Friday, February 7, 2014

Tips & tricks you'll never need

Kui Andres oma blogis hakkab jagama nippe mis meie elu lihtsustada võiks, siis mina lisan omaltpoolt paar näpunäidet mida teil iial vaja ei lähe, ma loodan. Näiteks kuidas Taipei haiglas hakkama saada. Ma oletan, et mitte ühelgi teist sinna asja ei ole, kuid lõbusat lugemist nädalavahetuseks. 

Enne kui te hakkate nuputama mida mina sinna kaotasin siis vastan ette ära, et vihmavarju. Ja mureks oli naha ärritus mis mind aeg ajalt titepõlvest saadik kimbutab. Igatahes, no big deal, liigume edasi. 

Ma juba mõnda aega võtsin hoogu, et kas üldse arsti juurde minna (eestlase kombel ootan viimase hetkeni) ja kui minna siis kuhu ning kelle juurde. Paar aastat tagasi pidin tõdema, et Pärnus on ainult üks nahaarst kes töötab ainult kord nädalas ja paar tundi päevas. Ma ei mäleta kas tema graafik ka tegelikult nii naeruväärne oli, kuid ootejärjekord oli nii pikk, et ma pidin Tartusse sõitma. Siin võtsin esimese haigla kodulehe lahti ja hakkasin aga valima. Kümnetes osakondades oli kümneid arste kõik spetsialiseerunud samapaljudele erinevatele probleemidele. Ma sain aru, et ise ma küll sealt Yangide, Changide ja Yu'de vahel ära otsustada ei suuda ja helistasin hommikul registratuuri. Sain numbi samaks päevaks #26. Kohale pidin minema "umbes kahe paiku", et vajalik paberimajandus ära teha. 


Õuest paistis National Taiwan University Hospital nagu vana-aegne mõisa hoone, või tegelikult ikka nagu ülikooli hoone. Sees tundus see veelgi suurem kui väljast, hiigel fuajee ja treppe igas ilmakaares. Peale inimeste küsitlemist leidsin teisel korrusel asuva dermatoloogia osakonna registratuuri. Seal saime ka paberitega kolme peale hakkama ja inglise keelseid silte oli iga ukse ja nupu juures. Kui ma juba paraja vihikuga edasi läksin, siis peale seda kui mind paremale juhatati tundus nagu oleks mind kuskile tutndmatule maale lükatud, edasi pidin õige koha ise leidma. Bye-bye inglise keel. Kõik oli vaid hiina keeles. Pikk koridor jagunes erinevateks osakondadeks, osakonnad erinevateks kliinikuteks ja kliinikud erinevateks kabinettideks. Õnneks tunnen ma hieroglüüfe nii palju, et numbrite järgi leidsin õige koha peagi üles. 

Hiinas ei ole ma tänud Jumalale pidanud ise haiglasse minema, kuid olen sinna sattunud sõpru-sõbrannasid, korterikaaslaseid viies. Hiina haiglad on täielik loomariik, visiidile saab see kes kõige kõvema häälega ja vihasemalt oma hädasid saalis karjub või see kes end kõige ette trügida suudab. Kui lõpuks tuleb aeg arsti ette toolile istuda, siis seisab ümber tooli veel mitu võõrast nägu kes oma korda ootavad. Justkui see tuleks kiiremini mida lähemal nad on. Ma vannun, see on tõsi. Oma esimese haigla külastuse pidasin ma maha Guangzhous ja see oli selline kogemus kogu eluks, et enam ei vapusta mind sealses tervise-kultuuris vist miski.


Taiwanis pääseb arstile siin kahte viisi pidi: 

1) haigla uksest sisse jalutades ja heale õnnele lootes, et kellelgi aega on.
2) nagu mina tegin, ette helistades. 

Aga siis selgus, et helistamine garanteerib mulle ainult numbri kas õhtuks või hommikuks. Kohale pean ma ilmuma kas kaheksast hommikul või poole kahest päeval ja siis ootama kuni minu number kolme tunni jooksul kutsutakse. Kui mina sinna jõudsin näitas tabloo number 10 ja kaks tundi hiljem kutsuti minu number 26. 

Nõuanne number 1. Kaasa võtta toitu ja meelelahutust. Minul oli kaasas raamat, šokolaad ja puuvilja salat. Mõtlesin kas ikka sobib seal teiste nina ees pool-salaja oma puuvilju krõmpsutada aga kui minu selja taga istuv patsient grillkanaga terve toa täis haisutas arvasin, et küllap on puuviljad A OKAY . 
Nõuanne number 2. Peale seda kui olete tund aega oodanud minge tagasi registratuuri ja tooge ära vihmavari mis sinna enne unustati ("Ei, ei, ma ei unusta seda siis kui ma selle tooli seljatoe külge riputan"). Registratuuri jõudes avastage, et see on kadunud.
Nõuanne number 3. Ärge iial laenake vihmavarju Anna-Liisale. Ma ausalt vihkan vihma ainult ühel põhjusel - vihmavari. Ja ma väldin selle kasutamist seni kuni taevas päris pähe kukub. Ta on tüütu, limiteerib mu liikumist ja tavaliselt saab vihm läbi just siis kui ma olen kodust piisavalt kaugele jõudnud ega saa seda enam tagasi viia, seega sirab taevas päike ja mina pean vihmavarju kaasas vedama. Ning ma ALATI unustan selle nii pea kui kuhugile ta asetan. Kuna ma juba selles teemas olen, siis mis on veel jubedam kui vihmavarju kandmine on vihmavarju jagamine! Mõte on ju armas oma sõber-sõbranna kaitsva tiiva alla kutsuda aga see kahekesi (veel hullem kolmekesi) väikese kilejupi all küürutamine, üksteisele otsa põrkumine, et ühtlast sammu leida ja samal ajal lompe vältida... uhh, ei. Ma pigem jooksen ilma varjuta kiiresti kuhu vaja kui talun sellist koperdamist. 

That's it, need olidki minu nipid ja trikid. Ma arvan, et kogu see loba ei kuulu üldse vastavasse kategooriasse aga äkki leidsite midagi tarka (vaevalt) või ehk te muigasite veidi. Ma loodan.

Kui tuli minu kord peale mitmeid viperdusi numbritega, siis ma vaid lootsin, et arst räägib inglise keelt. Ja loomulikult, et mul midagi hullu viga ei oleks. Arst rääkis inglise keelt. Tegelikult sai kogu haigla peal üsna hästi sellega hakkama. Hakkasin mõtlema kas välismaalane näiteks Pärnu haiglas tuleks inglise keelega toime või ainult kurjustatakse temaga eesti (või vene) keeles, et mida ta siia üldse ronib kui rääkida ei oska. Vabandust, võib-olla ei ole see tõsi aga millegi pärast on mul kibe tunne sees Eesti arstidele või teenindusele mõeldes. Tavaliselt on klient-patsient ikka närvis või murelik kui ta arstini jõuab ja kui võetakse vastu suhtumisega üks kahest "Ise oled süüdi!" või "Mis sa sellise asjaga üldse mu aega raiskad!" siis tekibki hirm abi otsima minna. Kuid jällegi, võib-olla on see vaid minu kogemus. 

Igatahes, taiwanlased (?) on üldiselt väga sõbralik ja viisakas rahvus, mul ei tule meelde ühtegi ebameeldivat kokkupõrget kohalikuga. Isegi siis kui nad ei saa aru mida ma valge inimene neile seletan, siis nad otsivad kellegi kes mind mõistaks või tõttab küsimata appi järgmine inimene minu selja taga kes abistab tõlkimisega. Teate, selline lihtne asi teeb südame nii soojaks ja ma oleks tahtnud kallistada seda väikest poissi kes mind täna apteegini juhatas ja hiljem veel üle küsima tuli kas ma ikka leidsin kõik mis vaja. 

Teate mis, kustutage kõik eelnev oma mälust. Ei mingit toitu, meelelahutust või vihmavarje. Ainus elu lihtsustav nipp mis tänasest peatükist kaasa võtta võikski olla : aidakem üksteist. Ja armastust. 

Jääge terveks! 


PS: aa ja maski võib ikkagi Hiina haiglasse kaasa võtta. Lihtsalt liiga palju inimesi ja ma avastasin, et mul on bakteri foobia. 



5 comments:

Andres said...

Vihmavarju puhul soovitan leida pikka kasvu mees, kes oleks nõus kandma kaasas suurt vihmavarju.. kitsas võib olla, aga siis tuleb peenem mees leida või rohkem kokku pressida :D

Anna-Liisa said...

Ei, nii ikka ei saa ju. Siis peaks vaikselt ringi jalutama. Aga vihma käest tahetakse kähku minema.

Anna-Liisa said...

Lisaks, kas sa arvad et neid pikki mehi on siin Aasias jalaga segada ?

Liis said...

Sul on niiii lahe blogi! Juba mitu tundi seda hommikuse kohvitassi kõrvale lugenud. Super tegemised sul ja noh, ei saa salata, ma veits kade ka :D

Jõudu ja jaksu!

Liis :)

Anna-Liisa said...

Tänan sind Liis, tegid ka minu päeva palju rõõmsamaks :)