Sunday, February 16, 2014

Neighbors ≠ Friends

Eile sain ma hakkama oma viimase tööga Taiwanis ja nagu minu esimene töö siin nii ka viimane oli Diorile. Kes on mu blogi pikemalt jälginud teab minu Diori saagat ja arvab ise ära miks ma ei olnud kuigi elevil selle tööotsa pärast. Olenemata riigist on Dior minu jaoks olnud ebameeldiv kogemus. Me sõitsime kiirrongiga kaks tundi Taiwani teise äärde Tainan'i linna. Kiirel pilgul mis ma jõudsin linnale heita ei erinenud see Taipeist mitte millegi poolest. Aga mida ma panin tähele oli see, et kõik inimesed haisesid. Vabandust, nii ei ole kena öelda aga see on tõsi. Ma ei arvusta kedagi vaid see oli ausalt kummaline. Kuna Diori ürituse lõppedes soovisid paljud külalised minu ja minu korterikaaslasega pilte teha sain ma paratamatult pool linna rahvast läbi nuusutada. Tasub mainida, et taolisele üritusele kutsutakse arvatavasti inimesed kes saavad endale brändi lubada aga enamustel neil oli tugev kopitanud maja lehk küljes. Samamoodi taksodes. Kummastav. See oli kiire vahepala enne kui ma tänase päeva põhiteemani jõuan.

Maal elades teab iga inimene oma naabreid, nende harjumusi, elulugu ja loomulikult mis kõige tähtsam kuulujutte mis nende kohta käivad. Olgu suhted kui head tahes on naaber alati naabrile pinnuks silmas, küll niidavad nad muru liiga vara ja vale päeva hommikul, küll on nende lapsed liiga kasvatamatud, nende koer on alati liiga kuri ja nende kass situb võõra peenra peal. Mis iganes. Linnas elades ei tea ma oma naabritest kunagi midagi, kõrgetes kortermajades elab neid sadu ja kokku puututakse ehk mõnikord koos lifti sattudes. Mulle endale meeldib mõelda, et ma olen hea naaber. Ma ei mängi kõvasti muusikat, ma ei korralda kodus pidusid, ma viskan prügi õigesse kohta, mida veel soovida? Eile õhtul tuli välja, et mu naabrid minu enesekiitusega ei nõustu.

Kuigi me jõudsime tagasi Taipeisse alles enne südaööd otsustasime siiski korraks välja minna. Esiteks oli uue baari avamine, Taipeis avatakse iga nädalavahetus uus lokaal, mis on üks põhjuseid miks Taipei on Aasia ööelu lipulaev. Teiseks oli see minu jaoks viimane võimalus, sest nagu te ehk teate lendan ma Teisipäeva hommikul Shanghaisse.
Esimest korda siin elatud aja jookul panin jalga kontsakinga ja ju ma siis keeverdasin mööda korterit ringi teiste järel oodates. Kell oli kaksteist ja me istusime kolmekesi ümber köögi laua veel neljandat oodates ning olime kohe valmis lahkuma kui järku kõlas uksekell. Me vaatasime üksteisele segaduses nägudega otsa.
„Mis see on?“ küsis keegi.
Uksekell helises uuesti. Ohhhoo. Tundub, et meil ON uksekell, mitte keegi ei ole seda kunagi kasutanud. Sellele järgnes koputus. Kes see olla võiks ?
„Kes on?“ hüüdsin ukse taga seistes. Ei hakka võõrale ju ust rõõmsalt keset ööd avama.
Meie uksel on suur aken mis nupu vajutusega võreks muutub, et näha kes teisel pool on, nii öelda mitte-salajane piiluauk.
Niikui ma resti avasin hakkas teisel pool seisev naisterahvas mu peale karjuma.
„Te lõpetage ära see kontsakingades käimine! Ma ei tule siia teist korda, ma kutsun politsei. Mis kell on tüdrukud. Kuidas te käitute? Talitsege ennast.“
Tema monoloog oli muidugi tunduvalt pikem. Ma olin sõnatu. Ainus mida ma oskasin vastu kosta oli rida „Okei. Jah. Mhmh. Okei. Jah.“ Oleksin võinud vabandada, kuid ma ei tulnud isegi selle peale.
Kui ta minema läks olime me kõik parajas šokis. Mis just juhtus ? Ja sellele järgnes pikk naer ja kikivarvul käimine. Ma oleksin tahtnud, et ta oleks ilma hoiatamata mulle politsei kutsunud. „Vabandage proua, teie naabrid kaebavad kontsakingadega käimise pärast!“


Ma saan sellest naabritädist täiesti aru, kui ma olen enda magamistoas, siis ma kuulen alati ülemisi ja kõrval elavaid naabreid, kui nad uksi avavad või tooli mööda maad lohistavad nii, et kontsa klobin võis tõesti olla sama häiriv kui nädalavahetusel seina puurimine, mida nad ise aegajalt harrastavad. Tõesti, kui palju võivad inimesed remonti tehs ?
Aga mis meid kõiki hämmastas oli, see et ma jõudsin kingades olla ehk kümme minutit ja kindlasti ei koperdanud ma terve selle aja ringi. Kuid enne Karise lahkumist oli iga päev, õhtu, öö meie majas lakkamatu lärm – muusika mängis, me kõik röökisime täiest kõrist laulda, kiljumine, kisa. Ma alati mõtlesin kui imelik, et ükski naaber ei ole kaebama tulnud. Ju sai siis meie alumisel naabril eile õhtul karikas lihtsalt pilgeni täis .

 

No comments: