Thursday, December 5, 2013

Journey through time / From the worst to the best.

Järgmine lubadus sai purustatud. Eile ma ei kirjutanud midagi, sest mul siiski ei olnud vaba päev.
Ma ei teagi kust alustada. Mõni teist teab, et mul on olnud päris hullumeelsed viimased paar nädalat. Eelmine vaba päev oli kuskil kaks nädalat tagasi aga ma ei kurda. See on olnud täitsa lõbus seiklus. Ja sellega mu Malaisia reis ka lõppeb. Igaveseks.

Okei, ma ei tea kas igaveseks, kuid juba pikemat aega olen tundnud, et ma ei soovi siia tagasi tulla, vähemalt mitte lähema aasta jooksul. Tahaks kõndida tänavatel kus ma ei tunne hirmu oma elu või vara pärast. Suures osas on need negatiivsed mõtted mu enda peas kinni aga ju mul on ikka ka põhjust karta. Nüüd on mul lendude piletid ostetud, tööluba tehtud, hotell broneeritud ja vaid viisa veel taotleda ning hambaarsti juures käia ja ma olen siit läinud. Oma #2 lemmik linna kogu maailmas. #1 on oma kodu muidugi. Ma olen nii kaua oma agenti surunud, et ta mind tagasi saadaks, kuni lõpuks alla andsin. Ja nagu välk selgest taevast tuli mul võimalus siiski minna. Sellest täpsemalt lõpu poole.

Alustame siis algusest..

Journey through time 

Nagu te Instagrami, Facebooki ja blogi vahendusel olete näinud oli mul palju tegemist kalliskividega. Nädala jooksul toimus Starhill'i luksuskaubamajas "Journey through time", mis on kõige mainekam luksus kellade ja ehete üritus kogu Kagu-Aasias. Mul oli nii hea meel, et minu 'püsi-klient' sel aastal show korraldajaks oli, sest vastasel korral ei oleks ma saanud seal suure tõenäosusega osaleda.
Päev enne esimest showd hankisin ma endale eelmisel tööl külmetuse külge. See oli nagu neetud. Sellist nohu ei ole mul aaaastaid olnud. Kõik need päevad tundsin ma end absoluutselt jubedalt aga ei ole ühtegi haigust mida mõne miljoni väärtuses teemanteid ei raviks. /tegelikult ei ravinud, kuid tõstis tuju küll/

Kui tavaliselt on backstage koht kus passitakse tunde tühja filme vaadates või raamatut lugedes, siis sel nädalal lugesime me vaid kulda ja karda. Ma ei kujuta ettegi kui mitme miljoni euro väärtuses nodi meie kaelast-kõrvast-käe ümbert seitsme päeva jooksul läbi käis, kohale oli lennutatud kõige eksklusiivsemad ehted kogu maailmas. Üks mis kindel, neil päevil oli Starhill kõige turvatum maja kogu Kuala Lumpuris, või isegi Malaisias, eriti neil päevil kui kuningannad ja kuningas kohal viibisid. Kui ma kuningannale oma gripi edasi andsin, siis nüüd on õige aeg vabandada. Vabandust.

Iga päev oli millegi poolest nii eriline. Esimesel päeval oli ürituse avamine, kus 12 modelli kandsid midagi erinevate firmade kollektsioonidest. Kui ma kohale jõudsin ütles korraldaja mulle "Anna, sina kannad täna kaelakeed mille väärtus on miljon dollarit." Mul oli suu nii lahti kui see üldse venida suudab. Ta luges teistele ette nede ehete väärtused mis olid midagi sadades tuhandetes ja miski ei küündinud minu omani. Ma mõtlesin, et täitsa lõpp, mina saan kõige vägevama asja enda kaela. Siis jõudis kohale viimane tüdruk ja talle öeldi "J, sina kannad kõige erilisemat ehet, see on 5 miljonit dollarit." Ohoh. Hiljem kui me teada saime, et selle kaelakee väärtus on 55 miljonit, mitte 5, siis kõlas minu miljoniline nagu mingi turukaup.

Mitte keegi meist ei näinud seda müstilist ehet enne kui show finaalis mil ta lavale tuli. Kuigi me kõik 12 pidime sirges rivis seisma siis kõigil modellidel olid silmad kõõrdis ja üritasime näha millega siis lõpuks tegu on. Ma juba näitasin pilti ja ütlesin ära, et tegemist oli Mouwad'i maailmarekordi omanikuga kui kõige hinnalisem kaelakee. Meie kõigi esimene rekaktsioon oli "See ongi?!" Tegelikult oli see muidugi väga ilus ja suur kobakas. Aga ma ausalt ei kujuta ette kes ja miks selle ostaks. Ilmselgelt ei saa seda üritustel kanda ilma, et kümme turvameest kobaras ümber seisaks, seda ei saa kodus hoida. Kui investeerida sellesse teemantisse, siis lõppude lõpuks on see ikkagi vaid raha. Hästi palju raha.

Teisel ja kolmandal päeval olid külaliste hulgas ka kuningannad ja kuningas. Neid on Malaisias päris palju. Aga esimesel päeval oli "pea-kuninganna". See oli väga elevust tekitav, nagu ma ka juba ütlesin. Eriti kuna mina kandsin teemantitest tiaarat, samuti Mouwad'ist. Kuningannal ei paistnud selle vastu erilisi tundeid olevat siiski. Küll aga ahhetasid ja ohkasid kõik ülejäänud külalised. Kui ma laudade vahel ringi kõndisin, siis kuulsin kuidas üks naine teisele ütles "Vaata, ta on nagu Skandinaavia printsess." Kui ma nendeni jõudsid, siis nad ütlesid, et nad just mainisid kuidas ma sellesse rolli sobin. Nii, on mõni Skandinaavia prints vaba ja valmis kosima ?

Sophia Loren collection
Ühel päeval kandsime me ehteid Damiani kollektsioonist, kelle reklaami näoks on muuseas Tiiu Kuik. Seekord sain mina kõige erilisemad ehted. Sophia Loren'i disainitud. Ma kandsin hiigel kaelakeed, mille hind oli röögatu aga ausaltöeldes minule ega mu kolleegidele see ei meeldinud. KUID, see oli üks mõnest ehtest mis enne ürituse viimast päeva ära osteti. Käekell, sõrmus ja käevõru olid disainitud ja valmistatud spetsiaalselt selleks õhtuks ja siia lennanud otse tehasest. Päeva nali oli see, et keegi ei teadnud kas Sophia Loren on elus või surnud. Ma arvasin, et elus kuid ei saanud ka kindel olla, sest minu jaoks on ta olnud vaid nimi. Võtsin lõpuks julguse kokku ja küsisin kas Sophia Loren ise ei tule kohale. "Kas ta surnud ei ole?" sain vastuseks oma show tiimilt. Samal ajal lisas Carmen Kass instagram'i pildi Pirelli kalendri ürituselt. Sophia Loreniga.

See on see kui kuulsus 'areenilt kaob', eelmine aasta läks meil tuliseks vaidluseks selle üle kas Tina Turner on elus või mitte.

Vahepeale jäi meil ka üks vaba päev Starhillist, sest siis toimus oksjon ja meie ei olnud vajalikud. Sel päeval jõudsime me ära teha kaks teist showd - Nine West ja Superdry.

Ma naeratasin, sest muidu oleksin ma nutma pursanud. Need kingad olid 2 suurust väiksemad ja iga samm tundus nagu käeväänamine. Jalaväänamine ?

Superdry 20 mees- ja 10 naismodelli. Hot. 

Viimasel päeval kui mu külmatõbi oli hakanud ka järele andma oli lõpetamine kus jagati igas kategoorias auhindu parimatele ehetele. See võistlus oli ilmselgelt ebaaus. Kohe kuulete miks. Mina osalesin kahes kategoorias, esimeses mis oli "Lemmik naiste käekell" ja viimases "Malaysian Tourism award", kus olid viie nominendi hulgas kõige 'erilisemad' ehted.

Cecil Purnell

Garrard
Kuna mul olid sel hommikul fittingud järgmiseks fashionweekiks ei saanud ma proovides osaleda. Mulle vaid näidati koht kätte kuhu minna ja ma avasin show. Minu peatus paik oli pisikesel poodiumil VIP laua ees. Ja keda ma laua ääres näen- Jimmy Choo. Ainus kingadisainer maailmas keda iga inimene nime pidi teab. Kuna õhtujuht jäi puldi taha magama ja unustas nominentide tutvustamise (juba teist korda neil päevadel), siis me seisime seal päris mitu minutit. Ja me jõllitasime Jimmy Choo'ga üksteist terve aja. Esimeses kategoorias oli mu käekell nii uhke, et seda ei pandud isegi käele, vaid pidin seda käes hoidma. Kuigi me ei tohtinud ühegi laua juures pikemalt peatuda, siis kui Jimmy Choo küsib kella vaadata, sa annad selle pagana kella talle. 
Viimases kategoorias kandsin ma Garrard'i ehteid, mis on vanim ehete tootja ja mis on teinud briti kroonjuveele tegelased juba sadu aastaid tagasi. Ja näiteks ka Kate'i kihlasõrmuse autor. Nende oma oli ka minu esimese päeva kaelakee. Viimasel päeval kandsin ma smaragdidest ja teemantitest kaelakeed, mis oleks ilmselgelt pidanud võitma. Kõik arvasid seda. Aga kui sa nomineerid samas kategoorias 55miljonit maksva kaelakeega, siis jah..

Enne kui meie lavale jõudsime andis kontserti ooperilaulja ja Australia Got Talent võitja Mark Vincent. Nagu te kõik juba teate olen ma absoluutne sellise muusika austaja. Me ootasime ülemisel korrusel ja mul oli suu terve aja kõrvuni. See oli ikka nii võimas ja ilmselt mu lemmik hetk sel nädalal. Aga me ootasime ja ootasime. Ja lava taga pisikeses pimedas ruumis ootasid oma finaali veel võitja ehete kandjad. Kontsert oli läbi ja me tegime oma asja ära. Kui tagasi backstage'i läksime küsis üks poistest kes oli finaali oodanud norides "Miks sul nii kaua aega läks?" nagu oleksin mina vastutav olnud. Ma vastasin talle "Kas see olin mina kes seal laulis?". Ja järgmisel hetkel astusin ma vaata, et laulja varbale. Mul oli nii kuradi häbi selle pärast mis ma  öelnud olin. See kõlas täpselt nii nagu tema esinemine jäi mulle kuidagi ette ja ma ei suutnud talle isegi öelda kui äge ta minu meelest tegelikult oli. Ma tahtsin lihtsalt vaiba alla piinlikuse eest peitu pugeda. Isegi kui ma koju jõudsin tundsin ma end endiselt nii sitasti. Ja praegu seda kirja pannes hakkab jälle kõhus keerama. Kuradi loll. Ma ei räägi selle poisiga kes mind noris enam iialgi! See on tegelikult tõsi, sest ma olen kohe-kohe lendamas.

From the worst to the best

Kui "Journey through time" läbi sai, siis ei olnud meil kellelgi aega puhata, sest järgmisel päeval algas Asia Fashion Week. Mäletate minu lugu Gentingist? Kui ei, siis saate mälu värskendada SIIT. Kui mind Stylo castingule saadeti, siis kõigepealt küsiti kas ma üldse tahan minna. Ja ma mõtlesin selle üle pikalt, sest viimane kogemus oli veel kibedalt meeles. Aga kuna töödega oli sel ajal üsna nadi lugu otsustasin ma siiski minna. Tulgu mis tuleb. Mul on alati võimalus ära öelda, juhul kui nad mind palkavad.
Castingul olid kõik agentuurid ja meie oma oli viimaste seas. Minu ees läks sisse mu toakaaslane. Kuulsin kuidas teises ruumis temalt küsiti kas tema tegi Genting'i show. Ta vastas jaatavalt ja nad kõik naersid äratundmise rõõmus. Minu toakaaslasel on kõigest ükskõik ja tema jaoks ei olnud ka Genting midagi hullu. Kui mina sisse läksin siis teiselt poolt lauda ütles mees: "Teda ma küll mäletan." Ja ma vastasin "Seda ma arvasin." Ja me kõik muigasime.

Kui ma sain teada, et mind sellele tööle bookiti pidin agentuurist mitu korda üle küsima "Kas te olete kindlad?" ja "MIKS?", sest ma ausalt ei uskunud, et pärast draamat mis ma eelmine kord korraldasin keegi minuga uuesti töötada tahaks. Nagu ma juba 'Eesti Tippmodell'i postituses kirjutasin.
Kuna moenädala avamine toimus Langkawi saarel ja ma teadsin, et sellest üritusest võib hea blogipostituse saada, siis otsustasin, et miks ka mitte see töö ära teha. Hulleim mis juhtuda saab juhtus juba eelmisel korral ära.

Päev enne Langkawi'le lendamist kutsus meie ülemus meid kõiki agentuuri ja rääkis situatsioonist, et klient on ebaprofessionaalne ja korralduses võib esineda tõrkeid. Ühesõnaga jutustas ta minu eelmisest kogemusest. Ja siis pani mind 'liidriks'. Ehk kõik mis saarel toimub meie modellidega käib läbi minu nii modellide kui ka korraldajate poolt. Tänan.
Ütlesin kõigile, et nad võivad mind kutsuda nüüdsest kas "master" või "teie kõrgeausus". Ainus kord kui nad mind "masteriks" kutsusid oli Kuala Lumpuri lennujaamas, siis kui me olime tagasi jõudnud. Mul ununes see endalgi.

Minu eelmine Langkawi kogemus oli kirjeldamatu, kuigi ma veidi üritasin seda eelmine aasta kirjeldada. Ma ei olnud kunagi varem sellisel saarel käinud ja kuigi Lkw ei ole ilmselt Malaysia ilusaim saar oli see minu jaoks paradiis.
Esiteks ütlen ma ära, et ma ei lenda enam iial Malindo Airlines'iga. Kõigepealt kiitust ikka ka- pilet maksis võib-olla kümme eurot ja isegi lühikesel lennul oli igal istmel ekraan kust sai omal valikul filme, sarjasid vaadata ja muusikat kuulata, siiamaani olen seda näinud vaid mitme tunnistel lendudel. Aga no see piloot! Ma olen juba aastate jooksul omajagu lennanud ja oskan üsna hästi lennu mugavust hinnata. Juba startides tundsin ma, et me sõidame JUBE kiiresti. Aga mida ma saan või oskan öelda. Inimesed mõtlevad, et ma olen lollakas või esimest korda pardal kui ma hakkan kurtma, et lennuk sõidab liiga kiiresti. Ja võib olla olengi. Terve tund õhus lennuk loperdas ringi ja see ei olnud mingi turbulents. Maandumine käis sama kiiresti. Tavaliselt lennuk läheb sujuvalt järjest madalamale kuni rattad maad puudutavad, mõnikord nii õrnalt, et isegi ei tunne seda maandumise momenti. Tavaliselt ikkagi käib kerge võnge läbi. Aga no see lennuk lausa sööstis raja poole - endiselt liiga kiiresti - kuni õudsa prantsatusega maha plärtsatas. Kõik karjatasid ehmatusest ja hüppasid oma istmetel. Kui stjuuardess teatas läbi ragisevate kõlarite, et ta lootis, et meil oli meeldiv lend oleks tahtnud talle kõvasti "Fuck you!" vastu karjuda, ta ei saanud ometi mõelda, et see oli meeldiv.

Kirjade järgi me oleme kõik siin "puhkusel" ja ma olin väga närviline, et meid kõiki siin arreteeritakse kui selline armee 'turiste' kohale jõuab. Kuidas vahet teha turistil ja modellil ?
Turist ootab kannatamatult lindilt oma kohvrit, samal ajal kaarte või reisikirjasid uurides, kaaslasega midagi arutades, neil on alati juuksed krunni sätitud, lühikesed riided ja suured seljakotid seljas. Lennujaamast välja jõudes on nad nii elevil ja õnnelikud, lõpuks ometi on nad kohale jõudnud ja hakkavad taksojuhtidega kauplema. Modellid seisavad vaikides pagasi lindi ääres, päikseprillid ees, lahtised sirged juuksed mõlemal pool nägu rippumas, nad on riietatud tumedatesse jakkidesse ja teksadesse. Lennujaamast välja jõudes istuvad nad mornide nägudega räpasele teeservale maha ja hakkavad suitsetama ja ootavad järgmist käsklust, sest neil on nii pohhui.

Me jõudsime sõita vaid 15 minutit logisevas bussis, mille iste mu tagumiku all kokku kukkus kui parkisime betoonist räbala väljanägemisega maja ette Kuala Melaka inn. Ümberringi ei näinud me ei merd ega palme mida me nii väga ootasime, hoopis majasid mis nägid välja nagu mahajäetud tondilossid, kuigi hiljem selgus, et ka need olid 'hotellid'. Mõtlesin, et kui nad nüüd minu Langkawi mälestuse ära rikuvad nad saavad molli, ausõna. Modellid paigutatakse alati kõige soodsamatesse paikadesse, sest miks maksta rohkem kellegi teise mugavuse eest. Päeva plaan nägi ette, et me seame end tubadesse sisse, sööme, läheme show proovi ja siis oleme vabad. Registratuuris selgus, et pooltele modellidele tubasid üldse ei jagugi, meid oli kokku 37 ja mina olin muidugi nende hulgas kellel tuba ei olnud. Istusime hämaras ooteruumis päris mitu tundi ja lahendust ei paistnud kuskilt. Toit oli tunni aja kaugusel show paigas ja meie istusime näljas hostelis kus ei pakuta toitu. Kuna mu iPad oli varustatud "Game of Thrones" kolmanda hooajaga ja mu kõht oli pudi täis, siis istusin üsna rahulikult selle aja ära. Vahepeal jõudis ka ära kuivanud riis meieni.



Lõpuks teatas korraldaja, et ülemused ''tunnevad end nii halvasti sellepärast, et te olete pidanud ootama'', seega on proov tühistatud ja selleasemel viiakse meid hoopis jahiga kruiisile ning õhtusöögile. Ja me saame jääda ka teise hotelli mis asub üle tee. Kõig huilgasid rõõmust aga kuna ma olen nende inimestega varem töötanud kõlas see plaan lihtsalt liiga hästi, et tõsi olla. Kui me oma hotelli jõudsime jäid meil kõigil suud lahti. Vot see oli hotell. Väikesed majakesed kõrgetel jalgadel keset merd. Midagi mida piltidel me kõik oleme näinud ja unistanud. Kas tõesti ?? Meil ei olnud aega, et oma tubasid näha seega arvasin ma ikkagi, et lõpuks paigutatakse meid kuskile hotelli puukuuri või mingisse taolisse kohta.


Kruiisile läksid kaks jahti ja meie omal olid vaid modellid. Sõitsime ümber saare, väiksemate saarte vahel mööda helesinist merd. Meile serveeriti jooke nii palju kui juua jõudsime ja toitu mis oli parim mida ma peale kodust lahkumist saanud olen. Kõik oli ideaalne ja me nautisime oma olemist täiega. Kuid. Ma jäin endiselt skeptiliseks, see ei ole üldse Stylo inimeste moodi meid nii hästi kohelda. Ütlesin oma agentuuri kaaslasele mitu korda, et siin on mingi konks. Kasvõi see, et järgmine päev hakkavad nad meid piinama ja siis meie virisemise peale ütlevad nad "Kuidas sa saad nii käituda kui meie sind nii hästi kohtleme." Ütlesin ka, et me ei imestaks kui me kohe peale kruiisi öösel proovi läheksime.

Jõudsime tagasi üheksa paiku õhtul ja sadam pandi juba kinni. Istusime seal kolmekümne seitsmekesti ja kliente või bussi ei olnud mitte kuskil. Kaks tundi hiljem küsiti imestunult, et "Oi, kas kedagi ei olegi seal ja te olete juba lõpetanud?" Ning muidugi "Ma just sain teada, et te peate NÜÜD proovi minema." Ma ütlesin teile, karjusin võidurõõmsalt!
Kell oli juba öö, show oli tunni ajase sõidu kaugusel ja proovis läheks mitu tundi kindlasti aega. Mitte keegi meist ei olnud sellega nõus ja hakkasid oma agentuuridesse helistama kuni meid lõpuks hotelli lubati.
Ja täiesti lõpp. me saimegi endale need mini-villad, kahekaupa villades. Samal ajal kui esimeses näruses hostelis olid inimesed nelja kaupa pisikestes tubades. Uksest sisse astudes me lihtsalt naersime uskumatult. Meil oli eraldi köök, vannituba kus oli nii vann kui ka eraldi duššinurk, elutoa nurk ja king-size voodi, mida me küll kahekesi jagama pidime, kuid sinna oleks meid paar tükki veel mahtunud, plus rõdu laua ja toolidega. Teised modellid saavad nii vihaseks kui sellest kuulevad.
Viskasin end mega-suurele voodile pikali ja hakkasin huvipärast hinnakirjasid võrdlema. Selgus, et meie hotell maksis umbes 300eurot ja esimene hostel umbes 15, kahe öö eest. Kujutage ise ette mida te seitsme euro eest saate.

Meie hommikusöök oli rikkalikuim mida ma iial näinud olen - kohvi, tee, erinevad mahlad, jogurt, röstsaiad, pannkoogid, PÄRIS või, erinevad vormiroad, erinevad hommikusöögi helbed, suur puu- ja juurvilja valik, juustud - singid. Mida vaid veel, me ahmisime endal näod nii täis kuni enam hingata ei saanud. Samal ajal sõid meie sõbrad esimeses hostelis riisiputru. Nad saavad NII vihaseks. Nende hulgas oli ka kolm modelli minu agentuuris, pakkisin enda seljakoti neile jogurtit täis ja nad olid väga tänulikud.

Marjule kivi ikka ka. 

Ülejäänud reis läks üsna sujuvalt kui välja arvata see, et iga kord kui me pidime bussi peale minema pidime bussi ootama tund-paar-kolm. Üritus toimus teises hotellis, mis oli nagu ma juba ütlesin tunnise sõidu kaugusel meie omast. Terve päeva me ainult lesisime ühelt toolilt teisele, rannast basseini äärde, basseini äärest restorani, restoranist randa ja nii edasi. Mina olin muidugi piisavalt mõtlematu, et ranna riideid kaasa pakkida. Tegelikult ma arvasin, et niikuinii ei lasta meil kuskile ilusasse paika ringi rändama.
Kuna menüü mis meile pakuti oli üsna niru, siis läksime sõbraga hotelli restorani. Ma pean teile ütlema- see oli kõige kallim burger mida ma elus söönud olen aga totaalselt oma hinda väärt. Ma arvan, et see oli ainus ja õige burger mida ma üldse saanud olen ja mul on ka burgerite valdkonnas kogemusi kümneks eluajaks. See oli nii maitsev ja mahlane. Ma tundsin iga komponendi maitset eraldi, salati, juustu, liha. Ahh. Kes oleks võinud arvata, et burger võib olla nii hea! Praegu hakkas mul suu jälle vett jooksma.

Minu agentuuri kaaslane oli aga nagu pinnu tagumikku saanud. Kuala Lumpurist Kuala Lumpurini ta ainult virises ja vingus absoluutselt iga asja üle, küll ei maitsenud toit, siis ei meeldinud talle proovid, siis ta sai liiga vähe palka, siis ta magas sitas hotellis (mis on arusaadav), siis ei meeldinud talle jälle toit, sest ta on taimetoitlane ja üldse hull peast, siis andis vaip talle allergia, ta keeras teisi modelle ka korraldajate vastu üles ja kurtis isegi disaineritele kui sitta tööd siin tehakse, kuigi ma mõistan ta probleeme korraldajatega paremini kui keegi teine, siis kannatatakse siiski vaikuses (või blogis) ja ei ässitata teisi  või räägita sel teemal disaineritega. Päeva lõpus ütles klient mulle, et "ta tahaks Alexile rusikaga näkku lüüa". Nii mina kui ka mu agentuur olid sellega nõus.

Tagasi Kuala Lumpurisse lendasime me kahe lennukiga, mina olin esimese poole hulgas. Siis pidime me ootama teist lennukit, mis maandus poolteist tundi hiljem, et kõik koos moenädala toimumispaika sõita. Me teadsime, et me tuleme tagasi Pühapäeva õhtul aga selgus, et hoopis Esmaspäeval ja lennujaamast otse tööle. Paar tundi peale meie maandumist saime teada, et teised maandusid hoopis erinevasse lennujaama. Ma ei hakka üldse pikemalt seletamagi, kuid viis tundi hiljem jõudsime me tööle.

Mul oli suurim rõõm avada Billy Tjong'i show. See oli minu lemmik kollektsioon kogu moenädalal.
Mina kõndisin kuue disaineri shows. Kõik outfitid olid VOHH! fantastico. Ja kingad olid mugavad ja lava oli turvaline. Ma olen kindel, et need olid mu parimad kõnnid ÜLDSE! Ja ma tundsin end nii hästi ning enesekindlalt nagu ma kunagi varem ei ole tundnud.


Ma ei kujuta ette mitu showd ma oma elus olen teinud, neid ikka on parasjagu. Aga igakord tunnen ma end nii nagu see oleks esimene. Ma närvitsen, pabistan ja palvetan, et ei kukuks. Ja tavaliselt ei kukugi.
Viimane show oli Indoneesia disaineri Benten show. Kõige ilusamad õhtukleidid mida te iial näinud olete. Ja strippari kingad mis mõne peenikese rihmaga ümber jala on. Igaüks väriseks selliste kontsade otsas (17cm, fakt). Ja minul oli hästi kitsas korsett kleit milles ma sügavalt hingata, ega haigutada ei saanud, see ulatus maani ja oli mitme-mitme kihiline. Kõige alumine kangas oli kõige pikem ja libedam. Kuigi kingad olid kõndimiseks-ootamiseks üllatavalt mugavad oli minu oht selles, et kui alusriie talla alla satub olen ma nagu lehm rulluiskudes, libedal jääl.

Proovide ajal kurtis teine tüdruk mulle muret, et kingad on kaks numbrit suuremad ja kõrged ning tal on lühike kleit, ta ei saa enda omasid kanda. Üritasin teda lohutada kuidas oskasin aga mida seal ikka teha on. Tuli välja, et muidugi oli tegu sama kollektsiooniga. Nägin enne showd kuidas pikkades kleitides tüdrukud salaja kingi vahetasid. Loomulikult käis see mõte mul peast läbi, sellele järgnes mälestus Gentingist kus ma sama nalja tegin ja kontsa asemel madala kinga salaja jalga panin. Kas see aitas mind? Ei! Absoluutselt mitte. Kuna see mulle eelmine kord õnne ei toonud ei hakanud ma saatusega mängima. Ma naeran, sest ma jutustan kingast ja kleidist nagu see oleks mulle midagi elutähtsat.
Pilt on udune, sest käed ikka värisesid

Enne show algust nägin kui pabinas see sama tüdruk oli. Rääkisime oma kingadest ja lõpuks ütlesin talle "Jumal meid aidaku." Ta oli surm tõsine ja ütles "Jah. See on tõsi, nüüd saab vaid Jumal meid aidata."
Ma olin järjekorras number kaks ja palusin nii nagu ei ole iial veel enne showd teinud. Süda peksis meeleheitlikult ja ma kõndisin. Kui keegi mind pingsalt jälgis, siis nad võisid näha kuidas mu käed värisesid. Lava oli pikk ja nurgeline. Aga ära käisin!  Kui ma tagasi lava taha jõudsin siis ma lihtsalt naersin kõva häälega ja olin nii õnnelik. Disainerid hoidsin lava taga telekast showd jälgides hinge kinni ja kui ma nendeni jõudsin nad kallistasid mind ja ütlesid "Tänan sind nii väga!" Tavaliselt ikka kõik tänavad üksteist, aga seekord ma tundsin nagu see oleks tulnud otse tema südamest.

Kõik modellid tulid tagasi sama rõõmsatena. Ka see tüdruk kes kõige rohkem kartis. Me teame teineteist vaid nägu pidi, ma ei tea siiani isegi ta nime tegelikult aga kui ta tagasi tuli siis ta tuli otse minu juurde, nii õnnelik "We did it!" kordasime üksteisele ja kallistasime. See on hetk modellinduses mida mitu korda ei juhtu. Meil kõigil oli tõesti hea meel üksteise üle.
Enne finaali loeti veel sõnad peale, et keegi teise saba peale ei astuks ja kui juhtub, et keegi kukub, siis teised aidaku ikka püsti, sest need kleidid ei ole disainitud ukerdamiseks. Kui oled pikali, siis oled pikali.

Ja sellega panin ma ka punkti oma tööle Malaisias. Ja nüüd on käes see hetk mida teie olete kaks päeva ja mina kaks aastat oodanud!
Ma ei tea kas ma teen oma elu lollima vea või parima otsuse aga ma lähen tagasi.... Taiwani.

Hahhaa. Ma kujutan, ette et mõne teie näos on hetkel nördimus. Mis on erilist Taiwanis. Minu jaoks on see kõige erilisem paik. Ma tean, et ilmselt ei tööta ma seal ÜLDSE. Sest ma ei ole noor, kõhna või armas.
Aga kui süda on seal, siis tuleb minna.




1 comment:

evelind said...

appike, ma tahaksin ka nii väga taiwan'i minna!