Thursday, February 20, 2014

Aptsurr, ma praegu ei mängi.

Olen elus ja terve. Veel. 

Hiinasse tagasi kolimine on olnud paras trauma minu jaoks, huvitav kas sellepärast, et viimati olin ma Hiinas rohkem kui aasta tagasi, see on ka pikim vahe alates sellest mil ma esimest korda piiri ületasin. Või surub lihtsalt vanus peale ?!

Viimati puhkasin end korralikult välja neli päeva tagasi Taiwanis, peale mu lendu on vahet pidamata möll käinud. Otse lennujaamast castingutele ning see ei ole lõppenud. Siinne graafik on mu eelmise lebo-aastaga võrreldes päris metsik, castingud on alanud juba kaheksast hommikul ja lõpetame kuue-seitsme paiku õhtul. Kõlab nagu normaalne tööpäev aga mööda linna ringi ratsutamine väsitab meeletult ära ja esimesed kolm päeva ongi minust viimase energia raasu välja pigistanud. Samas on sellest ka kasu olnud, sest ma olen juba nii mõnegi töö bookinud, kaks neist aluspesule, huvitav kas maailm hakkab lõppema või on hiinlastele silikoon-pommide asemel minusugused tagasihoidlikuma raamiga naised meeldima hakanud ? 

Täna oli esimene ''normaalne'' päev. See tähendab kui mina end enamvähem hästi tundsin. Ma sain lõpuks vist üle külma-šokist, sest suutsin isegi vabatahtlikult välja minna, et ühe oma parima sõbra Cristianiga kohtuda, me oleme taaskord koos Shanghais ja see on üks parim põhjus tagasi olla. Kasvõi üks päris-sõber SIIN maailmas on suur suur asi. Täna oli ka esimene kord kui ma päris-toitu sain. See tähendab toitu mis ei olnud mõnest nurga-poest kiiruga kaasa ostetud saiake või šokolaad. 

Iga õhtu koju jõudes ma teen täpselt nii palju kui järgmiseks päevaks tarvis ning ronin mitme teki alla voodisse. See tähendab ka seda, et ma ei ole isegi oma kohvrit veel lahti pakkinud. Esimesel õhtul küll üritasin, kuid otsustasin, et "Fuck it, homme!" Praegu elan ma endiselt põhimõtteliselt suure riide kuhja otsas. Homme. Kuna ka meie internet on konkreetne sitt siis ma ei ole oma arvutitki eriti puutunud ja ausaltöeldes ei ole isegi tuju mitte. Tegelikult üritan ma üldse elektroonikast rohkem eemale hoida, miks ja kuidas sellest kõigest hiljem. Ja tegelikult ma pidingi ainult ütlema, et ma teen blogi ja internetiga väikese pausi, nädal maksimum. Ma loodan siia pikemalt postitada nädalavahetusel, kuid raudselt lubama ei hakka.

Niiet kui te mind Skypes ei näe, Facebookis postitusi ei leia ja blogisse ka kirjutanud ei ole, siis teadke, et minuga on siiski kõik okei. Vanaema, see oli tegelikult sinule. 

Peatselt kohtumiseni, seniks mõni pilt tänasest.

Tänavalt ostetud 'pelmeenid'. Kaheksa sellise lahmaka hind u. €0.70 Uskumatult head.
Tänane casting 67. korrusel. Vägev. Kõrval valmib maailma kõrguselt teine hoone. Ma loodan, et olete hulljulgete venelaste videot näinud, kus kaks kutti ronisid selle kraana tippu-tippu. Ilma kaitsmeteta. Ulme. 
Global Harbor. Seitse kuud elasin ma Jiangshan metroo kõrval ja ma ei pannud kunagi tähele, et sinna sellist monster kaubamaja ehitati. 
Sodi tee ja jalavann. Minu sooja allikas.

3 comments:

Anonymous said...

Jalavann on hea ja supper hea. Annab sooja ja jõudu. Anna ikka endast teada.emm

Kriss said...

Loodan, et vahel kurnavatest cästingutest ikka mõne vaba hetke saad ja saad Shanghaid nautida ka :) Imeline linn!

Anonymous said...

anna ikka endast märku igatsesin juba blogi lugeda.ole ikka tubli, pea vastu suveni M