Friday, June 20, 2014

Still in Bangkok with me..

Head suve lapsed ja suured. 

Olen juba pea kolm nädalat kodus redutanud, kuid Bangkok on endiselt lukku panemata. Nagu Veronika märkis oli eelmises postituses 84 pilti, siis siia väga palju juurde ei tule. Palju õlu ja praetud riisi te jõuate ikka ära vaadata. 

Teine nädal Tais möödus väga erinevalt esimesest. Sinna saabudes tegin ma juba kõik turisti-asjad ära, nii et teine nädal jäi lihtsalt „tšillimiseks“. 

Kõigepealt kolisin ma Khaosan'i turisti džunglist Ladprao piirkonda, mis oli nii kohalik kui võimalik. Sinna poole sõites ja oma tänavale jõudes mõtlesin ma, et olen teinud kohutava vea. Mis asi see on- üks hurtsik teise otsas kinni. Kõik sildid ja kirjad vaid Tai keeles, mis on absoluutselt loetamatu (minu jaoks). Kui olin õigele Soi'le jõudnud ja taksoga kassidest ja keset teed magavatest koertest mööda manööverdasin palusin vaid omaette "Loodan, et mitte see maja. Loodan, et mitte too maja." jne. Kuni jõudsin oma väravani millel oli kirjas suurelt ja orantžilt "D-haus". Isegi meie mõistes oli tegemist täiesti tavalise korterite kompleksiga, välja arvatud tõsiasi, et meie tavaliste korterite juurde ei kuulu hiigel basseini. D-haus'is on miljon (okei, võib-olla mõni sada) stuudio-tüüpi apartmenti mida saab rentida kuude kaupa, kuid nüüd ka päevade viisi. Päeva hind vaid 700 bahti, mis on umbes 14 eurot, sellega kaasneb ka igapäevane tubade teenindamine, pesu vahetus ja külmkapi täitmine. Väga sõbralik naisterahvas (nagu nad kõik seal) juhatas mind viiendal korrusel asuva logudiku ukse taha mis meenutas pigem mõne wc ust läikiva keeratava uksenupuga. Ei tundunud absoluutselt turvaline. Uksest sisse astudes karjatasin kõvasti "What?!" Tegemist ei olnud kindlasti mitte mingi luksus-korteriga. Tegelikult väga kaugel sellest, kohe näha, et mööbel, voodipesu ja kogu maja ise oli korralikult päevi näinud. Kuid see oli väga suur. Kolm korda suurem kui mu eelmine tuba mida ma 20 euro eest olin rentinud. Lisaks ei pidanud ma enam magama põrandal vedeleval madratsil, vaid sain valida lausa kahe voodi vahel mis olid mõlemad nii pehmed, et ma ehmusin kui peale istudes sügavasse lohku vajusin. Mõnus! 


Alguses arvasin, et seal majas oleme välismaalastest vaid meie kaks, kuid koridoris ringi käies ja pärani ustest tahtmatult sisse vahtides nägin paljusid endiseid valgeid inimesi, nüüd juba Tai päikese käes punaseks kärsanud turiste. Kes kõik mingil põhjusel aluspesu väel mööda tuba ringi tillerdasid ega pannud üldse pahaks, et naabrid pidevalt mööda käivad ja nende tuppa sisse kõõritavad. 

Kuni G Hiinast kohale jõudis olin ma Bangkokis üksi ega teadnud seal mitte kedagi. Mäletasin, et üks kutt kellega ma neli aastat tagasi Xiamenis koos elasin kolis peale seda Bangkoki ning jäi sinna tänase päevani. Korraks teda oma Facebooki seinal nähes tekkis mõte temaga ühendust võtta, kuid sellele järgnes "Ah, sellest on nii kaua möödas, mis ma ikka.." 

"Minu sõber Rafa... blablabla." rääkis G oma sõbrast siis kui me peale kaheksat kuud taaskord kohtusime. 
"Rafa? Kas ta on veidi vanem?" segasin vahele, koheselt meenus mulle mu korterikaaslane Xiamenist. 
Ja nii oligi. Mida väikest linna Bangkoki. Mina arvasin, et mis ma vana tuttavat ikka nii pika aja järel tülitan ise samalajal temaga samasse majja kolides.
Samal õhtul üritasin Rafat üllatada tema ukse taha saabudes. Korteri uks oli lahti ning pisikeses toas ringi vaadates sai kiiresti selgeks, et kedagi seal ei ole. Kuni oma selja tagant kuulsin reibast "Heeei"d. Keerasin ümber ja seal ta tuli kiirel sammul kuskilt. "Kaua aega pole näinud." embas ta mind. 
"Misasja?!" ei saanud ma aru. Ma ootasin midagi "Sina?? Mida sina siin teed?" stiilis taaskohtumist, ta ei näidanud üldse oma üllatust välja vaid suhtus nagu oleksime me kohtunud eelmine päev. 

Mõni päev hiljem olime taas tema korteris kuna Tais oli kehtestatud öörahu. Mingi hetk seisime kolmekesi akna ees ja vaatasime  öist Bangkoki. Pilkane pimedus meie naabruskonnas ja linnatuled kaugemal plinkimas. Seal oli tõsiselt vaikne kui välja arvata basseini ääres kraaksuvad konnad. Ja ma järsku tajusin seda hetke. Kuidas ma olen siia sattunud ? Mu perekond ja sõbrad on tuhandeid kilomeetreid kaugemal. Mina seisan siin Bangkoki rõdu peal kahe brassi vahel keda ma tean juba aasta(id) ja see tundub kõige loomulikum paik minu jaoks viibimiseks. 

Rafaga ei pidanud ma pikemat kontakti peale Xiameni kui harva juhtuvad „tered“ ja „paljuõnnesünnipevaks“ välja jätta. Ta ei olnud minu jaoks keegi eriline, kuid me elasime ometi koos. Tol ajal olime me sõbrad ja meil oli väikeses Hiina linnas elades palju toredaid, marunaljakaid hetki ja mälestusi. Inimesed kes meiega seal samal ajal viibisid, nii palju oli meenutada ja G'le edasi rääkida, kuna siis me veel kumbki ei teadnud teda. 
Igatahes pani see mind mõtlema kui palju inimesi ma olen oma elus kohanud kes on mingil ajal ning hetkel olnud minu elu igapäevane osa. „Seiklused“ ja kogemused mis ma arvan, et iial ei unune.. kuid ununevad. Sest igaühe tee läheb edasi. Tulevad uued inimesed ja uued kogemused. Ning need vanad mis/kes olid kord nii erilised jäävad vaid ähmaseks mälestuseks. Ja ma mõtlesin ka teiste „eriliste“ peale.. Kõik kes on olnud nagu õed ja vennad minu jaoks kui ma olen kodust eemal. 

Ma ei teadnud kuidas oma modelli-elu lõpetada, ma alati mõtlesin, et kuidas ma saan maha jätta KÕIK need inimesed kellega ma olen elanud – töötanud – läbinud . Ma ei näeks neid enam mitte kunagi oma elus , suurima tõenäosusega. Kuni ma sain aru, et tegelikult ei igatseks ma neist mitte ühtegi. Või no tegelikult kahte. Cristianit, loomulikult, kuid ma tean ja olen täiesti kindel, et kohtun temaga taas kui mitte varem, siis üksteise pulmades on meil esireas koht broneeritud. 

Mul on miljon põhjust loobumiseks aga otsuse enam mitte reisida võtsin ma vastu kõige raskema südamega, sest see tähendaks, et selle ühe ja konkreetse inimesega ma enam tõepoolest ei kohtu kunagi. Ta ei ela Itaalias või Leedus kuhu ma nädalavahetuseks külla võiksin sõita ning kurb fakt on see, et Eesti ei ole eriline dream-destination kuhu keegi tahaks järele tulla. Me olime nii kaua üritanud kokku saada ja kui see ikka veel ei juhtunud pidin ma tunnistama, et ju ei pidanud nii minema. Viimast korda lahku minnes ja „me raudselt veel näeme“ öeldes teadsin ma, et ei näe. Mul oli selline tunne lihtsalt. Ja mingi osa minust oli sellega rahul, sest see oli ideaalne hüvastijätt. Ja siis ta seisab seal Bangkoki öös minu kõrval. Ma ei suutnud seda uskuda. Isegi sel hetkel ei suutnud ma seda uskuda. „Mis meist saab?“ küsis ta  lõpuks küsimuse  mida me mõlemad olime vältinud. „Ma ei tea“ vastasin. 

Ja ma siiani ei tea, kuid ..


Minu esimene reis aastal 2006 (how fucking old am I) oli Filipiinidele nagu paljudele teada. Modellindus tähendas minu jaoks seda mida ma olin ajakirjast ja Ameerika Supermodellist näinud. Aga Manila ei ole sihpunkt alustavale modellile, eriti mitte blondile keda ehivad sinised silmad. Kohale jõudes olin ma täiesti segaduses. Ma ei teadnud mida ma pean tegema, mida ütlema. Kõik mis minult oodati oli idiootne ja ma ei olnud selleks valmis – TVC castingud. Iga casting mis ma kahe kuu jooksul tegin oli tele reklaamile. Minu näitlemis kogemus piirdus „väikese kuusepuu“ mängimisega pühapäevakooli etenduses mis isegi ühelegi lavale ei jõudnud. Enne iga castingut tõmmati mulle stuudios eriti julm meigi kiht näole ja maaliti silmad musta laineriga pähe. Olles ainus eurooplane asiaatide ja euraaslaste vahel ei olnud mul niikuinii lööki turul kus oodatakse pilt-ilusaid mustajuukselisi rosinasilmi. Igal castingul vahtisin ma kramplikult kaamerasse samal ajal teeseldes, et ma seksikalt kohvi joon ja oma boyfriendiga flirdin või graatsiliselt nägu pesen. Pikema jututa on aru saada, et see reis oli minu ja agentuuri jaoks töö mõttes mitte midagi vähemat kui katastroof. Ja ma ei plaaninud iial sinna või sarnasele turule naaseda. 

Tai (ja India) on sarnane turg millest ma rääkisin. Ja olenemata sellest, et kõik ütlesid, et ma armastaksin Bangkoki ei olnud mul kunagi tõsist plaani sinna tööle minna. Kuigi ma olen tänaseks päevaks VEIDI julgem ja olen õppinud ka ÕIGESTI nägu pesema ei ole minu välimus siiski kohalikule ideaalile vastav. 


Küll aga on G õige valik, ainult selle puhkuse ajal bookis ta juba paar TVC'd.  Ja mina kaasa jõlkudes ja stuudios oodates sain veidi aimu mis seal toimub. Esimene casting millele ma tema sabas tolgendades jõudsin oli panga-reklaami casting kus otsiti kahte tüüpi mehi, ühed (nooremad ja kenamad) mängisid ninjat kes maksudest kõrvale hoidsid ja teised (vanemad) mängisid ärimehi. Tai on kahtlemata paik välismaalasele. Mehed kes olid kord tulnud lühikeseks ajaks puhkama jäid sinna aastateks. Samuti kõik need lahedad baarid Bangkokis on enamasti välismaalastele kuuluvad. Vabal ajal tehakse ka freelance-modellindust. Samal ajal kui G teisel korrusel ninjat mängis ootasin mina kahe 'ärimehe' vahel all korrusel ja teesklesin lugemist samal ajal nende juttu pealt kuulates. 

Minu jaoks oli naljakas ja veidral kombel isegi muljetavaldav kui kirglikult räägivad kaks nelikümmend midagi vanuses meesterahvast modellindusest ja eriti just käe-modelliks olemisest. Ma ei arvanud iial, et kätest üleüldse nii palju midagi rääkida on. 
„Man I hate castings. I really, really hate castings.“ algas kahe võõra jutt lausega mida ma olin mustmiljon korda kuulnud teismeliste suust kes Hiinas castingu järjekorras ootasid.
„Ma sobin rohkem arstiks või teadlaseks või õpetajaks.“ rääkis üks neist. 
„Jah, mina kaa. Ma olen palju arsti teinud." tunnistas teine "Ma ei tea miks ma pean tulema ujumisriiete castingule kui neil on valida kahekümne viie aastaste fucking brasiilia  meesmodellide vahel kellel on ideaalne keha. Man, I hate castings.“
Nad vingusid ja virisesid üksteise võidu nagu kaks plikatirtsu kui ma oma kahekümne viie aastast ideaalse kehaga fucking brassi ootasin ja muiet varjata üritasin. Mis maailmas ma elan ! ? 

Nagu ma ütlesin eelmises postituses siis ma maksin Bangkok-Tallinna pileti eest Finnairile vaid €330. Kui see kohutav hommik kätte jõudis mil ma lahkuma pidin siis selgus miks. Olgu öeldud, et ma armastan Finnairi! Nende lennu teenindajad on alati tipptasemel, toidud head, meelelahutus programmis alati uusimad filmid ja naljakamad sarjad. Tavaliselt olen ma lennanud koju või Aasiasse Hong Kongi kaudu ning öised lennud on üldiselt  tühjad nii, et kiiremad saavad endale mitu istet rabada ning keha üle mitme rea visata. Bangkoki hommikusel lennul oli pea iga iste hõivatud, kuid ka siis sain endale kaks istet küsitud avarii-väljapääsu reas kus on oluliselt rohkem ruumi, et varbaid sirutada. Aga lennuk oli vana. Telekad mis peaaegu töötasid toimisid süsteemi abil mis rohkem tüütas kui lahutas mu meelt. Aga teenindus oli ikkagi viimase peal. 
Minu rea eest kandis hoolt Tai gei-poiss Bruno. Duty-free ajakirja sirvides jäi mu pilk pidama Muumi kommidel (jah, need on lapsikud, kuid parimad), et oma viimastest bahtidest lahti saada. 
„Kas bahtidega saab maksta?“ küsisin Brunolt. 
„Ei saa.“ vastas ta „Aga kust sa pärit oled?“ küsis ta edasi. 
„Mm. Eestist.“ mitte Madagaskarilt, seekord. 
„Aga kas seal kasutatakse eurosid? Sa saad siis eurodes maksta.“ lobises ta edasi mu noogutuse peale. 
Ja andis mulle lõpetuseks korraliku puuka! Jah! Puuka. Kui seda nii kirjutatakse. Rusikaga mu õla pihta lüües ja kõige geilikuma aktsendiga ütles ta mulle „Mh! Jäta oma bahtid meie ilusa riigi jaoks kui sa tagasi tuled. Niikuinii tuled!“ 
Ma ei teagi kes mulle viimati puuka andis, kindlasti ei olnud see klienditeenindaja. Aga see oli kahtlemata ootamatu ja nii naljakas, et esimest korda päeva jooksul oli mul põhjust naerda. 

Võib-olla tulengi tagasi.  


1 comment:

Anonymous said...

Minuarust oled sa koguaeg selliste teemade peal väga tagasihoidlik olnud..st ei kipu rääkima oma suhetest jms..
..aga nüüd see tekst siin näitab, et see inimene peab ikka väga oluline olema..

..GO FOR IT!