Sunday, May 4, 2014

China, I had it..




Sent from my iPhone
Mul oli kuu aega tagasi kindel plaan peale fashionweeki juuksuris käia ja oma üsna pikaks kasvanud ja absoluutselt räsitud karvkatet pisut trimmida. Siis tuli Hong Kongi reis ja Dinosauruste park (millest ma räägin pikemalt hiljem) ning lõpuks saabus õnnis vaba Pühapäeva pärastlõuna kui ma teadsin, et ma PEAN selle käigu ette võtma, sest juukseotsad hargnesid juba neljaks ja paha oli vaadata. 

Ma lugesin nalja pärast kokku, et oma elus olen ma kakskümmend kaks kuud veetnud Hiinas ja selle aja jooksul kolm korda lubanud padu-hiinakeelsel juuksuril käärid enda kallal käiku lasta. Varem käisin koos sõbrannaga või kellegagi agentuurist, et meistril kindel teadmine oleks mida ta tegema peab. Kuigi ma pean ütlema, et otste lõikuse saab vähese Hiina keele ja dramaatiliste käteviibutustega üsna kergelt selgeks teha. Või vähemalt nii ma arvasin kui täna üksi ja uhkelt kõige kallima muljega salongi oma tänaval sisse marssisin. Salongi nimi oli "Venus" , teadsin kohe, et see nimi on paras vaid stripparile. 

Mulle anti kolm Inglise keelset valikut. Kõik ütlesid "wash-cut-dry" ja vahe oli vaid Chief, Director või Supervisor, ehk kes protseduuriga hakkama peaks saama ning vastavalt hinnad. Valisin kuldse keskmise, hinnaks 130RMB, mis on väga krõbe pakkumine arvestades seda, et Guangzhous sai hea töö vaid 25RMB eest ja Xiameni kuulsaim-parim juuksur tegi sama asja 100RMB'ga. 

Mina istusin keset saali tooli kui kõik hiinlased ümber uudistasid mis ilmaime nüüd uksest sisse astus. Tütarlaps vahutas mul seal samas juuksed sisse, kannuga vett pähe valades enne kui mind kraanikausi juurde loputama viis, ma ei tea miks nad kõike ühe koha peal ei teinud. Terve poole tunnise šampoonitamise ja loputamise ning mudimise kava juures üritas ta minuga jätkuvalt rääkida kuigi olin talle mitu korda öelnud, et ma ei saa aru millest jutt käib. 

Peegli juurde tagasi jõudes astus "meister" juurde. Nihao - Nihao. Kõige vanem meesterahvas salongis, viisakalt riides ja peene välja nägemisega. No mis saaks valesti minna kui tüüp nii usaldusväärne välja näeb. Ta isegi ei üritanud sõnagi inglise keelt rääkida. Näitasin talle pilti - tavaline pikk, sirge lõige. Mitu korda vedasime mõlemad horisontaalset joont mööda õhku, et arusaadavalt sirge peab tulemus olema. 

Lõikuse ajal ei näinud ma kordagi mida ta mu selja taga tegi, kuid tundsin, et ta umbes nelisada korda mu juukseid oma piikammiga läbi käis. Ja siis neid ühe käega lõikas. Ma mõtlesin, et nii ei ole küll varem tehtud. Minu juuksur Aile ikka võtab juukse otsad sõrmede ja kammi vahele - nõks-nõks - tehtud, uus salk kätte ja nii ta läheb. Nüüd ma muuseas mõtlen, et enne föönitamist ei katsunud ta mind näppudega kordagi. Kuid ma endiselt arvasin, et no mis saab otste lõikusel valesti teha. Kui ta lõpetanud oli alles siis ta pistis mulle näkku salgu mille ta maha oli lõiganud, et küsida kas pikkus sobib. Mul oli ausaltöeldes ükskõik, ma olen ammu lühemaid juukseid tahtnud. 

Kui föönitatud oli ja ta viimistlemisega lõpule hakkas jõudma arvasin ma ENDISELT, et midagi hullu sealt ikka ei saa tulla, tunda on et midagi mul veel peas on. Ja ma olen piisavalt jobu, et ma ei kurda ega aja luubiga perfektsust taga, isegi kui mulle midagi ei meeldi, siis ma ütleks "äitäh" ja jalutaks minema. Kuni.. 

Terve aja olid mu juuksed seljal sirgu olnud, kui ma nad kahele poole kõrvale sättisin nagu tavaliselt siis.. Sõbrad, ma vannun teile, et ma ei ole iseenda nägu veel iial nii šokis näinud. Mu silmad venisid suureks ja põsed läksid õhust punni. MISASI SEE ON?!??
Nagu te pildilt näete vahtis mulle vastu selline tohuvapohu. Ma olin täiesti sõnatu. Kõik hiinlased ümber ringi hakkasid sebima ja midagi küsima, ma isegi ei mäleta mis seal toimus. Mul hakkas järsku jube palav ja kiskusin selle pagana telgi enda ümbert ära. Mida ma teen nüüd ? Kui see sama mees mul siin peas midagi tasandama hakkab ei pruugi see ikkagi korralik välja tulla ja lõpetan õlgadeni lühikeste juustega. Mul endale hakkaks see ehk meeldima, kuid mu agent saaks kahekümne kaheksa aastaselt infarkti. 
Ainus mida ma teha oskasin oligi toolist püsti hüpata ja minema jalutada. Enne seda veel maksin, saatsin väreleva häälega sõnumeid, et maailma teavitada mis kohutv saatus mind nüüd tabanud on. Mitte mingil juhul ei hakka ma juuste pärast nutma kuigi tunne oli selline. 

Tormasin kodupoole nüüd enda peale vihastades.. miks ma selle jama eest üldse maksin, miks ma kõvemini ei karjunud. Samas oli mehest ka kahju, sest tema silma järgi oli tagant vaadates kõik sirge ja jäi mulje, et seal rind turris seistes oli ta oma arvates jube hea tööga just hakkama saanud. Okei, lähen lihtsalt koju ja vaatan mis mu peas toimub. 
Kodus olles oli mul rohkem aega uurida,sättida, vaadata, uuesti sättida, kuid ükskõik mida ma ei üritanud läks vaatepilt järjest kohutavamaks. Käisin mööda tuba, vandusin ja palusin ning ei suutnud uskuda, et see tõepoolest nii halb välja näeb. See pidi vaid otste lõikus olema !! 

Ise hakkasin juba asjast üle saama. Kuni näitasin oma uhiuut välimust tuttavatele kes külla tulid. Ma ootasin, et nad ütleksid midagi taolist nagu "Oh, see ei ole nii hull midagi." nagu tavaliselt, kuid selle asemel tüdrukud ahmisid õhku ja poisid naersid ohjeldamatult nende reaktsiooni üle. Olukord ei läinud ka paremaks kui ma sama pildi Instagrami ja Facebooki postitasin. 
Siin ma nüüd olen.. nagu jäneste poolt näritud juustega ja mõtlen kas lõigata lühemaks või oodata kuni juuksurid tööl nad ära kõrvetavad , et ühtlasem mulje jääks. Hmm.. vot need on tõeliselt rasked valikud elus. 

No comments: