Tuesday, November 5, 2013

Happy holidays. . ONCE MORE

Alles said moslemite lehmatapu pühad läbi kui juba oligi käes kord indialastel oma Deepvali't tähistada. Inimesed ei jõua tagasi tööle veel minnagi, sest juba saabus uus tähtis päev Awal Muharram, millega tähistatakse islami uut aastat ?!

Ausalt ma ei jõua enam järge pidada. Enne ma mõtlesin, et Hong Kong on see koht kus tähistatakse kõike lääne- ja idamaist. Aga Malaisia on hoopis uus tase. Vot nemad pühitsevad KÕIKE! Islami, India, Hiina, Kristlasi. Kui ma siia piisavalt kauaks jään, siis ilmselt ei lähe kaua mööda kui nad oma rahvuskalendrisse ka 24.veebruari ümber punase ringi tõmbavad ja Eesti Iseseisvumist tähtsaks pidama hakkavad. Ah, vabandust.. Neil juba on selle kuupäeva ümber punane ring, sest siis on Prohvet Muhhammad'i sünnipäev. Ma ei tee nalja.

Kuigi tähistamine ja pidutsemine on ju tore ja hea, siis selleks ajaks jääb kohalikke elu lihtsalt seisma. Punkt. Ei tehta tööd, ei nähta vaeva. Ja minule kui välismaalasele, kes on end nende riiki sisse pressinud hakkab see juba vaikselt närvi mustaks ajama. Peamine mure on see, et kui nemad ei tööta ei tööta ka mina ja igavusest tahaks endal juba jalad läbi närida. Ma ei tea miks. Aga tahaks.

Teiseks sain ma eriti lolli kogemuse osaliseks tänu eilsetele India pühadele..
Nagu ma juba mõni postitus tagasi avaldasin on mul vaja teha hamba juurekanali ravi. Suure elevusega, või siiski mitte, ootasin poolteist nädalat oma esmaspäevast esimest arstiaega kolmest. Hommikul kell 8:30 helises telefon. Mitte keegi ei helista kunagi nii vara ja unesegaselt ei saanudki ma aru kas tegemist on äratuskellaga või mis. Võtsin selle kõne vastu ja kuskilt maalt sain aru, et mind ei tahetagi täna arsti juures näha.
Peale kõne lõppu ajasin end püsti ja mõtlesin eelnenud jutu uuesti läbi. Misasja.
Veidi selgema peaga helistasin kliinikusse tagasi. Ja tuligi välja, et arst oli just teatanud, et tema täna ei tule kuna on Deepvali ning vsjo.
Ma olin tegelikult päris vihane, mitte et ma oleksin tahtnud, et keegi sõna otseses mõttes mu närvides sorgiks aga kurat võtaks, see on ikkagi tähtis protseduur mille eest ma olen valmis välja laduma keskmise Malay kuupalga. Aga temal on ükskõik ja heast südamest andis mulle veel uue aja... kaks nädalat hiljem ! See oli kõige ebaprofessionaalsem käitumine (kui välja arvata Genting show) mida ma Malaisias kohanud olen. Mul ei ole kellegi teise juurde ka minna, sest doktor Haus (jaa, päriselt) on ''spetsialist'' ning ma ei saa ka kõvemini karjuda, sest kardan, et kui ongi kohtumise aeg käes ta sülitab mulle hambaauku või piinab mind eriti julmal moel.
Mis paneb mind mõtlema.. Kuidas inimesel tuleb idee "Ma hakkan hambaarstiks" ? Kui keegi on näinud muusikali Little Shop of Horrors (Väike Õudustepood), siis seal öeldi hambaarsti kohta ilusti 'People will pay you to be inhumane' .

Aga läheme edasi lõbusamate teemadega.
Varem ma käisin iga päev jalutamas. Ma võisin tundide viisi mööda linna ringi trampida aga see nali lõppes sellega, et mind rööviti. Nojah, peale seda ei käinud ma üldse väljas. Nüüd paremas rajoonis elades olen ma uuesti jalutamas käima hakanud. Kaubamajades. Ma lihtsalt käin kõik korrused edasi-tagasi läbi. Ausalt,see on nii hale, et ma ei suuda isegi uskuda, et ma sellest kõva häälega räägin. Igatahes, eile olin ma siis jälle pühade vaimus ja tühja juurekanaliga ringi jalutamas kui peatusin wc's. Ja mis ma leidsin..

iPhone'i. See on esimene kord mul üldse midagi leida. Aa, ei ole ka, kunagi leidsime me Gerda ja Heleniga metsast rahakoti. Ma ehmusin telefoni wc paberi rullil nähes ära ja ei suutnud oma silmi uskuda. Kas tõesti. Kas ma peaksin selle kaasa võtma või mitte ? Omanik peaks kohe tagasi tulema. Aga kedagi veel kabiini ukse taga ei koputanud. Otsustasin siiski selle väljudes kaasa võtta, sest järgmine inimene kes sinna satub ei pruugi kõige paremate kavatsustega olla. Seisin siis tükimat aega selles tobedas avalikus vetsus ja ootasin, et keegi paanikas sisse tormaks. Kõik inimesed tulid rahulikul sammul. Kui ma selle väljas seisva koristaja kätte annaks, oleksin ma kindel, et omanik seda sealt kätte ei saaks.
Hei, mul on vaba päev, nagu viimasel ajal neid palju on olnud ja ma tean omast käest kolmekordselt kui sitt tunne on oma telefonist ootamatult ilma jääda. Tegelikult, esimest korda kaotasin ma oma ülivinge Nokia täpselt samamoodi, selle vetsu jättes ja viis minutit hiljem oli see läinud. Ma just leidsin huvitava missiooni selleks päevaks. Läksin tagasi oma kontorisse, et seal rahulikult maha istuda ja leida vihjeid omaniku kohta. Küll kunagi oli lihtne, valid esimese kontakti või kontakti kelle nimeks on "Ema", helistad ja korras. Tänasel päeval on kõik luku ja taba taga kinni.
Juba päris palju aega läks mööda, keegi ei helistanud ega otsinud (need sõnumid ekraanil on whatsapp). Mis siis kui keegi ei hakkagi seda otsima. Mis ma siis kahe telefoniga teen, oli mul mingi loll mõte. Leidsin ümbrise vahelt visiitkaarte, kolm neist olid ühesugused, seega arvasin, et need võivad omanikule kuuluda. Ma tundsin end nagu väike detektiiv. Keegi ei vastanud numbritele millele helistasin. Hmh.
Lõpuks helises võõras telefon.
Kui ma sellele vastasin, siis naine teisel pool toru tundus üsna kohmetu, ilmselt ei oodanud ta, et ta telefon üldse veel levialas oleks ja et keegi sellele vastaks.
Tegemist oligi omanikuga, kes minu juhiseid järgides meie kontorisse sellele järele tuli.
See naine oli minust umbes poole lühem ja väga ilus. Kui ma tema siirast rõõmu ja elevust nägin ei olnud mingit kahtlust, et iPhone tõepoolest temale kuulus. Nii tore tunne.

Aga ainult pool päeva oli selleks ajaks möödunud.. ja mul on veel parasjagu pühasid ees. Peaksin nüüd enda jaoks ka midagi head tegema..


2 comments:

Anonymous said...

olid tubli neiu, kindlasti oleksid ka ise õnnelik kui oma kadunud asja kätte oleksid saanud!

Anonymous said...

väga lõbus lugemine, hommik kohe helgem, siin vihmas. Emm