Thursday, October 24, 2013

Sum up

Hey Ho, Let's Go.

Siin on toimunud nii palju pisiasju, et ükski neist ei ole olnud postituse vääriline. Aga ehk saame täna midagi kokku..

Esiteks: ma pean mainima, et mu lemmikpüha Halloween on kõigest nädala kaugusel ja praegu ei ole mul isegi pisi-ideed mida selleks puhuks korraldada. Ainus kostüüm, mis mul juba eelmisest aastast mõttes oli peab veel aasta ootama, sest ma ei saanud kõige tähtsamat elementi selle jaoks. Ei, ma ei ütle.
Ideid ?

Teiseks: eile käisin üle pika aja meie-baaris, kuhu ma viimati sattusin oma esimesel päeval tagasi Kuala Lumpuris. Õhtu lõpul sattusime brassidega veidi rääkima, keegi küsis minult kus ma pärit olen. Vastasin Eestist. Selle peale minu toakaaslane (kellega ma olen 22 päeva elanud ühes toas ja pea kuu samas korteris otsa) karjus teiselt poolt lauda: "Are. You. Kidding. Me??"
"Um, ei, miks?" vahtisin segaduses igasse ilma kaarde.
"Sa ei tulegi Leedust?" küsis ta.
No vot. Omavaheline suhtlemine on meil maksimaalne.
Selle peale hakkasid kõik naerma ja sama tüüp kes mu päritolu uuris küsis mu toakaaslaselt "Kas sa tema nime ikka tead?"
"Vahepeal Lisa, vahepeal Annalisa." vastas ta õigesti.
"Mis su nimi on?" küsis brass.
"Paula!"
Huvitav kuidas mõne inimesega lihtsalt ei lõppe jututeemad otsa ja mõne teisega ei ole rääkida millestki .. võib-olla ilmast.

Kolmandaks: ma olen siin ühest valust sujuvalt teise liikunud. Täpselt nädal aega tagasi ärkasin üles ja avastasin, et ma ei saa kaela liigutada. Selline tunne oli nagu keegi oleks mind kurikaga selga peksnud. Äramagatud alaselg või kael ei ole mingi uudis minu jaoks, nagu kindlasti ka teistele. Aga see tugev valu tundus pesitsevat turjas, selgroo sees ja ei meenutanud üldse pinges lihaseid.
Õnneks oli tegemist siiski lihasvaluga, nagu ema mulle Türgist varahommikul kinnitas. Ei ole vahet kas ma olen 12, 24 või 48 aastat vana. Kui mure on, siis on ainult üks inimene kes tohib mind aidata. Emme.
Selle nädala alguseks oli valu peaaegu järele andnud või vähemalt ma ei märganud seda, sest mul tekkis KOHUTAV hambavalu. Kuigi ma kannan hammaste eest üsna hästi või vähemalt normaalses koguses hoolt olen ma terve elu hambaarstidele väärtklient olnud. Aga sellist valu mis mul öösel magada ei lase ei ole ma veel tundnud. Kõige hullemal ööl magasin kokku mingi neli tundi ja õnneks sain kohe hommikul ka hambaarsti juurde. Mu siinne hambaarst on kõige toredam keda ma iial kohanud olen ning ma olen neid näinud omajagu. Kui ma magamatusest paistes silmadega arsti juurde jõudsin, siis selgus see mida ma kõige rohkem kartsin. Ma pean tegema juurekanali ravi! See on minu jaoks juba teine selline protseduur mõne aasta jooksul, seega ma juba tean, et olen teel põrgusse. 400 euro väärtuses lisa stressi ja kulutusi, mida ma oodata ei osanud.


Neljandaks: eelmine nädalavahetus sain ka linnast välja kui lendasime Levi's show jaoks Kuching'i. Enne piiri ületust (Malaisias on erinevad 'osariigid' kus peab ka piiri ületama ja mõnes kohas on isegi kohalikele vaja viisat, et teise osariiki minna) uurisime igaksjuhuks kohalikke vaatamisväärsuseid kui peaks minema küsimiseks, et mis ma seal ikkagi teen. Tuli välja, et seal linnas on kassimuuseum. MJÄU! Mu esimene mõte oli, et siinsed inimesed peavad peast veidi soojad olema. Või, et see muuseum kuulub mõnele hullule kassimammale, kellel 27 kassi on. Võite siit muuseumi lehte vaadata ja näha, et tegelikult seal eksponeeritakse päris veidraid asju, nagu näiteks kassi matused, kassi muumiad, kas ma pean üldse jätkama ?
Tegelikult tähendab linna nimi Kuching Malai keeles kassi.



Viiendaks: esimest korda kõikide mu aastate jooksul Aasias sain ma lõpuks õiget hapukoort!! Täpselt selline nagu Eestis! See juhtus juba rohkem kui nädal tagasi, ma olin nii šokis ja olen siiamaani elevil kui seda meenutan, kühveldasin näost sisse ja olin seitsmendas taevas. Unustage must leib ja Vana Tallinn, ainus toit mida ma tõepoolest igatsen on hapukoor.

Kuuendaks: Homme on mul L'oreal juukseshow. Sest olen seda väärt. Eile käisin proovis ja praegu ma ei teagi kumb on imelikum kas mu kostüüm või mu soeng. Eks te peale homset saate oma arvamuse öelda.

See on minu "kleit"


Seitsmendaks: oli mu booker Mafiz'il sünnipäev, kinkisin talle kaardi.

3 comments:

Anonymous said...

Tore postitus, iga punkt tõi mulle naeratusse näole. Tore ja tubli. Emm

Anonymous said...

Mu töökaaslane sööb hapukoort ka hapukoorega, sest tema sõnade kohaselt ei saa hapukoort kunagi liiga palju olla :D

Tene

Anna-Liisa said...

Ja ma nõustun temaga absoluutselt.