Saturday, April 5, 2014

On the road with me - Wenzhou

Olime teel Wenzhousse. Me sõitsime minibussiga läbi pimeda tunneli, kuskilt paistis õrn valgus. Ma taipasin, et autode esituled ei põle, sellepärast oligi nii pime. Muidugi, Hiina! mõtlesin endamisi. Autode vahelt silkasid läbi inimesed. Vanurid ja väikesed lapsed. Ma ei tea kas nad tahtsid end proovile panna? Kas nad jäävad seal pimedas auto alla või mitte? Meie auto alla ei jäänud ükski. See oli nagu stseen mingist veidrast õudusfilmist. Võimalik, et kuulsin ka kellegi õelat irvitamist kuskilt kaugemalt, kuid ma ei ole enam kindel. Me teiste modellidega astusime autost välja ja hakkasime tunneli lõpu poole jalutama. Ma ei saanud aru miks me seda pidime tegema. Hoidsin end hästi seina äärde, et mitte auto alla jääda ja, et hiinlased kes endiselt meie ümber jooksid mulle pihta ei läheks. Mõni neist meelega tahtis müksata ja narris mind, et siis naerdes minema joosta.
Kõik ootasid seina ääres mind ja veel ühte tüdrukut järele. Seal juba lambid põlesid, õnneks. Hoidsime kõik end hästi üksteise vastu, sest nii oli turvalisem ja ootasime kuni auto meid uuesti peale võtaks. Tunneli seinad olid valgetest tellistest nagu vanasti ja meenutas mulle mingit loomalauta kus ma võib-olla kunagi varem viibinud olen. Lautades on alati ämblikud. Hoidsime ühe võõra blondi tüdrukuga üksteiselt ümber kinni ja nutsime, et see ometi kord läbi saaks. Mina kartsin ämblikuid ja tema kartis midagi..
"Kate! Kate!" kuulsin kedagi hüüdmas "26 minutit veel."



See oli meie klient kes mu pinginaabrit äratas. Peale nelja tunnist rongi sõitu ärkasin nii kange kaelaga, et mul läks tugev minut aega enne kui kaela sirgu sain ajada.
"Kohal?" küsisin kliendi poole vaadates.
"Kakskümmend kuus minutit veel." vastas ta uuesti.
Hämmastav täpsus.
Ma nägin unes, et me sõitsime rongi asemel bussiga teise linna. Kõik kümme tüdrukut + paar lisa inimest. Ja nüüd ärkvel olles meenutasid need inimesed kes autode vahel jooksid mulle tegelasi Nukitsamehest. Kõik olid nagu hiina versioonid Nukist, sassis juuksed ja vigureid täis.
Okei, ma ajasin selle jutu selge peaga veelgi keerulisemaks. Ah, sel ei ole niikuinii tähtsust.

Vaatasin enda peegelpilti rongi aknast. Ma nägin ise välja nagu paras Nukitsamees, juuksed patsikummi vahelt välja tulnud ja igas ilmakaares laiali, näkku olin endale kampsuni mustri maganud ja silmad endiselt poolkinni. Tõusin püsti, et enda väsinud keha sirutada. Ma armastan Hiina ronge. Need on nii suured. Rong on ainus koht Hiinas kus tundub nagu oleks ruumi liikuda. Tol päeval oli meil eriti palju ruumi, sest tänu pühadele ja hiinlaste reisipalavikule olid ainsad vabad istmed esimeses klassis. Samas ei olnud wc'd esimesele klassile vastavad. Vaatasin auku mis keset peldiku põrandat laiutas. Kui ma suudan SEDA teha 200km/h liikuvas rongis ilma, et ma millelegi pihta läheksin , siis suudan ma kõike!
Takso järjekord


Kellelegi ei meeldi oodata

Jõudsime Wenzhousse ja peale pool tundi kestnud taksosõitu peatusime maja ees kus ootas meid suur reisibuss.
"Nüüd me läheme show toimumise paika, see on umbes kaks tundi eemal."
Peale viit tundi rongis sõidame me veel kaks tundi bussiga?? Oh jeesus maria. Järsku tundus loogiline, et me hommikul kell 7 pidime kodust lahkuma show jaoks mis järgmisel päeval toimub.
Uskumatul kombel sain ma ainsana kaks istet endale kui kõik teised pidid pinginaabritega istuma. Võib-olla ei ole mul sõbralikku nägu mis kutsub enda kõrvale istuma või oli põhjus selles, et igakord kui keegi istet otsides minu omast möödus teesklesin ma suu ammuli magamist, et keegi mind tülitada ei julgeks. Mõlemal juhul olin ma rahul. Esimese tunni vaatasin ma kõrvale vaatamata filmi kuni mu arvuti aku tühjaks sai. Nüüd sain ma aru, et mu arvuti hakkab tasapisi surema, samas mida muud oodata arvutilt mille ma kahesaja euroga Malaisia turult ostsin peale seda kui eelmine ära uppus.

Vaatasin aknast välja. "Woaaah!"  Kus kurat me oleme ?? Ümber ringi olid kõrged mäed ja mägede vahel orud. Orgudes külad. Külades inimesed põldudel töötamas, logude majade ees mis vaevalt püsti seisid pisikestel toolidel päikest nautimas. Me olime tõsises maakohas. Riisipõllud, kanad, kitsed. Urgas urkas kinni kui lubate. Tolmustel teedel oli vaid mõni auto liikumas ning veidi rohkem jalg- ja mootorrattaid. Kuna me möödusime maanteed pidi küladest võiks ju arvata, et seal kandis mingi liiklus siiski toimub, kuid teedel sel hetkel väga autosid ei liikunud. Ja külaelanike reaktsioone nähes võiks arvata, et üks suur reisibuss on seal kandis eriti harv nähtus, sest inimesed vaatasid bussi justkui imestusega, mõni isegi näitas näpuga kaaslasele.
See on Hiina! Päris Hiina, mitte Shanghai suurlinn.

Viimasel ajal on minult päris tihti küsitud kas mulle meeldib Hiina/Shanghai. Ja ma olen alati vastanud "Mmmmmmmmmm...." otsides õiget vastust oma peas. Ma võiksin öelda "Jah.", et kõik rahul oleksid. Kuid see ei oleks tõsi. Ma võiksin öelda "Ei.", kuid ka see ei oleks täielik tõde. Õiget vastust ei olegi olemas. Oleneb päevast. Ja sel päeval mulle meeldis Hiina. Ma olen alati olnud maalaps ja kui ma kunagi kogu hingest linna kibelesin, siis praegu ma mõtlen, et ma tulevikus tahaksin kindlasti maal elada. Ja võib-olla talu pidada? Kõik kes mind teavad praegu ilmselt naeravad, kuna ma ei ole olnud see tüüp kes näpud vabatahtlikult mulda suraks. Ja mul on selleks traumeeriv põhjus. Kunagi algklassides kui meid koolis aiatööle sunniti jalutas mulle peenra peal vastu hiigelämblik, mingi valge muna veel seljas. Fui. Aga see suvi ma luban, vanaema, et vähemalt ühel päeval ma kõplan su hoovis vagusid.

Mul tuli meelde, et kunagi kui ma Xiamenis elasin, siis mulle meeldis Hiina väga. Xiamen on üks ilusaim ja puhtaim Hiina linn. Inimesed olid minu vastu alati väga sõbralikud ja viisakad. Sealt reisisin ma tihti tööde jaoks väiksematesse linnadesse Fujian provintsis. Siis sain ma näha ka seda õiget-Hiinat. Kus inimesed endiselt elatavad end sellest mis nad põllu pealt , laudast kätte saavad. Ei ole seal McDonaldseid või 7-Eleveneid iga nurga peal. Populatsiooni moodustavad vanaemad-vanaisad ja väikesed lapsed kelle vanemad on nad "maha jätnud", et suurtemates linnades peredele raha teenida (sellest ja rahva rännakust rääkis ka dok film "Last Train Home" mida ma kunagi tutvustasin). Minu jaoks on see kuidagi veider ja rahulik vaatepilt. Mulle tundub nagu inimesed lihtsalt elavad neis piirkondades, talitavad loomi, harivad põldu, võtavad päikest, mõtlevad oma mõtteid, jalutavad looduses. Neil ei ole selliseid muresid nagu meil "rikastel linnainimestel". Ma mõtlesin, et huvitav millest need külainimesed omavahel kokku saades räägivad ? Vaevalt, et viimastest ägedatest filmidest või kuulsustest, kindlasti mitte moest ja modellidest. Autodest ? Telefonidest ? Reisimisest? Ma ei usu, et paljud neist külast lahkunudki on. Kindlasti räägivad nad ilmast. Aga millest veel ? Okei, kindlasti on neil omad mured ja rõõmud. Ma ei saa arvata, et nad seal maal õnnelikud on. Kuid mul oli tunne, et tahaks ise seal elada, sest elu tundub mööda sõites nii lihtne. Näiteks seda filmi Last Train Home vaadates ja Kambodžas kohaliku poisiga rääkides sain ma aru, et tänu internetile ja TV'le on maainimesed teadlikud linna elust ja ka nemad tahavad nüüd endale "valge inimese muresid". Miks ? Ju on naabri muru ikkagi rohelisem.
PS. Üks naljakas seik taolisest reisist mis mul iial ei unune. Kui me jälle ühelt töölt tagasi Xiameni sõitsime, siis me möödusime bussiga motorollerist, millel istus kaks inimest, juht ja tema kaasreisija, kellel oli kanüül veenis ja sama käega hoidis ta kõrgel peakohal Fanta pudelit mis oli voolikuga ühendatud kanüülini ja kust ilmselt ravim veeni tilkus. No kus kohas näeb sellist asja ?! 
Hakkasin uuesti oma unenäo peale mõtlema mis ma rongis nägin. Mis mind painas oli see kuidas see pani mind end tundma. Ma kartsin, ma tundsin end halvasti. Sellised emotsionaalsed unenäod tunduvad kuidagi "tähenduslikud". Ja sel oli tähtsus minu jaoks. Kui ma üles ärkasin, siis ma ei mõelnud "Oh õnneks oli see vaid uni." Nii ohkan ma kergendunult siis kui olen näinud, et keegi sureb või ma oma lennust maha jään (sama sama, eks). Ma mõtlesin miks ma sellist und nägin. Ja mida see tähendada võiks. Tunnel on ise nii sümboolne märk. Kindlasti ei tähenda see midagi head. "Valgus tunneli lõpus". Kas ma nägin valgust ? Ja nägin küll, vist. No seegi hea.

Kihutasime bussiga järjekordsesse tunnelisse sisse.
Kindlalt ei saanud mu unenägu tähendada seda, et "Anna-Liisa, sa sõidad täna läbi väga paljude tunnelite." See oleks mõttetu. Ja üldse mitte müstiline nagu unenäod olema peaksid. Ma võiksin praegu vabalt telefonis oma 'Dream' appi lahti võtta ja vaadata mida nad tunneli kohta ütlevadad. Aga ma ei julge. Mis siis kui seal öeldakse : davai, kõik, lõpp, surm. Ma ei taha sellega oma päeva rikkuda.
Nägin valgust tunneli lõpus. Päriselt. Nii põnev on mõelda, et ma ei tea mis vaade mind sealt väljudes ees ootab. Kas järjekordne armas küla? Mäed ? Kaljusein ? Kuristik ? Vaevalt mu unenägu võiks tähendada, et ma bussiga kuristikust alla kolistaksin. Tunneli lõpus oli muuseas bussijaam või mingi puhkepaik kui kedagi huvitab.
Otsustasin siiski vaadata mis unenägude seletaja tunnelist räägib, sest vaevalt ta hiina nukitsaameestest midagi arvata oskaks.
Tunnel. 
bla bla bla bla bla bla.. Kui sa sõidad tunnelist läbi autoga võib see tähendada halba õnne äris või väga ebameeldivat reisi.
bla bla bla . kuna tunnel meenutas Freudile vagiinat võib see naisterahva jaoks tähendada ka seksuaalseid tundeid kellegi vastu.
Suurepärane. Neist kahest valiksin ma muidugi vagiina aga ma usun, et ma sain esimese variandi kuna ma olen juba hommikul kella seitsmest reisinud ja viimased poolteist tundi on Hiina tüdruk minu selja taga oksendanud, samal ajal kui tema kuus sõbrannat teda kisades ühtlasi ergutavad ja lohutavad. Isegi läbi suurte kõrvaklappide ja neis möllava rokk-kontserti kuulen ma nende lärmi. Hiina tüdrukud on kaks korda lärmakamad kui sama hulk brasse või venelasi kokku panna. Vot üllatust. Okei, ma võtan selle ebameeldiva reisi. Aga see olgu ka kõik! Ma ei taha kohale jõudes mingeid üllatusi.

Peale kahte tundi bussisõitu me lõpuks peatusime, kuid me ei olnud kohal. Peale kahte tundi me peatusime selleks, et tüdruk mu selja tagant välja oksele lasta. Kaks tundi millest ta enamus aega oli kägaras istmete vahel olnud läks aega, enne kui keegi märkas ta välja ajada. Kõik suitsetajad jooksid talle madinal järele. Meie jooksime bussist välja, et küla näha, majade vahelt jooksid lapsed välja, et bussi näha. Kolm tüdrukut neoonvärvilistes jopedes vahtisid kivist aia taga justkui näeksid nad ilmaime. Külamehed ka käisid ümber bussi kaks tiiru, et siis käed rinnal risti omavahel toimuvat arutada. Selline mulje jäi nagu seal kandis ei ole keegi kunagi varem peatunud. Samas jällegi. Ma usun, et kui Pärnus või veelgi parem Häädemeestel peatuks bussitäis Hiinlasi siis ma jõllitaksin samamoodi mokk töllakil ja naeraksin veel näpuga näidates ja sõbrale öeldes "Vaata, bussitäis Hiinlasi."




Meie reis pidi varsti läbi saama. Vaatasin ümberringi ja mõtlesin kus me küll seda showd siin kandis teeme. Eriti veel kuna tegemist oli JÄRJEKORDSE fake Victoria's Secret show'ga. Kes siin üldse sellist kraami osta võiks? Ja hotell ? Ma ei ole terve teekonna jooksul näinud midagi mis isegi külalistemaja meenutaks.

Pool tundi hiljem jõudsime me sihtkohta. Weather app'i järgi selgus, et me oleme Luoyang linnas. See meenutas midagi linna sarnast tõesti, kindlasti rohkem kui külad-linnad millest me läbi olime sõitnud. Kuid isegi miljoni elanikuga linn ei andnud meie mõistes linna mõõtu välja. Ei olnud seal uhkeid poode ega vilkuvaid plakateid. Ainus toidupood mis me leidsime oli vaesemalt varustatud kui mõni külapood Eestis.
Nagu töödel Hiinas ikka siis selgus alles kohale jõudes mille jaoks meid siia toodi. Ei tahtnud seal keegi aluspesu osta. Tegemist oli hoopis uue elamurajooni avamise-tutvustamisega. Meie olimegi seal vaid show eesmärgil, et rahvast lähemale meelitada. Mõni meist kandis isegi enda isiklikku aluspesu ja tiivad lükati nagu ranitsad selga. Hiina!

Vastuvõtu komitee

"Inglite" briefing

I want one !

Lubadused.

Tiibade külge kruttimine




Pidžaamades mööda linna käimine on absoluutselt normaalne 

Yellow cab






Taolisi house opening'e olen ma ka varem teinud. Siin maal on need üritused väga populaarsed. Umbes nagu Eestis "Oru Kodu" otsa ette tatoveerimine. Hunnik rikkaid tuleb kohale, et uudistada mudeleid majadest mis varsti-varsti ehitatakse. Neile on korraldatud pidulik üritus lauljate, tantsijate ja tuleb välja, et ka aluspesu modellidega. Makes perfect sense, right. Kord, jällegi Xiamenis, istusin ma kaks tundi massiivses ballikleidis luksuslikus elutoas ja tundsin majas elamisest mõnu, see peaks potentsiaalsele ostjale tekitama tunde nagu elaks ta seal justkui nagu kuningas. Kui terve maailm on vaene, siis hiinlastel jätkub ikka raha, et lollusi korraldada.

Meie "show" kestis järgmine hommik kell 10 vaid napid kümme minutit kui niigi palju. Ja toimumispaigaks oli linna keskväljak kuhu oli varasel kella ajal kogunenud sadu kui mitte tuhandeid inimesi. Kuna me olime nii kaugele tulnud ja meie klient oli üllatavalt lahe, siis meil kõigil oli isegi hea tuju seda teha. Et siis jälle kaheksa tundi tuldud teed tagasi sõita.

























Kirik Keset Küla

Nägime teel päris mitut kirikut, mis on üllatav arvestades, et hiinlased ei ole kristlased. 



Tagasi Wenzhous, peaaegu

2 comments:

Anonymous said...

oli väga tore lugeda.Ootan siis suvel rohima M.

Anonymous said...

Pildid inimestest on hästi lahedad, eriti see pisilapsega on armas. Viimane pilt on lahe, elektritraate on nii palju ja tihedalt , et linnud vist ka ei saa vahelt läbi lennata.
Hiina vajaks väga seda meie puhastus talguid :D
Emm