Sunday, March 2, 2014

China can drive you bananas.

Juhul kui te jälgite minu Instagrami või Facebooki, siis te juba teate, et ma olen viimased viis päeva Shanghaist eemal olnud kahes erinevas linnas (Lanxi ja Xuzhou) fake VS show pärast. See ei vääri üldse pikemalt peatumistki.
Aga esimese show hommikul istusin ma hotelli kõige pimedamasse nurka maha ja hakkasin nutma. Minu viimaseks piisaks kannatuste karikas oli fakt, et ma olen kümne päeva jooksul maksnud China Unicom'ile 350rmb ja minu konto oli endiselt miinuses. Kui keegi oleks mind sel hetkel näinud oleks ta arvanud, et ma olen idioot kes külmkapi taga kägaras interneti pärast nutab. Aga mõnel päeval kui lained üle pea kokku löövad on parem endast pinged vabaks lasta, mitte neid endasse koguda seni kuni nad lõpuks suure ja kahetsusväärse plahvatusega välja lendavad. Minu jaoks on nutmine selleks hea väljund. Õigemini on see suhteliselt ainus põhjus miks mind nutmas võib näha – mitte millegi konkreetse pärast.

Tegelikult ei olegi tänane postitus minust ja minu järjekordsest hädaldamisest. Täna ma räägin hoopis kellestki teisest. Mingi osa minust mõtleb, et see ei ole jutt mida kellegagi jagada. Samas ei ole see inimene kellegagi meist kuidagi seotud ja ilmselt ei kohtu ükski selle teksti lugeja temaga iial. Ja ta on sel nädalal iga päev mu mõtetes olnud. Ma kohtusin temaga oma esimesel nädalal Shanghais, järjekordsel castingul rahvusvahelisele firmale. Ta oli Shanghai (tegelikult terve Hiina) kuulsaima agentuuri hingekirjas ja me näeme neid castingutel haruharva, kuna see on ainus agentuur kellel on „eksklusiivsed“ kliendid. Meid oligi castingul sõelale jäänud vaid neli ja ta hakkas mulle ülejäänud kolme hulgast kohe silma. Ta oli konkreetne Barbie-nukk, nii ameerikalik girl-next-door kui üldse olla saab, selline tüdruk keda näeb USA missivõistlustel tühja pilgu ja laia naeratusega maailmasse rahu soovimas, ta räägib malbe häälega liiga palju ja mitte midagi olulist. Me veetsime koos ehk kümme minutit, kuid ma tean tema elulugu sünnist Shanghaini. Ta ei paistnud eriti arukas, kuid väga armas ja viisakas tüdruk. See oli esimene ja viimane kord kui ma teda nägin.

Nädal hiljem kohtusime taaskord sama agentuuri modellidega. Seda blondi ei olnud nendega. Sest. Mõni tund varem oli ta oma korterikaaslase üles äratanud teda näkku pekstes ja röökides. Need kes seda pealt nägid ütlesid, et ta oli justkui „possessed“ ehk mingist kurjast vaimust vaevatud, ta oli karjunud arusaamatult ja laamendanud mööda korterit. Keegi ei teadnud mis juhtus. Korterikaaslased põgenesid majast ja ütlesid, et nad ei ole iial varem nii hirmul olnud. Sel hetkel ei teadnud ma kellest jutt käib ja ei tundunud sobilik ka küsida. Päev hiljem kuulsime uudiseid sellest, et too tüdruk on vaimuhaiglas. Reaalses Hiina hullumajas. Kuidagi sattus sellesse loosse ka politsei kes viimastel andmetel siiamaani korteris ringi sehkendab kus juhtum toimus. Agentuuri seintelt on eemaldatud kõikide välismaalaste komposiit kaardid, modellid teistesse korteritesse varjule saadetud ja veebileht suletud, et madalat profiili hoida ja lisa ebameeldivusi vältida.

Me kuulsime tükikesi sündmustest ühelt ja teiselt modellilt kes temaga samas agentuuris ja korteris olid. Kõik kõlas nagu mingi segane ulmefilm. Me saime teada, et ta pidavat olema nii kriitilises seisundis, et teda ei lubata haiglast ega riigist lahkuda ning, et ta vanemad lendavad Ameerikast Hiinasse talle järele. Lõpuks mulle jõudis kohale, et see on SEE tüdruk castingult. Kuidas see võimalik on ? Ma ei kujuta ette seda pilti, kuidas tema võiks agressiivselt käituda ja oma toakaaslastele surmahirmu peale ajada. Ma ei suutnud seda uskuda. Mu korterikaaslane ei suutnud seda uskuda, nemad olid vaid päev varem kohtunud ja ta oli täiesti 'normaalne' kena inimene olnud. Mitte miski ei viidanud sellele, et ta järgmisel hommikul segaseks läheb, maja peapeale pöörab ja inimesi ründab.

Hakkasin kohe uurimustööd tegema. Tema Instagrami konto oli täpselt selline nagu ma seda meie ainsa kohtumise põhjal ette kujutasin – iga teine pilt oli armas selfie, inspireerivad tsitaadid, üleelu palju hastage (mille järgi ma ta ka esimesel katsel leidsin, ma peaksin Kättemaksukontoris töötama), isegi üks pilt oli Barbie-nuku kujulisest tordist. Kuid tema viimane postitus jättis minul ja minu kaaslasel suu ammuli, segaduses nägudega vaatasime üksteisele midagi lausumata otsa. „Mängi uuesti!“ ütles mu toakaaslane lõpuks. Ja me vaatasime tema jäetud video sõnumit uuesti ja uuesti üle.
Eelmine õhtu enne seda kui ta hulluks läks oli ta postitanud avaliku video, ilma meigita, näost paistes ja punane (võib-olla nutnud), silmad taevapoole.. Ta adresseeris teist tüdrukut nimepidi „.. ma pean sulle midagi ütlema. See on midagi mida sa juba tead aga sa pead seda minult kuulma. Ja nüüd kui ma tean, et see kõik on tõsielushow ja nüüd kui ma tean kuidas see toimub. Kuidas me räägime..“ ja siis sai Instagrami 15 sekundit täis ning mitte keegi meist ei saanudki teada mida ta ütelda tahtis, mis teda viimase piirini tõukas või millisest olukorrast ta tuleb.
ps. Kommentaarid sellele videole olid a'la Kas kõik on korras ja „ma tahan seda mida sina kasutad“ tehes nalja narkootikumide kohta. Tema sõbrad ja tuttavad kodus või need kes seda video vaatasid ei tea siiani, et nende sõbranna hullumjas kinni on.

Loomulikult ei ajanud teda hulluks Hiina kliendid või mobiilioperaatorid. Arvata võib, et tema probleemid on kuskilt kaugemast minevikust. Ja alles nüüd ma jõuan tänase pointini. Me elame siin inimestega kes on tahtest olenemata lihtsalt kokku pandud. Enamusi neist ei ole me kunagi varem kohanud. Me ei tea kust nad tulevad või mida nad on elus näinud, kogenud. Kuidas nad tegelikult tunnevad kui näkku naeratavad. Minu tavaline hirm korterikaaslaste suhtes on see, et keegi neist mu hambaharja vetsu potis solgutab ja ma ei teakski seda iga päev rõõmsalt hambaid harjates. Samahästi võiks keegi mu armsast modelli-perekonnast olla endine kirvemõrtsukas või sari-röövel.

Järgmiseks hakkasin ma mõtlema kuidas inimesed peast segi lähevad. Näiteks see sama tüdruk oli ju „täiesti normaalne inimene“, mina olen kaa „täiesti normaalne inimene“ kas mul ka võib ühel päeval klõps peast läbi käia ja olengi hull valmis ? Ja mis siis kui ma ise seda ei teakski. Ma mõtlen, et kui ma teaksin, et ma hull olen, siis ma ju ei käituks hullumeelselt, sest ma teaksin, et see ei ole „normaalne“. Ja kuidas sellisest asjast üldse taastuda? Ta on üheksateist aastane Hollywoodis elav ameeriklane. Mis siis kui ta seal haiglas taas mõistusele tuli ja avastas mida ta teinud on? Järsku vaimuhaiglas  ärgata, üksi ja keskkonnas kus keegi inglise keelt ei räägi või aru ei saa miks ta käitus nii nagu ta seda tegi. Ta ei saa tagasi korterisse minna ja „Sorry.“ lausuda. Vaevalt, et ta tahakski tagasi minna. Isegi kui ta tagasi koju läheb, mida ta ilmselt teeb, siis jääb teda ikkagi kummitama mälestus sellest mis Hiinas juhtus. Kuidas ta saab kindel olla, et see enam ei kordu. Või mis siis saab kui ta ei olegi mõistusele tulnud?

Ning viimaseks. Mina arvan, et kõige hullem on see olukord vanematele. Ma usun, et üks korralik lapsevanem kelle tütar või poeg miljon miili eemal elab muretseb oma lapse pärast loomulikust instinktist niikuinii. Ma ei kujuta ette ega soovi seda oma kõige hullemale vaenlasele (kelle positsioon on endiselt vaba) saada kõnet Hiinast milles teatatakse „Vabandust, ehk on teil aega siia teisele poole maailma lennata ja oma laps peale võtta, sest ta on aru kaotanud ja hetkel vaimuhaiglas kinnisesse ruumi paigutatud. Jah? Tänan, head päeva teilegi.“

Täna siin ja praegu annan ma lubaduse, et ma ei kavatse kunagi nii kaugel hulluks minna või perele muret valmistada. Kui, siis ikka kodu lähedal.

Ja kohe möödub mul esimesed 30 tundi viimase kümne aasta jooksul ilma interneti ühenduseta. See ajab mind hulluks.


Pps. Ka minu esimene mõte oli, et ta on tarbinud mingeid veidraid aineid, kuid selle põhjal mida me teame ei tohiks see tõsi olla. 

Pps. Nüüd kui tagasi kodus olen on mul veel lisada. Ütlesin, et ei kavatse perele muret tekitada aga no vot kuidas läks.. kuna Xuzhou linnas ei olnud tilkagi internetti oli mu ema teadmatuses minu asukoha suhtes. Kasuks ei tulnud talle ka see, et samaaegselt ilmus Eesti uudistesse nupuke sellest, kuidas 27 inimest surid Kunmingi rongijaamas (kus ma olen viibinud selle jubeda Diori show pärast) pussitamise tagajärjel. See seletab ka miks SWAT tiim inimesi Shanghai metroo jaamas läbi otsis kui me tagasi koju jõudsime. Esmakordselt ei võetud mind random-kontrolli ajal kinni. 

1 comment:

Anonymous said...

pff,you just don't learn-do you?
oh no-and now you don't know who wrote this comment and you don't know what i ment by this comment.thats a shame...