Saturday, January 25, 2014

This is Taiwan.

Mul ei ole igav. Mitte kunagi. Kui mul pole midagi teha, siis ma leian midagi.

Aga neli päeva tagasi pidin ma iseendale tunnistama, et mul on igav. Elus. Ma olin juba mõnda aega ringi kõndinud ja teinud oma igapäevaseid toimetusi "mitte midagi tundmata".
Siis tuli mul idee, millele järgnes teine ja sellele kolmas ning lõpetasin raamatupoes kus peale tundi jalutasin ma väga hea ostuga välja. Taipei raamatupoed on nagu filmis, mitte keegi ei tule kurjustama või välja viskama (nagu juhtus teatud kellegagi Pärnu raamatukogus, miinus välja viskamine) kui inimene keset poodi maha istub ja lugema hakkab.
Juba peale paari peatükki tundsin end palju lõbusamalt, naersin kõva häälega kaasa ja sain uusi häid ideid. See oli Elleni viimane raamat, muuseas.

Järgmine päev oli minul ja korterikaaslasel testi pildistamine, sel hommikul ma arvasin, et teen postituse teemal 'miks ma endiselt teste teen'. Õnneks olen ma juba selles staatuses, et minult küsitakse nõusolekut enne kui mind tasuta pildistamistele bookitakse. Kuna mul enam ei ole otsest vajadust uue materjali järele olen ma siiski pea alati nõus neid pildistamisi tegema. Sest. Esiteks uued huvitavad pildid kuluvad alati marjaks ära. Teiseks testidel on mul endal ka veidi sõnaõigust mida ma tahan ja mis mulle ei meeldi. Kolmandaks, uute inimestega koos töötamine võib tuua rohkem töid, näiteks kui ma Malaisias 'testisin' oma ühe lemmik fotograaf Bibo'ga, siis järgmine kord soovitas ta mind Nurita Harith'i kampaania jaoks, mida te juba teate olid ühed mu ilusaimad pildid ja kuna paljud paljud inimesed nägid neid pilte sain ma veel tööd tänu sellele. Ja nii edasi. Ühesõnaga palju head võib testipildistamistest tulla. See pidi olema minu esialgne postitus. AGA see test kaks päeva tagasi oli selline kammaijaaa, et mul ei olnud aega, et isegi arvuti taha istuda ja mul ei olnud ka midagi head öelda. Nüüd ma olen nõus tegema ainult teste mis kestavad maksimum 4 tundi.  
Just preview:


Aga see ei olnud üldse see millest ma täna teiega rääkida tahtsin. Me lõpetasime pildistamise öösel kell 1 ja peale meigi maha kaapimist sain ma magama alles peale kahte öösel, et järgmine (sama) hommik kell 5.40 ärgata. Kui ma siis peale kolme tundi und silmad krõllis jälle üles ärkasin ei tundnud ma end loomulikult kuigi roosiliselt. Kööki jalutades nägin, et mu korterikaaslane istub endiselt samal kohal kuhu ma ta varem jätnud olin ja lobises telefoniga, tüüp ei olnud minu une ajal veel magmagi läinud. Pole aus.
Vandusin ja kobisesin omaette kui väsinud ma olen ja kes kõk selles süüdi on ning kui tobe päev see ikka on.

Ja siis ma jalutasin korteri uksest välja ja nägin sellist vaatepilti. Elu on jälle ilus.


Isegi kui tuleb ette hetki kus tahaks sildu põletada ja jalgadega maad trampida, siis ma pean võtma aja, et kasvõi aknast välja vaadata, et näha kui ilus on Taipei. Ma armastan seda linna kogu oma külma südamega ja ma olen nii õnnelik, et mul on selline võimalus siin tagasi olla.

Päikese tõusule vastu
Edasine päev oli täis ootamatuid üllatusi ja aina paremaks läks. Minu järgmine töö oli videovõtted firmale mis toodab riiet spordi rõivastele (Nike, Adidas jm.) See tähendab, et mul tuli neli tundi järjest joosta, hüpata, võimelda treenida. Ma pean ette ütlema, et ma ei ole poolteist kuud jõusaalis käinud ja järgmisel hommikul ärgates isegi ühest toast teise kõndides ma ägisesin nagu vanamutike. Nii valusad ei ole mu lihased IIAL olnud.

Minu ekraani partneriks oli blond kutt, meie esimene vestlus nägi välja täpselt selline:
Mina: " Where are you from?"
Tema: "Estonia."
Mina: "Where?"
Tema: "Estonia."
Vaikus. Et saaksin infot töödelda.
Mina: "Me too."
Tema: "I thought so."
Vaikus. Ma olin nii segaduses ja ei saanud korraks isegi aru kas ta räägib minust või endast või mis moos kollane. (tuletan meelde, et ma olin endiselt surm väsinud)
Mina: "Sa oled Eestist?"
Tema: "Jah."

Vot mis tore hommik. Eesti poiss. Taipeis. Puhkamas. Ja minuga koostööd tegemas. Kuigi eestlane peaks olema igas sadamas ei ole mina oma reisidel neist paljusid leidnud, see oli väga vahva üllatus.
Võtted toimusid pargis kus paljud inimesed tegid oma hommikujooksu, ratta matka ja olid niisama tervislikud. Meie liikusime mööda parki ringi, video tehnika ja meie seljakotid jäid meist järjest kaugemale. Võõrad käisid asjadest mööda ja mida kaugemale me läksime seda murelikumaks ma muutusin.
"Mis meie asjadest saab?" küsisin.
"It's okay. Don't worry. This is Taiwan." sain vastuseks.


Ilm oli fantastiliselt helde, päike paistis, linnud laulsid, tuul puhus soengu sassi ja rohi oli peaaegu roheline. Teisel pool jõge paistis Taipei kesklinn ja taustaks mäestik. Kõik oli taaskord hea ja ilus. Lisaks see jooksmine mida me pidime tegema andis ka rohkem energiat.
Kuigi peale nelja ja poolt tundi oli mu tagumik ja jalalihased juba krampis, kui mulle anti luba, et koju minna, siis ma reaalselt kakerdasin nagu kauboi metroo poole ja palusin, et ma ainult kohale jõuaksin ilma kokku kukkumata.

Metroost rääkides. Järgmine põhjus miks Taiwan on armastusväärne saar - inimesed on nii tsiviliseeritud. Kui näiteks Hiinas on metroo sõit nagu džungel, igaüks võitleb enda eest ja kes ees see sees, mis tähendab trügimist, surumist, pressimist ja teisi muule maailmale tundmatuid tehnikaid kuidas inimestest läbi pugeda. Siis siin on maha tõmmatud jutid mis märgivad järjekorda. Kõik inimesed seisavad reas, mitte keegi ei hüppa ette, esmalt lastakse rahulikult inimestel väljuda ja siis sisenetakse sujuvas hanereas . Mitte kellelgi ei ole kiire ega hirm, et nad rongist maha jäävad. Muljet avaldav.

Hommikul oli kell nii vara, et ma olin ainus inimene rongis 

Ma ütlesin, et mul on lihased väga valusad ja nagu saatuse tahtel on just täna see  päev kus me kõik jalul oleme ja mägedesse matkama läheme. Ai! 

Nägudeni.



2 comments:

Anonymous said...

Tore lugu, loodan et oli tore matk.Emm

Angela said...

Nägin täna postimehes allolevat artiklit ja meenus sinu postitus, et äkki tahad osaleda...
http://tarbija24.postimees.ee/2677106/uleskutse-ootamatu-kohtumine-eestlasega-maailma-veerel

angela