Saturday, September 14, 2013

SaturDAY

hei ilusat laupäeva.

Tänane päev on olnud iseendale. Ärkasin juba vara ja pakkisin oma hullumaja lõpuks lahti ning lõpuks oli mul aega, et sisse end seada. Käisin ka esimese ringi jõusaalis mis ei olnudki nii hull kui ma arvasin, et võib olla, arvestades fakti, et kodus jõudsin ma trenni kaks ja pool korda.

Nagu te kõik teate, siis elasin ma siin eelmine kord läbi kerge trauma. Või noh mis kerge. Ma ei hakkaks sellest uuesti rääkima kui see teema minu jaoks lõppenud oleks. Paraku..
Kuigi see juhtum, et mind koduteel rööviti iseenesest nii hullusti ei kõlagi ei teile ega ka mulle endale aga ootamatul kombel jättis see minusse päris korraliku jälje.

Suve alguses ma arvasin, et kui ma tagasi koju jõuan, siis kõik saab korda, ma ei karda üksi ringi liikuda ja kolm kuud Eestis annab mulle võimaluse kõik unustada ja maha jätta. Seda ei juhtunudki. Tundus, et see hoopis süvenes ja suurenes. Mingi hetk tundsin kuidas ma ei saagi enam üksinda ringi jalutada, mõtlesin välja erinevaid stsenaariume kuidas mind kindlapeale ühel või teisel põhjusel rünnatakse ja päris kindlasti ei saanud ma tagasi Malaisiasse lennata.
Aga see ei tundnud eriti meeldiv viis elamiseks. Seega, nagu mõned teist juba teavad, otsisin ma abi endast targemalt inimeselt. Esmalt tundus see kõik mida tema räägib muidugi täielik jama minu jaoks. Aga lõppude-lõpuks ma ka sain abi ja meelerahu.
Niisiis. Jõudsin ma KL'i tagasi ja elu on nagu lill. Kõik võtsid mu hästi vastu, tööl läheb hästi, ootused ja lootused on suured.
Ja äkki.. On vaja linnast koju jalutada. Kaks meest istuvad teeääres maas ja kuigi ma olin oma eestlasest (!!!) korterikaaslasega tundsin ma, et ei suuda ühtegi sammu edasi omal jalal teha. Käisin ümber oma telje ringirattast ja tundsin hinges meeletut paanikat. Hüppasingi esimesse taksosse ja sõitsime pool kilomeetrit taksoga koju. Ma ei kujuta ettegi mis mulje minust teisele tüdrukule jäi.
Võib-olla olid need kaks meest head inimesed kes jalga puhkasid. Ma ei tea. Aga igakord kui ma satun sarnasesse juba tuttavasse olukorda haarab mind õud. Ma ei saa mööduda inimestest, kes pealtnäha põhjuseta lihtsalt seisavad/istuvad keset tänavat. Inimestest liiga lähedalt möödudes kardan, et nad hüppavad mulle heast tahtest kallale.
Enne Kambodžasse minekut teatasin siin uhkelt, et tahan kõikidest oma hirmudest lahti saada. Vahi end!
Ma tunnen end kindlasti täna paremini kui paar kuud tagasi aga mul on veel nii pikk maa käia. Head matka mulle !

Ja lõpetuseks ka lõbusamatel teemadel. Enda asju oma vanasse tuppa lahti pakkides sain aru, et terve mu tuba oli mööblist tühjaks tassitud. Seal oli järel vaid narivoodi ja riidekapp. Leidsin ainult enda peegli suuresttoast, kõik muu vähene prügikastist riidepuudeni oli teiste tüdrukute tubadesse laiali veetud kust ma seda muidugi enam ei saa minna ära krabama. Mõtlesin, et on ikka normaalsed inimesed, eriti arvestades seda, et PRÜGI (paberisoga pappkarbi sees) mis ma siia 19.juuni jätsin oli endiselt oma koha peal.

Olge tublid!

1 comment:

Anonymous said...

HAHHAAA!!!, See viimane lause ajas mind niiii naerma, et ma lagistasin pisarateni. see tõestab et ei ole siin midagi nii kaduvat. sa oleksid võinud rahulikult kogu oma saasta sinna jätta, oleksid kõik taas kätte saada. Tore on siis ju prügis sobrada, võid midagi kasulikku leida
EMM