Thursday, March 13, 2014

Behind the scenes with me - Hyundai Elantra TVC

Taiwan oli minu jaoks üllatavalt commercial-reis. Kui mind tavaliselt siin Aasiamaal promotakse kui fashion ja cool'i modelli, siis Taipeis tegin ma kõigi hämmastuseks seekord rohkem just teist sorti kraami. Näiteks oli ju mu esimene töö mängfilmis tagataustal hommikusöögi õgimine, mis on ilmselt minu 'karjääri' lihtsaim töö. Millest ma vist ei rääkinud varem oli töö mida ma tegin jõulu õhtul - teleturu otsesaade. Esiteks kes vaatab jõuluõhtul teleturgu? Kes üldse vaatab teleturgu ? Päev varem saadeti mulle script mille ma pidin selgeks tegema, see ülesanne oleks tunduvalt lihtsam olnud kui tekst ei oleks Google Translator'iga tõlgitud. Turule tuli uus käekottide kollektsioon Soome firmalt, muide. Mina olin 'mängult' brändi esindaja, kes spetsiaalselt Soomest kohale tuli ja kui kõva häälega "Anna-Liisa Soomest" möirati, siis mängiti tagataustaks ettekujutletava publiku aplausi ja hõikeid kui mina kaadrisse marssisin. Ma ei saanud oma tekstist isegi sel hetkel veel hästi aru. Mulle öeldi "Okei, teeme proovi." Proov nägi välja nii, et saatejuhid mulisesid omavahel ja mina seisin juhmi näoga naeratades kõrval. Proov sai läbi nii, et mina oma osa ei jõudnudki teha. Mõtlesin, et ju siis hiljem. Kuni hakati lugema, et kolme minuti pärast otse-eetris. Eh, vabandust ?!?? Mida ma tegema pean ? "Lihtsalt räägi sellest brändist. Võid ka oma sõnadega rääkida, umbes 2-3 minutit." MIDA?! Mida ma räägin 2-3 minutit brändist millest ma iial kuulnud ei ole ega tuhkagi ei tea?
Igatahes lükati mind protestist hoolimata rohelisele taustale ja nii ma seal olin nagu kala kuival ja rääkisin nii palju kui teksti meeles oli ning oma soga juurde. Ma olen kindel, et ma punastasin terve esinemise aja aga tulin sellega üllatavalt hästi ja puterdamata toime. Selline oli siis mu "suur teledebüüt".

Okei, ma tegin suvel Eestis ühe väikse sutsu tv-draamat - ärge naerge, te veel kuulete sellest. Kuigi ma töötan kaamerate ees-taga-juures pea igapäev, siis see oli esimene kord kui mul oli ka teksti antud. Oli mis ta oli ning ma ei kujuta ettegi mis sellest välja tuleb aga tegelikult oli see minu jaoks väga kasulik kogemus. Kui ma varem põgenesin tv-reklaami castingutelt nii kiiresti kui jalad võtsid tuldud teed tagasi, siis nüüd mul on palju rohkem enesekindlust, et proovida ning üritada ka tegelikult tööd saada.
Paar kuud tagasi tegingi sama Hyundai castingu, minu kasuks oli kindlasti see, et nad ei tahtnud teha naeratavat-sõidan-autoga-ringi-autoreklaami. Mind palgati juba üsna pea peale castingut, tavaliselt läheb valimise ja kinnitamisega suhteliselt kaua aega suurtel projektidel ja modellidele pannakse peale option'id, ehk võib-olla'd. Ma ei suutnud uskuda, ei mingit call-back'i ega optionit vaid valitigi mind esimeselt castingult.

audition

Ma ei julgenud kellelegi väga midagi öelda, sest kartsin ära sõnuda. Lisaks ei ole siin äris kunagi miski kindel. Mul on sügisest veel nii valus mälestus kui mind valiti sadade inimeste hulgast ÜLISUURE projekti jaoks millega ma oleksin saanud pool Malaisiat läbi reisida plus muidugi palk, mille ilma jäämisest mu agentuuril kahju oli. Castingust filmimiseni olin ma kohtunud kõikide inimestega kes selle projektiga seotud olid, minu kasuks olid kõik näitajad, koguaeg öeldi, et "ilmselt-arvatavasti-peaaegu kindlalt sa saad selle töö", kuni õhtu enne esimest fittingut ma ei saanud! Ma põen väga harva tööst ilmajäämist, sest alati tuleb uus. Aga sellist teist tööd enam ei tule ja see kriibib siiamaani hinge.

Filmimisele eelnes fitting, mina läksin sinna õilsas naiivsuses arvates, et proovin kleidi selga ja tagasi koju marss. Viis tundi hiljem istusin ikka seal kui mulle maaliti erinevaid nägusid pähe. Ja see pagana parukas, juba peale kahte tundi oli tunne nagu aju oleks kruustangide vahele surutud, kuidas ma kümne tunnise päeva üle elan ( filmimine kestis 15 tundi ja õnneks tol päeval ei tekkinudki peavalu ). Kuigi peale fittingut oli juba üsna kindel, et ma ikkagi teen selle töö, siis tekkis uus põhjus miks mitte tähistada. Nimelt ei tohtinud ma mitte ühtegi detaili avaldada, ei meiki, soengut, scripti, isegi mitte seda, et just mind sinna valitud on. Tekkis nii tähtis tunne, nagu ma oleksin osaline mingis suures filmis. Tegelikult kehtib see kõige puhul, isegi ajakirja pildistamistest ei tohiks 'eelvaateid' anda enne kui ajakiri poodides on, kuigi enamus modellid postitavad oma sneek-peek'e pidevalt. Kui nad vahele jääksid, siis ilmselt palutakse neil pildid eemaldada või tühistatakse pildiseeria ajakirjast.
fitting

See oli minu esimene suur TVC, rahvusvaheline firma ja ma olen selle ise välja teeninud, mind oli valitud teiste hulgast põhjusega ja see oli minu jaoks saavutus ning suurepärane kogemus. Stuudio oli hiiglaslik ja see oli vaid minu päralt ja no auto ka. Loomulikult oli seal meeletult külm, igal vabal hetkel lõdisesin kolme mantli all pisikese radiaatori ees, mis oli ainus sooja allikas ruumis. Kõik pidi olema täiuslik, meiki pandi kõikjale kuhu mõeldav ja mõeldamatu - näiteks keelele! Kuigi reklaami vaadates tundub nagu oleks mul ikka keel musta huulepulgane.

Nüüd järgmistel tvc castingutel on mul vähemalt midagi öelda või näidata kui küsitakse kogemusi, sest mul on nüüd üks rohkem kui enamustel ning loodan, et see ei jää viimaseks taoliseks projektiks.

)
Viieteist tunni kohta on mind tegelikult pagana vähe ja me tegime üli-ilusaid kaadreid, mulle pandi selga ulmekostüümid ning valguse ja liikumisega nägi video välja kui muinasjutt. Ju nad pidid seda autot ka veidi näitama. 









Done!

2 comments:

Anonymous said...

Mõnus! siin oled tõeline põhjamaade Paula. Tahaks näha su teleturgu kah :D. Emm

evelind said...

ma tahaks ka teleturgu näha!! :D