Monday, April 21, 2014

Recap

Sõbrad, tuttavad ja ülejäänud karvased-sulelised.
Kui kellelegi minu vabandus korda läheb, siis ma vabandan, et olen puudunud.

Ma ei tea kas viimased nädal-kaks järjest on olnud täiskuu, kehv tähtede seis või on mul lihtsalt halvasti läinud, kuid viimasel ajal tunnen ma väsimust või võiks öelda, et pigem tüdimust. Erinevaid emotsioone mis ei ole kuigi rõõmsad ning meeletus koguses stressi tänu tööle, agentuurile ja Hong Kongi reisile.

Aga alustame algusest.. ah jaa. Shanghai Fashionweek. Lisan kiiresti kõik oma look'id ja veidi backstage gossip'it juurde.
Esiteks. See oli mulle pettumus. Kui ma viimati fashionweeki ajal Shanghais olin, siis ma olin teises agentuuris ja meid ei kutsutud isegi castingutele. Paras neile nüüd. Ainsa show mis ma eelmine kord tegin sain ma vaid see tõttu, et nad teadsid mind Hong Kongi moenädalalt. See hooaeg oli meil casting igale showle (va, üks) nüüd samale brandile castingut tehes jõudsin ma astuda kaks sammu kui disainer itaalia keeles karjus "Lei! Lei!" Jube uhke tunne oli teiste ees koha peal palgatud olla. Ja siiis.. ainus show milles ma 110% kindel olin üldse ei esinenudki moenädalal.
Kas te mäletate mu koerasita postitust Facebookis ? Mind kutsuti ainsana minu agentuurist castingule kus oli kaheksa disainerit koos. Esimesed sammud mis ma tol päeval castingule minnes tegin plätserdasin ma otse läbi koera sita samal ajal oma agentuuriga telefoni otsas rippudes (ütlen uuesti, et telefonid meid hukka viivad). Nemad naersid minu vandumise peale ja ütlesid, et koera junnid toovad Hiinas õnne.  Vot ei toonud, Eestis tähendab koera sitt koera sitta ja see päev peale seda kui ma ootasin, et 151(!!!) tüdrukut enne mind kõnniks (hooolimata sellest, et ma esimesena kohal olin) ei olnud mul castingul mingit õnne. Meil kõigil oli vaid üks võimalus. Esiteks, selline suur casting võib minna kas väga hästi või väga halvasti. Me pidime kõndima paarikaupa mis on niikuinii imelik, sest kuuleme paarilise kontsaklõbinat, peame arvestama ka temaga. Plus ajab see naerma kui paariline on hea sõbranna. Me mõlemad kaotasime kaheksa klienti ühe kõnniga.

Ülejäänud castingud läksid väga hästi, mind valiti alati välja, välja arvatud juhtudel kui otsiti miinimum pikkust 178-180cm, milleni ma oma 176-ga ei küündi. Seega tuli see ebameeldiva üllatusena, et ma vaid neli showd bookisin.

 Oasis 
Casting mida ma tegin kaks korda. Esimesel korral saatsid nad mu kohe tagasi, sest ma ei olnud "nunnu". Teisel korral kui nad ei olnud kõiki modelle kokku saanud nägid nad mind justkui esimest korda ja olid nii vaimustuses, kuigi ma olin terve ooteaja ohkinud, et "Ma juba tegin seda. Ma ei meeldi neile. Ei. Ei. Ei." 

Jade en Plus
Peale fittingut teadsin ma, et sellest kujuneb mu lemmik show. Riided olid ülimalt cool'id, kuigi mina sain kaks mitte kõige atraktiivsemat kostüümi. Me pidime kõndima nagu "spirituaalsed jumalannad teisest maailmast". Mida iganes see tähendada võiks, kuid proovis läks mul esimese korraga õnneks. Peale fittingut oli minu esimest hobusekarva kleiti kohendatud, ehk pikemaks tehtud, mis tänu lõhiku puudumisele tähendas, et ma sain teha vaid tibusamme. Pean ütlema, et ma tekitasin finaali proovis paraja liiklus ummiku. 


Decoster
Peale seda showd lõid gei-poisid mulle klubis plaksu ja soovisid õnne, et ma selle show bookisin. Pidavat parim, mis võimalik olema. Nende kontorisse satun ma iga kuu Shanghais, mõnikord tihedaminigi. Ja absoluutselt iga kord nad valivad mu kõigi seast välja. Ning absoluutselt iga kord nad jätavad mu lõpuks palkamata. Miks ? Ma ei tea . Kui te Instagramis mu lõhkiseid jalgu nägite, siis võin salaja öelda, et need sain ma just tollelt showlt, nagu ka kõik teised tüdrukud. Need kingad on tehtud põrgus ja mõeldud oma suurimale vaenlasele. Järgmisel päeval olid konkreetsed lihased augud kandades, kuid tänu headele ravimitele sai asi kiiresti kontrolli alla. 

Unmentioned
Parima kliendi auhind läheb kindlasti mu viimasele showle. Ülimalt hästi korraldatud, lihtne show ja ei mingit stressi või diivatsemist nagu enamus disainerid enne moenädalaid korraldavad. Kui nad muidu on täitsa toredad inimesed, siis kaks korda aastas muutuvad nad koletisteks. 

Oh and if you're wondering about Dsquared2. Ma pidin kadedusest pikali kukkuma kui juhtusin nägema, et disainerid isiklikult on Shanghais kohal. Ma ei jõudnud ära oodata kuni pildid showlt üles riputatakse, et näha kes show tegid. Ei olnud Cara Delavigne' ega ühtegi topmodelli. Enamus hiinlased ja paar meie kohalikku. Ja mind hämmastab nende valik. Kolm valget tüdrukut suvalistest agentuuridest- üks lühike, teine pikk, kolmas mitte midagi erilist ja ma olen nende kõigi kolmega töötanud. Poiss keda showl nägin on hea tuttav ja sama pikk kui ma ise. Ning meil ei olnud isegi mitte catingut. Kõige suurema tõenäosusega ei oleks ma seda showd saanud, kuid ma siiralt usun, et mul oleks reaalne võimalus olnud. 

Kuid see on lõppenud ja mul on hea meel. 

Nüüd Hong Kongi, kus ma pean viie päevast puhkust. Mis tuletas mulle meelde, et umbes-täpselt aasta tagasi võtsin ma viis päeva puhkus Kambodžas. Aasta Kambodžast tähendab ka aasta paljust muust mis sel ajal juhtus. Aasta tagasi oli justkui mingi muutumise periood või uus ajastu minu jaoks. Seda on raske seletada ja ma ei ole kõike enda jaokski välja mõelnud. Kuid kõik mis eelmine Aprill-Mai Malaisias toimus on justkui minuga koormana kaasas siiani.
Igatahes, Hong Kong ei ole ligilähedanegi mu unistuste sihtkohaga kuid kõikide asjaolude kokku langemisega pidin ma just siia lendama. Ma ei hakka üldse rääkima kui palju närve olen ma kulutanud, et tänaseni jõuda, mingi hetk arvasin tõesti, et järgmine päev ärkan lihtsalt  halli peaga üles. Kuid siin ma nüüd olen ja naudin viit päeva üksindust. 
Kõigepealt bookisin kaks esimest ööd samas backpackerite hostelis kus ma viimasel korral peatusin, sest  mulle meeldis sealne meeleolu, kuigi toas on erinevaid inimesi on igal ühel oma ruum. Esimesel õhtul tekkis mul sama tunne, mis eelmiselgi korral - ma ei ole oma elu elanud, täiel rinnal. Minu all magas tüdruk (või no tegelikult ikka kolmekümne + aastane naine) Saksamaalt kes ütles, et tahab väga Tallinnasse minna, sest kohtas kahte toredat Tallinna kutti kui ta Brasiilias Amazonases matkas. Ma olin täiesti tumm. Eestlased matkavad mööda Amazonast ja mina arvan, et mina oma Shanghaiga olen eriline. Päevitunud tüdrukud, shortsides ja krunnis juustega tulid tuppa sisse seljakotid seljas suuremad kui nad ise. Mina oma uhke näpukoti, järele lohiseva kohvri ja maani seelikuga ei sobinud kohe mitte üldse sinna seltskonda. Mitte üldse. "Nii, et sa oled pikalt üksi reisinud?" küsis sama Amazonase naine peale viisade arutelu. "Mm. Jah, võib ka nii öelda." vastasin ja kihutasin uksest välja, et ma ei peaks jõudma vestluses selle hetkeni kus ma pean tunnistama, et modell olen. Ma ei tea kumb on suurem elu raiskamine kas modellindus või juhutöid tehes mööda maad reisimine, kuid sel hetkel tundsin mina end vähem väärtuslikumana . 
Ma ei tea kas ütlesin, et seal hostelis on kolm korrust voodeid ühes seinas. Ärge üldse kujutage ette milline see välja võiks näha, sest olukord on mugavam kui kõlab. Välja arvatud see, et kui keegi kuskil külge keerab, siis teistele tundub nagu Hong Kongi tabas pisike maavärin. Ju ma siis vähkresin mööda oma kolmast korrust ringi kui kuulsin kuidas Amazonase naine dramaatiliselt "AhhhH!" alumisest voodist ohkas. Krabistasin veidi kilekotiga ja ronisin alla hambaid pesema kui ta mind poole redeli peal kinni püüdis..
"What the hell are you doing?" küsis ta kardina vahelt vahtides.
"Um. What do you mean?" jäin ma seisma ja olin küsimusest segaduses.
"You're like.. Incredibly loud." raputas ta sõnu otsides käsi.
Incredibly loud? Uskumatult valju? Mina ? Ma ei ole ühtegi kuradi sõna öelnud, tropp. Sa mõtled kilekotti? Ma ei ole mingi tülitseja. Eriti. Aga selle tüübi tänitamine ajas mu sekundiga endast välja. Incredibly loud?? Fuck you!
"Vaata, ma ei ole meelega incredibly loud! That's what you get when you live with nine people, so suck it up!" ja ronisin alla. Ning panin veel mõttes teemale punkti: bitch! Pesin raevukalt hambaid ja mõtlesin mida kõike ma talle veel ütleksin. incredibly loud, phah. Mööda koridore röökisid purjus pidulised ja mina oma kilekotiga olen nii kuradi lärmakas jah. Ma arvasin, et tänu tema käte liigutustele mis ta tegi pidas ta siiski silmas voodi rappumist. Okei. Amazonas. Kui sa ei saa väikese võdinaga toime tuldud kuidas sa mööda vihmametsasid roomad? Tropp. 
Ilmselgelt ei vahetanud me omavahel enam ühtegi sõna. Ja mul oli kommuuni elust kopp ees. Nii palju siis minu täiel rinnal elamisest. Seega oli mul isegi veidi hea meel, et agentuur oli ülejäänud kaheks ööks mulle eelnevalt teise hotelli reserveerinud. Üksinda. 

Jõudsin teise linnaosasse, mis on Hong Kongi saarest kaugemal. Hotell kannab hotelli nime ja retseptsioon nägi välja nagu olema peaks. Hong Kong on üks tihedamini asustatumaid linnasid kogu maailmas, kus ruutkilomeetri peal elab umbes 6500 inimest. Mäletan, et vanaema nägi kunagi dokumentaali Hong Kongist kus inimesed elasid puurides, nii hull asi ei ole aga midagi sinna lähedale. Isegi korterid linnas on enamasti mega-pisikesed, juhul kui sa ei ole üli rikaste laps. Nii et kui ma lugesin arvustusi oma järgmise peatuspaiga kohta kus kõik virisesid väikese toa ja lärmakate naabrite üle mõtlesin ma "Hah, amatöörid."
Kui ma oma toa 307 ukse lahti lükkasid kiljatasin heleda häälega "Oh my gosh!" (mis ei ole midagi mida ma tihti ütleksin). Koristaja kes minust samal ajal möödus hakkas minu reaktsiooni peale naerma nagu ta oleks sarnast varem kuulnud, arvatavasti mitmeid kordi. See tuba kui nii saab öelda, oli täpselt sama suur kui ühe inimese voodi mis seal sees oli. Meetrine "koridor" kuhu oli mahutatud kinga kapp ja vannituba, mis nagu HK's ikka tähendas meeter korda pool meetrit suurust ala kus dušš on poti kohal. Isegi Hiina rongi tualetid on suuremad kui minu buduaar. 
Aga mul oli sel hetkel väga hea meel, et ma siia sattusin, sest ma naersin viisteist minutit järjest oma toa üle end sisse seades ning avastasin, et see oli kõige lõbusam olukord mis viimasel ajal ette on tulnud. 
Eelmise ja praeguse koha erinevus on ka klientuur. Praegune hotell on paarkümmend eurot kallim kui eelmine ja kui eelmises olid enamasti vaid noored valged matkasellid, siis siin on kõik vanemad inimesed Aasiast. Seega kui eelmisel katusekorrusel iga õhtu pidu käis, siis nüüd istun ma avaral rõdul juba neljandat tundi üksinda. Super! 
Ah. Ja rääkides lärmist. Umbes viie paiku õhtul saabusid mu naabrid hotelli. Häälte järgi ütleksin, et neli matsakat Filipiino daami. Nad naersid, huilgasid, kiljusid, rääkisid, naersid uuesti, käisid dušši all nii et torud kogu majas mürisesid ja naersid edasi. See kõik toimus kõrval tubades, kuid tänu paberist seintele kõlas nagu möllaksid nad mu voodis. Huvitav mida Amazonas selle kohta ütleks ? 

Hästi. Ma juba tean, et Raunot ajab mu pläkutamine närvi. Seega.. 

Hoidke sabad rõngas ja kärsad soojas. Kuulsin, et teil suur suvi käes, näeme varsti !

2 comments:

Anonymous said...

Ega Rauno ei pea ju lgema, kui närvi läheb. Emm

teele said...

Väga lustakas lugemine! Preili Amazonase lõik ajas mind tohutult itsitama.
Kahju ainult, et sa sellest kenast HK-i hotellitoast pilti/videot ei teinud, oleks päris seda nn tuba näha tahtnud.
Ole tubli ja näeme varsti! :)