Monday, October 7, 2013

Our lovely new home.

Nonii. 

Ma võiksin teile vabalt rääkida kui tore on meie korteri uus asukoht keset linna kohe Pavilioni kõrval teise suure kaubamaja ülemistel korrustel, kuidas siin on palju turvalisem pimedal ajal koju tulla või hoopis sellest kui palju meie korteris ruutmeetreid on AGA ma arvan, et teid huvitab hoopis palju rohkem see kuidas on elada koos kümnekesi nelja seina vahel ja mis "nalja" sellega kaasneb. 

Täna, teel kolmandalt castingult neljandale milleks oli Harper's Bazaar. Wish me luck. 
So here we go.. 


Veel eelmine nädal oli meil kaks erinevat korterit, inimesed elasid üksinda või kahekesi toas. Nüüd on meil üks korter, kolm magamistuba ja kaks vannituba. Kaks vannituba oli kohe ettearvatavalt liiga vähe ja meil jagati need vähesed veel poiste ja tüdrukute vahel. Poisse on kolm ja tüdrukuid seitse! Arvake ära kummal grupil kohe esimesel päeval probleemid tekkisid ? 

Kui te arvasite, et see on trikiga küsimus, siis kahjuks ikkagi mitte ja loomulikult olid tüdrukud need kes juba viis tundi peale sissekolimist küünised välja ajasid. Meil oli valida kahe magamistoa vahel. Üks on neljane tuba kus voodid olid reas nagu lastelaagris ja teine oli puitparketiga suurem tuba kus veel voodeid üldse sees ei olnud vaid pidi magama madratsitel seni kuni voodid nädal hiljem saabuvad. Mina karjusin ukse vahelt sisse vaadates kõige kõvema häälega, et mina tahan puidust põrandaga tuppa. Sest maas magamise vastu ei ole mul absoluutselt midagi, seda on varemgi tehtud ja puit andis toale ka hubasema mulje. Lisaks oli selles toas ka eraldi vannituba. Küsiti kes tahab minuga elada ja loomulikult sain ma kaaslaseks teise eesti tüdruku ja brasiillase kes meie korteris enne ka elas. Siis aga selgus, et seda sama vannituba mis on meie magamistoas hakkavad jagama kõik tüdrukud. Ehk võivad nad sisse-välja voorida kuidas nende hing ihkab. Vaatasime üksteisele otsa ja mõtlesime, et sama hästi võiks ka elutoas elada, sest kuigi me magame oma toas vaid kolmekesi käib sealt siiski läbi seitse inimest. 

Esimese reegliga tulin välja mina - ütlesin võõrastele, et nad käiksid dušši all õhtuti, mitte hommikul vara enne tööle minekut, sest kes tahaks ärgata hommikul kell kuus ainult selle pärast, et keegi veega lödistab. Kohe hakati vastu vaidlema, et "Umm, tegelikult käin ma tavaliselt dušši all ikkagi hommikuti." No käi siis. 
Kolmapäeval kui me sisse kolisime oli meil kõigil tööpäev ja hiljem kogu oma elamise vedamine ühest kohast teise. Loomulikult olime me kõik väsinud. Aga mõnda ei takistanud see siiski, et peole minna. Mu toakaaslane juba magas kui vannitoas hakkas vilgas elu käima. Tehti oma meiki peale, jutustati, kiljuti, lõkerdati naerda, tehti fotosid, tehti veeeeeel fotosid. Ütlesin tüdrukutele kolm korda, et nad vaiksemalt oleksid, sest keegi juba magab. 

Kuulda ei võtnud keegi vaid hakati hoopis vastu vaidlema "Meil on suur probleem, sooja vett ei ole, äkki on siin kuskil nupp" otsis ta seina pealt olematut nuppu mis sooja vee võluväel jooksma paneks täielikult minu 'nõudmist' ignoreerides. 
"Jah, meil on suur probleem, sest seitse inimest käib järjest dušši all, muidugi ei ole lõpuks sooja vett." 
"Probleem on see, et meil on ainult kaks vannituba, üks on poiste oma ja teine on sinu oma, nii et me oleme siin" võttis ta mu vastust nagu rünnakut ja hakkas ka ise iseloomu näitama. 
"Ma ei öelnudki, et te ei või siin olla, lihtsalt olge vait ja arvestage ka nendega kes siin elavad" ja jalutasin vannitoast välja. 

Selleks ajaks oli ka mu toakaaslane juba üles ärganud ja maruvihane nende peale, sest tegelikult ei olnud ta saanud korralikult magama jäädagi vaid kuulas tüdrukute kisamist. 
Siis kui tüdrukud vannitoas lõpetasid paukusid uksed ja marsisti üleolevalt toast välja. 
Läksime vannituba üle vaatama ja oh õnnist üllatust- meie asjad mis me olime ilusti ennem ära ladunud on sujuvalt kuskile kõrvale lükatud ja vannituba on võõra kraamiga üle külvatud. Inspekteerisime oma asju ja märkasime kohe, et neid on näpitud, kasutatud ja teise kohta pandud. Kaasaarvatud mu toakaaslase raseerijat! No kammooon. Kas inimesel endal ei hakka paha olla?! Vaata mu kasutatud tampoonis peaks ka veel ruumi olema, äkki tahad seda ka? Või topid hoopis mu hambaharja enda lõugade vahele. Öäk! Kuskil on ikkagi mingid piirid, eksole. 

Öösel kui me ammu magasime tuldi peolt ja meie ukse peale koputama. No tere ööd. Ma olin unesegane ja muidugi ei vastanud midagi. Kuulsin kui küsiti sarkastiliselt kas tohib üldse sisse tulla ja siis veel täpsustati, et nad teavad küll, et vähemalt ühele meist ei sobi, et nad sisse tuleksid. See pidin siis ilmselt mina olema. 
Ma arvan, et selline põrkamine üldse juhtus sellepärast, et keegi meist ei olnud rahul ruumi lahendusega. Nemad arvavad, et meie peame seda enda vannitoaks ja meie ei taha neid sinna laamendama. Aga nüüd on meil valik kas me jagame seda neetud vannituba või elame õnnelikult treppide otsas edasi kus me igapäev elame kabuhirmus, et meid röövitakse, vägistatakse ja mõrvatakse takkatipuks. 

Järgmine hommik läksin varakult tööle ja mu toakaaslane agentuuri kituma eelmise õhtu pärast. Meie idee oli see, et nad oma meigi siiski oma toas teeksid, vannitoas ükshaaval käiksid ja austaksid veidi ka meie privaatsust ja õigust vaikusele. Kuna me mõlemad tundsime, et nende attitude on üle mõistuse ja tülita see teema ei lahene. Sealt vastati, et samade tüdrukutega, eriti neist ühega, on pidevalt probleeme ja nendega räägitakse. Peale mu tööd saime kõik fittingul kokku ja kõik käitusid üllatavalt sõbralikult, mis äratas kahtlust eriti arvestades seda kuidas nad eelmine õhtu klähvisid. Koju jõudes astusin vannituppa ja ehmusin ära "Mis siin juhtus???" küsisin toakaaslaselt. Ta tuli ka vaatama ja oli sama üllatunud. Kõik oli puhtaks tehtud. Alles olid vaid meie asjad. Ja keegi ei maininud selle kohta rohkem sõnagi. Ainult naeratati üksteisele ja oldi viisakad. Ma veel ütlesin, et see on jube imelik, et neil mingit kibestumist või probleemi sellega ei olnud. Alles päev tagasi tuli välja, et sel ajal kui nad laialt naeratasid olid nad selja taga tulivihased ja vandusid meid igasse maa põhja. No vot siis. 

Teine probleem millest ma olen miljon korda rääkinud ja paistab modellikorteri vältimatu osa olema on korteri üldine korrashoid. Me oleme modellid, kuid ennekõike ikkagi inimesed. Kuidas on võimalik ja normaalne elada nagu põrsas. Paljusid ei häiri see, et nõude hunnik kasvab kraanikausist välja, lauapeal hallitab miski mis päevi tagasi oli kellegi toit ja prügi vedeleb mööda maad laiali. Kui me sisse kolisime, siis meil oli suur koosolek ja lõpuks kuulutati välja ka trahv, mida ma juba ammu olen soovitanud. See tähendab seda, et kui korter on nagu sitamaja, siis KÕIK maksavad selle eest. Mitte kedagi ei koti kellegi teise noomitus senikaua kuni nende raha kallale ei minda. Esimesed päevad oli olukord üsna hea kuni hakkas tass tassi haaval jama kogunema. Kui kümnest inimesest pooled on räpakollid siis kaos on üsna kiire tekkima. Meie toidulaua ääres oli veel täna hommikul kõige puhtam koht tool kuhu inimesed oma persed asetavad, sest laud oli saja erineva rokkaga kaetud. Nüüd on kõik korras, sest ma mainisin, et ülemus VÕIB õhtul läbi astuda. 

Nädalavahetusel tuli ülemus läbi, et mind kohvile viia. Jah, ma olen nende lemmik. Ta tahtis kööki sisse astuda aga küsis miks köögiuks lukus on. Ma pidin vastama, et ma ei tea aga ise arvasin, et äkki poisid suitsetavad rõdul salaja. Kontrollisin nende tuba ja kõik kolm istusid nagu kukupaid seal. Ka nemad ei teadnud miks uks lukus on. Selge on see, et keegi neist tõmbas selle kinni ja küllap oli keegi kogemata lukunupu kinni vajutanud. Võtit meil muidugi ei ole. Siis läks paanika lahti, sest mõne dieet näeb välja, et nad peavad iga kolme tunni tagant sööma. Kõikide toit oli köögi külmkapis. Välja arvatud minu oma, meie teine külmkapp on suurestoas ja ma arvasin, et kuna ma väga palju süüa niikuinii köögis ei tee on loogiline kui minu asjad võivad ka kaugemal olla. Öösel proovisid kõik kümme inimest oma muukimisoskust ja keegi lukust läbi ei saanud. Üllataval kombel olin mina ainus kes tahtis uksest lihtsalt läbi joosta. Tavaliselt on brasiilia poisid need kes jõuga kallale lähevad. Vaevalt keegi teist mäletab kolme aasta tagust postitust sellest kuidas üks brass selle asemel, et mind äratada tahtis meie metall võrega välisuksest sisse murda siis kui ta oma võtmed klubis kaotas. Siiski ei öelnud ma seda kõva häälega välja ja uks jäi maha murdmata. Ka järgmine päev ei olnud keegi mingi ideega lagedale tulnud seega kutsusin ma lukksepa kelle eest me pidime kamba peale maksma u. 20 euri. Jälle probleem, et kes ei taha maksta, kes ei ole teinud ja sada muud häda. Lõpuks saime ikkagi raha kokku ja uks muugiti 30 sekundiga lahti. Teipisin lukukeele kinni, sest uuesti muukija-Johnny't kutsuda oleks juba häbi. Üldsegi tundub nagu ma oleksin selle maja mingi emme, kuna ma olen siin kõige kauem olnud arvavad kõik, et mina peaksin kõik asjad korraldama uksemuukimistest castingutel käimiseni. 

Nagu ma korra ka mainisin teen ma veidi koostööd agentuuriga, kuna mul on praegu käed ja enamasti siiski jalad tööd täis modellindusega, siis tähendab see siiamaani vaid modellide haldamist. Kuigi ma ei ole saanud veel midagi tehagi saan ma aru, et see on omamoodi põnev aga pagana palju energiat kulutav töö. Muuseas tavalise agentuuri bookerit teenivad naljaraha arvestades seda milliste koormate viisi paska modellid neile kaela valavad. Bookeri töö on ööpäeva ringne ja nad võtavad igapäev kõnesid vastu stiilis "meil ei ole vett" "meil ei ole internetti" "ma olen nii kaua oodanud" "mul on külm/palav" "juuksur sikutab mu juukseid" "mul on kole meik" "mul ei ole raha" "miks ma ei tööta" "ma olen väsinud" "ma olen haige" jnejnejne. Mitte keegi ei helista selleks, et öelda "Dude, sa teed väga head tööd ja tänan kõige eest."

Tagasi korterisse: 

Me teadsime kohe, et võõra vara kasutamise pärast läheb madinaks. See on niivõrd-kuivõrd normaalne, et kasutatakse teise inimese šampooni või midagi sellist kui enda oma on ootamatult otsa saanud või unustatud kaasa võtta. Aga, et seda teha tuleks enne kas küsida või võtta nii et sellest aru ei oleks saada. Juba esimesel päeval teadsime kes meie asjade kallal käis. Tüdruk kes on väidetavalt juba viis aastat juurat õpib. Tüüp on loll nagu kivikamakas. Jumal aidaku seda vaest tõbrast keda too jurist kord kaitsma peaks hakkama. Kui ta on kasutanud meie asju siis on seda kohe märgata! Näiteks eile tegin ma lahti paki vatti ja viisin selle vannituppa, et meik eemaldada ja dušši alla minna. Siis aga hüppas see tüdruk sisse ja palus, et ta võiks enne kiiresti vetsus käia. Tohkendas seal üle kümne minuti ja juba imestasime, et mida paganat ta seall küll teha võiks. Kui ta lõpuks välja tuli läksin vannituppa oma tegemisi jätkama ja mida ma näen, mu äsja avatud vatipakist on juba korralik peotäis võetud ja mitte ainult, seda on kasutatud ja siis veel soga peeglilaua peale jäetud. Ma olin lihtsalt nii šokis sellest kui süüdimatult ta seda tegi ja jättis mulle veel koristamise rõõmu. Tänan sind. Jooksin poolpaljalt läbi tubade kööki, et toakaaslast kutsuda. "Vaata!!" ütlesin talle. Ta sai kohe aru milles asi, sest me olime enne just vati kvaliteeti arutanud. 
"Täitsa perses! Lähme räägime temaga." ärritus ka toakaaslane minu vati kaotuse pärast.
"Mida ma ütlen, et anna mu vatt tagasi vä?" seisin sealt nõutult oma vatikotti kaisutades. Mul oli tõesti imelik mingi vati pärast õiendama minna. Samas ajab ikka marru küll, et mõni inimene lihtsalt mõtleb, et selline käitumine on normaalne. Enne seda olime just märganud, et ka teisi meie asju on kasutatud, näiteks mu meigieemaldaja kus eelmine õhtu oli veel parasjagu sees oli peaaegu tühi (meie töös seda kraami ikka kulub) ja toakaaslase hambapasta tuub oli avatud. 
Ma ei läinudki temaga rääkima, selle asemel meisterdasin sellise postri lootuses, et kes end ära tunneb selle järgi ka käitub: 

No comments: