Monday, December 16, 2013

KL - TPE

Ma kirjutasin lennujaamas päris pikalt kuidas ma kust kuhu jõudsin, kuid täna tundub see nii pika ja mõttetu jauramisena, et ma ei ütlegi teile midagi. Okei, paar lõiku ikka.

Esiteks. Kirusin mis ma kirusin oma korterikaaslasi, kuid viimasel päeval suutsid nad mind niimoodi üllatada, et mu lõug kukkus elutoa pasasele põrandale. Meie korteri elu oli üsna ebatavaline. Me ei rääkinud omavahel palju, ega teinud mitte midagi ühiselt, ei sees ega väljas. Ma isegi ei kuulutanud kellelegi, et ma ära lähen, kuigi nad seda muidugi teadsid. Pühapäeva hommikul kui ma ära hakkasin minema ärkasid KÕIK nad kuus inimest üles spetsiaalselt, et mind ära saata. Ja juba see oli suur asi, sest peo järgne uni on meie suguste jaoks püha. Tegelikult igasugune uni ja tavaliselt nad magavadki pealelõunani. Ja siis nad tulid mind kõik alla korrusele ära saatma, aitasid mu asjad taksosse ja kallistasid, soovisid edu õnne ja muud kraami. Tavaliselt ei ole see mingi ime, kuid meie seltskonna puhul olin ma tõesti väikeses šoki seisundis ja ausalt liigutatud. Ma olin absoluutselt kindel, et ma lahkun Kuala Lumpurist kõige kergema südamega, kuid need viimased minutid tõid ootamatult pisikese pisara silma.

Teiseks. Nagu te teate, siis ma olen Hong Kongis veetnud omajagu aega. Ma elasin seal varem ja tunnen kohta tagu oma tagataskut. Peaaegu. Aga seekord tegin ma midagi mida ma iial varem ei ole teinud. Varem olen ma sellistel kiirvisiitidel alati tuttavate juures ööbinud ja ühe korra ka tänu sõbrale ka vägevas hotellis. Seekord otsustasin hosteli bookida. Hong Kongis on selline piirkond nagu Tsim Sha Tsui. Ma tean, et kõik on alati seal kandis ööbinud, sest see on mega odav ja enamus hostelid on just seal, see on kesklinnast üle jõe aga metrooga kergelt juurde pääsetav. Ma korra nägin oma sõbranna tuba kus ta ööbis, see oli täitsa okei kiireks magamiseks, väga pisike aga see ongi Hong Kongis normaalne, sest inimesi on palju ja ruumi vähe. Aga enamus hostelid on ühes hoones, erinevatel korrustel. Kui te seda väljastpoolt näeksite te jookseksite tuldud teed tagasi. Tõsiselt jube tondiloss. Ja seal ümbruskonnas on palju välismaalasi. Aga need välismaalased on hindud, araablased, mustad ja nad teevad seal mingit kahtlast äri. Võib-olla aasta tagasi oleksin ma otsejoones sinna läinud aga peale Kuala Lumpurit ma selliseid piirkondasid väldin veel mõnda aega, kuigi ma arvan, et seal on ikkagi üsna turvaline ringi käia ehkki kõhe. Leidsin hosteli Causeway Bayl kus ma kunagi elasin ja mis piirkonnaga ma kõige tuttavam olen. Internetis kõik seda hostelit "Yesinn" kiitsid ja jagasid häid muljeid. Aga muidugi on see poole ja rohkem kallim kui TST urgas.

Kuna ma ei näinud mõtet võtta liiga kallist tuba, et seal mõni tund magada otsustasin ma ühiselamu-tüüpi toa kasuks kuhu mahub 8 naist peale minu. Kõlab hirmutavalt, eks. Tegelikult ootasin ma seda isegi põnevusega, sest kõik kirjutasid kuidas nad seal peatudes lahedate inimestega kohtusid. Kui ma registratuuri jõudsin teadsin kohe, et tegin hea otsuse. Maja oli noori ja lõbusaid inimesi täis. Kõik olid ülimalt sõbralikud ja lahedad kujud, vähemalt need keda mina kohtasin. Tuba ise oli selline nagu kirjeldati, kolm kolme korruselist nari, kuid voodi oli üsna lai ja mõnus. Mina olin kõige ülemisel ja mul ei tekkinud isegi pabinat, et ma alla võiksin potsatada. Toas oli iga voodikoha jaoks ka hoiukapp mida sai avada vaid enda kaardiga, väga turvaline. Kõik oli üldse väga moderne ja puhas! Mul oli lausa kahju, et ma kauemaks ei saanud jääda. Järgmine kord lähen kindlasti tagasi. Lisaks oli terves majas, ühisaladel ja tubades kiire wifi, mis on Hong Kongis üsna haruldane nähtus, isegi enamus restoranides ei ole seda. Katuse peal puhkealal elu käis, noored istusid õllepurkide taga, kohtusid üksteisega esimest korda aga rääkisid nagu vanad sõbrad. Enamus olidki seljakoti rändurid ja rääkisid oma hulludest reisidest. Mina ei ole kunagi oma seljakoti otsas bussijaama põrandal maganud või kaks kätt taskus läinud kuhu tee viib. Mul oli lausa piinlik, et mu elu nii mugav ja igav on. Nende lood kõlasid ahvatlevate seiklustena, kuid praegu ei ole ma veel kuskile valmis üksi minema nii nagu kevadel Kambodžasse. Ühel päeval ma loodan, et olen selleks taas valmis. Üks tüüp kellega kohtusin elab Taiwanis ja on inglise keele õpetaja, ma tean mõnda sellist seal veel. Vahetasime kontaktid ja ehk isegi hoiame ühendust. Vaatab.

Aga see õhtu pani mind tõesti igatsema seikluse järgi. Teine tüüp ütles, et ma olen neljas eestlane keda ta on kohanud, kaks olid Uus-Meremaal ja üks  Samoas, kes sõitis oma jalgrattaga mööda saart ringi ja elas peatus inimeste juures kes teda alati oma perekonda vastu võtsid, süüa ja aset pakkusid. Mina saan ka palju reisida ja satun põnevatesse olukordadesse aga minu olukorrad on umbes "kohtusin kuulsusega", "käisin sellisel peol", "läksin korterikaaslasega raksu", "käisin lahedas kohas pildistamas". Kuigi ma hindan ka neid hetki, tekkis isu millegi tõelise järgi. Kui lähekski kaks kätt taskus ja teeks juhutöid, et ellu jääda või loodaks headele inimestele maailmas. On kaasa tulijat ?

Kolmandaks. Ma lendasin Hong Kongi üldse selleks, et kuna ma ei olnud Malaisia resident ega ei olnud mul ka 'spetsiaalset' viisat ei saanud ma oma Taiwani tööviisat seal taotleda. Hong Kongi konsulaati jõudes sain ma kena üllatuse -  naisterahvas laua taga küsis "Kas sa tead, et sul ei ole tööviisat vaja kui sa ainult kolmeks kuuks lähed." Ma vastasin, et ei-ei, ma lähen tööle ja ma olen modell. "Jah, aga sul ei ole viisat vaja kui sa näitad kinnitatud tagasilennu piletit vähem kui 90 päeva jooksul." Ma helistasin kohe oma agendile, et temaga nõu pidada. Ma küsin ja kuulan arvamusi ainult kahelt inimeselt - ema ja agent, erinevates asjades muidugi. Ta ütles, et mul on kindlasti viisat vaja, et töötada. Viisa-tädi küsis kas ma ikkagi tahan viisat, vastasin jaatavalt ja ta andis mulle paberi lehe mida järgmine kord oma tööandjale näidata, kus ainsad sõnad millest ma aru sain olid riikide nimed, Estoniale rasvane ring ümber tõmmatult. Kuna mul niikuinii tagasisõidu piletit ei olnud oli tol hetkel odavam teha see viisa. Aga kui ma oleksin seda varem teadnud oleksin ma võinud end säästa 2500kilomeetrisest lennust ning sellega kaasnevatest kulutustest, stressist.

Kui ma järgmine päev oma agentuuriga kohtusin ja neile viisa loo rääkisin, siis teine Eesti tüdruk (jah, mul on jällegi eestlasest korterikaaslane) torkas vahele, et "Minul ka ei olnud viisat vaja." Mu agentuuri direktor ütles talle "Ma tean, et sinul ei ole vaja, sa oled eurooplane." Ma turtsatasin naerda ja vastasin, et "Mina olen KAA eurooplane." Kõik olid segaduses ja pärisid mitu korda "Sa ei olegi brasiillane?" "Oled sa kindel?" "Mis pass sul on?"
Kuna mu agent on brasiillane võiks see võiks olla aus arusaamatus juhul kui ma ei oleks juba nende inimestega varem töötanud ja kui neil ei oleks minu passi koopiat. 

Igaljuhul. Siin ma olen. Kõik on tore. Aga ma arvan, et kauaks ma ei jää.

3 comments:

Anonymous said...

I volunteer..

Anonymous said...

Mina tulen!
Egge

Anonymous said...

Ma tuleks ka iga kell..selle järele mu süda ihkab..

Vero