusringkonnast tuleb seitse sellist inimest meelde kes kuskil mustas minevikus siia modelliks tulid ja nüüdseks siin abiellunud, oma firmat pidamas või endiselt vabakutselistena kaubamaja moeshowsid tegemas.
Ma olen juba kõiki oma tuttavaid ja pool-tuttavaid taaskohanud ja nende reaktsioon on alati sama. „Vau, sa oled tagasi!?“ või „Hei, ma nägin/kuulsin, et sa oled tagasi.“ vaatavad nad mulle suurte silmadega küsivalt otsa nagu ootaksid selgitust miks ma siiski tagasi olen ja vestlus lõppeb alati „You must really looove Malaisia.“ Eranditult kõik need inimesed on ise siin sama pikka aega olnud kui mina. Või kauem. Ja ma ei ole kellelegi hakanud rääkima lugu sellest kuidas ma hoolimata sellest, et olen juba ammu Malaisiast viimast võtnud otsustasin ma siia veel kord naasta, et koos olla inimesega kes mulle keskmisest rohkem südame järgi. Nope, selle asemel olen ma öelnud „Töö on siin hea, elu lihtne. Miks mitte?“ ja kõik nad on noogutanud ning vastanud „Jah, see on tõsi.“ ning mõni neist lisanud „Plus elu on odav.“ Peale mitmeid, mitmeid taolisi vestlusi olen ma asendanud oma miks-mitte-jutu vastusega „I really looove Malaisa.“

Nädalavahetusel oli mul valik
  •  jään koju, vaatan filmi ja koon sokki
  •  lähen koos kolmekümne modelliga klubisse, võitlen viski pudeli ümber ja mõtlen vaimukaid vastuseid küsimustele „Miks sa ei tantsi?“ ja „Miks sa nii tõsine oled?“, sest see olen mina klubis – sel ajal kui brasiillased sünkroonis mõne hispaania keelse loo järgi tantsu löövad ja venelased lava peale on roninud seisan mina kõige pimedamas nurgas ja teen omaette suitsu enne kui ma tund peale saabumist takso koju võtan. Mul kulus aastaid enne kui ma aru sain, et ma ei olegi klubi-inimene ega peoloom.

Nagu te juba arvasite jäin ma koju ja nautisin vaikust majas kuni ajani mil pool seltskonda tagasi meie korterisse vajus endaga võõraid kaasa tuues. Üdini purjus brass vajus nagu muuseas minu kõrvale madratsile mis keset elutuba vedeleb. Me olime vaid mõned laused vahetanud teemadel „Kes sa oled, kust sa tuled ning jah, me oleme neli aastat tagasi Guangzhous korduvalt kohtunud“ kuni ta küsis „Ja sa elasid Ameerikas? Või Kanadas? Või kuskil?“ millele ma kudumiselt pilku tõstmata „Ei.“ vastasin. „Aga kuidas sa siis nii hästi inglise keelt räägid?“ pommitas ta mind edasi. Aus vastus on see, et minul ei jookse igal castingul teine eestlane vastu ja teleseriaale ning filme ei dubleerita eesti keelde seega ei ole mul isegi valikut, et oma keelt kuulda või selles suhelda. Tegelikult isegi esimesele reisil Filipiinidele jõudes mõtlesin, et „Oh kui vägev inglise keele oskus mul on koolist küljes.“ ja oligi, vähemalt brasside ja venelastega võrreldes kes 95% juhtudest esimest korda kodust lahkudes ei oska vastata isegi küsimusele „Kuidas sul läheb?“ kuni nad saavad teada, et sellele küsimusele vastatakse alati „Good.“ 

Aga nii nad õpivad :
Laste raamatust on välja kirjutatud näiteks sõnad candles, invitation ja free relationship, millest mina järeldasin, et mõnel neiul oli kohting tulemas. 

2 comments:

Anonymous said...

Sinu kirjutisi on nii mõnus lugeda .Kui sul seal igav on ,kirjuta !ootan igatsusega.m

evelind said...

mhmh

polegi mõtet lugeda, et mida taimetoitlus su tervisele head võiks teha, vaid hoopis jätka veidi aega samas vaimus ja järgmine kord, kui liha sööd, saad niisama, ilma lugemata, sellele küsimusele vastuse ;)

musi musi