Thursday, September 19, 2013

Longest day in KL

Halo.
See postitus tuleb sama pikk kui mu eilne päev, edasi lugeda omal vastutusel..



Kuigi eilne päev kestis minujaoks kõigest 15 tundi jõudis selle ajaga juhtuda rohkem kui ma oodata oskasin ja teile juba eelmine kord kirja panin. Ma juba lahkusin kodust riietades, end nii nagu ma läheksin trenni, sest ma tundsin ette, et mul läheb korralikumaks jooksmiseks.

Peale lõunat oli mul fitting Starhill Gallerys, mis on kõige eksklusiivsem kaubamaja kogu linnas, seal on ainult luksusbrändide poed ja iga päev mängib ülimalt uhkes koridoris hommikust-õhtuni pianist oma klaveril, kellest on mul veidi kahju, sest üldiselt on see kaubamaja tühi, palju neid inimesi ikka on kes suudavad seal igapäev shoppamas käia. Laupäeval on meil multi-brand show, ehk siis ühel showl näidatakse erinevate brändide kollektsioone, mina olen Valentino, Alexander McQueeni ja Kenzo omas. Esimesed kaks fittingut  läksid ilusti, kuigi ma olen üks neist modellidest kellel on moest absoluutselt ükskõik, siis McQueen on mulle alati ja ainsana meeldinud, või noh Milano aegadest.  Mulle anti selga nahast püksid ja pääsukestega pusa, mida ma juba kaugelt silmitsesin. Show direktor, kes teab mind minu esimesest Kuala Lumpuri päevast arvas, et see outfit on "totally Annaliisa" ja oligi. Kenzo fittingu ajaks jõudis Starhilli omanik ka kohale kellele ma castingu ajal väga meeldisin, nooo.. selgus et ta on täielik bitch. Mul on kahju seda öelda, aga nii on. Kui ma olin endale püksid jalga rebinud tegi ta väga ilmekalt kõigi ees selgeks, et mina ei tohiks üldse mitte iialgi teksasid kanda, oma puusa-probleemi tõttu. Natukene oli tal õigus, sest mulle endale ka ei meeldi kuidas teksad mul jalas välja näevad aga ta lajatas kohe mõnuga ja andis mulle selga kleidi "mis KÕIK ära peidab".  Flashbackid Milano aegadest jällegi, mingi aeg ma töötasin Luisa Beccaria fittingu-modellina, ehk siis tegi ta kõik oma show riided minu järgi. Ja tema oli ka väga õel. Oma teiste töötajatega ja eriti jäi talle ette minu suurus, teadupärast ei ole itaallased suu  peale kukkunud. Ma siiani mõtlen miks ta mind uuesti bookis kui ta juba teadis milline kuradi elevant ma tema kollektsiooni jaoks olin.
Samal fittingul eile hoiatas see  mutt ka teist modelli, et kui üks nööp või midagi peaks riietel eest ära kukkuma, siis see modell peaks selle kinni maksma, poiss vastas, et kui ta hea allahindluse saaks siis võib-olla ostakski. 'fuck you' tahaksin ma selle peale öelda, ma ei ole veel ühelgi tööl midagi olulist ära rikkunud, kuid kui see peaks juhtuma siis ma ei maksaks ühte senti ka, selle jaoks on välja mõeldud kindlustus.

Enne fittingule minekut leppisin kokku meie agentuuri poisiga, et läheme koos. Kuigi ma olen teda vaid paar korda kaugelt näinud ja teadsin, et ta ei räägi inglise keelt ei tahtnud ma üksi sinna jalutada. khmm. Ma ei tea kes oli viimane inimene kes mulle nii väga inimesena meeldis ja ma ei oleks seda üheksateist aastaselt brassilt iial oodanud. Kui viisakas ja arukas inimene ta tundub olema.. Uskumatu! Ta inglise keel vajab veel tugevat tööd, kuid esimese reisi kohta on see juba päris hea ja ma saan aru, et ta tahab õppida ja harjutada, mitte nagu enamused tema kaasmaalased kes niisama vahtides ja lakke sülitades arvavad, et midagi lõpuks ikka oskavad. Läksime mööda neid kurikuulsaid treppe ja ma ei mäleta kas ma olen teile juba rääkinud, kuid seal elab üks naine. Iga päev istub ta trepinõlval suitsetab ja/või sonib omaette arusaamatus keeles. Ma olen alati arvanud, et ta on mingi napakas, kes on sinna pesa teinud aga ta on selline mõnus tegelane kes mind samas ei hirmuta. Eile temast jälle möödudes mul vajus suu lahti kui see poiss ja naine omavahel teretasid ja ilusas inglise keeles rääkisid, minust kusjuures, et ma ei ole poisi girlfriend vaid lihtsalt sõber. Kui me edasi läksime siis ma hakkasin üllatusest naerma ja ei teadnudki millest oma küsimustega alustada, suutsingi vaid öelda "How, how.. what?!" Ta seletas, et kõik tüdrukud olid talle öelnud, et see trepi-naine on hull aga mõni päev varem oli naine, Juliette, temaga  ise rääkima hakanud ja tema meelest ta ei olegi nii hull. Jumal õnnista häid inimesi.

Peale fittingut jooksin Khoon Hooi lookbooki pildistamisele, mis oli vaid mõne minuti kaugusel aga olin juba 10 minutit hiljaks jäänud ja muidugi ei olnud mul täpselt aimu kus see asub aga teadsin, et see naabruskond on ka parajalt kahtlane. Ma olin nii keskendunud sellele, et ma stuudio üles leiaksin ja kohale jõuaksin, et ma isegi ei kartnud seal omaette ringi joosta ka siis kui keegi mingi kuuri alt mulle hõikas, et ma temaga liituksin kohvi jooma.

See oli täielik turbo-pildistamine, sest mu agentuur oli lubanud järgmisele kliendile, et ma olen kaks tundi hiljem juba showl. Ma küsisin, et kas nad on hullud.. ainus võimalus, et ma kella viieks sinna jõuan on kohale minna helikopteriga. Kuala Lumpuri liiklus on nagu džungel, eriti veel sellisel kella ajal. Nii kui ma make-up tooli kargasin hakkasin taksosid läbi helistama, et keegi mu 17.15 peale võtaks. Kuala Lumpuri takso majandus on huge-piece-of-bullshit ma ütlen teile. Kõik operaatorid teatasid, et helistavad tagasi või saadavad sõnumi ja need üksikud kes seda ka tegid ütlesid, et "sorry, ei ole taksot". Minge metsa, mis kuradi põhjusel teil üldse see hotliin siis on kui tund aega ette ei saa taksot tellida. Ma hakkasin juba närviliseks muutuma, sest viimane aeg millal ma võiksin järgmises kohas olla on kell kuus, sest uus meik on vaja näkku visata, juuksed sarnaselt sättida nagu teistel tüdrukutel ja kell seitse juba mööda lava kaaberdada. Mainin ära, et teised tüdrukud olid show paigas kell pool kolm päeval, et samamoodi ette valmistuda. Mu agent kakkus endal juba juukseid peast ja suitsetas end kopsude kokkukukkumise äärele iga minuti järel tekstides, et millal ma ometi selle pildistamise lõpetan. Ja linnas kus on tuhandeid taksosid ei õnnestunudki mul ühte kella viieks saada.
Niisiis hüppasin ma veidi peale viite oma bookeri autosse, et too mu ära viiks. Järgmisesse paika oli vaid 5,5km kuhu normaalses liikluses sõidab 15-20 minutit. Loomulikult istusime me seal autos poolteist tundi. Olime juba üsna lähedal kui ummik lausa katastroofiks muutus. Igakord kui valgusfoor roheliseks läks liikusime edasi vaid napid sada meetrit, see pani mind kogu hingepõhjast "SHIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIITTTTTTT!!!!" röökima. Telefon plärises non-stop ja ma pidin alati vastama, et ma olen ikka veel teel - peaaegu kohal. Viimase sirge peal hüppasingi autost välja nagu põgeneksin kellegi eest ja jooksin kohale. Ma teadsin, et tennised kuluvad sel päeval marjaks ära.
Kohale jõudes suutsin veel küsida, et kas ma olen juba vallandatud. Kui see oleks olnud mõni võõras või esmakordne klient, siis ilmselt olekski ma töötu.
Tavaliselt kulub pildistamisel juuste ning meigi tegemiseks tund kuni poolteist aega, showde ajal 20 minutit kummalegi. Mulle lükati tõsine silmameik peale seitsme minutiga. Kell seitse mil show pidi algama istusin ma ikka veel juuksuris ja vaatasin kuidas mu juuksed kärssavad kui ta lokke sinna hullumajasse üritas sisse keerata. Külalistest ei olnud veel ühte inimest ka kohal ja nii kuni kella kaheksani, sest - üllatus, üllatus - nad istusid kõik liiklusummikutes. See on siin normaalne, et showd hakkavad tund aega hiljem, sest mitte keegi ei viitsi ummiku vältimiseks varem kodu uksest välja astuda.

Siis tabasin ma end kummaliselt mõttelt- mulle meeldib modell olla, jälle. See tähendab, et ma tunnen tööle minnes taaskord seda elevust mida kunagi. Sellist asja alustades, või tegelikult iga uus algus, on alati huvitav ja ärevust tekitav. Siis mingi aja pärast sa harjud ära. Nagu mina.. ma oskan seda kõike ja ma teen seda iga päev ja lõpuks on see kõik mis kunagi vere keema pani lihtsalt meh, tavaline asi mille eest makstakse hästi.
Ma ei tea kas on põhjus pikas suvepuhkuses või faktis, et mul ei ole siin hetkel kedagi-midagi muud aga ma taaskord naudin tööga kaasas käivat tähelepanu ja mingit sorti auahnust.

Ilmselt tänu adrenaliini laksule mis ma terve päeva jooksul sain oli mul isegi peale showd piisavalt energiat ja tahtmist, et trenni minna. Nagu te teate või ei tea siis paarkorda nädalas mängivad mu agentuuri ülemus ja assistent oma sõpradega võrkpalli kus ma igal võimalusel liitun. Eile ma mõtlesin, et need kohalikud näevad välja täpselt samasugused nagu inimesed tänaval kellest möödudes ma alati kardan, et nad mulle kallale tulevad. Ometi jätan ma oma asjad platsi äärde ja isegi ei tule selle peale, et keegi midagi ära varastaks. Sest ma tean neid inimesi ja ma tean, et nad ei tee mulle midagi halba. Järelikult enamus neist kellest ma päeva jooksul möödun on siiski tavalised inimesed kes teevad oma asja aga mina oma negatiivse mõtlemise ja paranoiaga muudan nad koletisteks ja pättideks. Ma pean sellest lahti saama. Kiiresti. .
Päeva lõpp kell südaöö

Ja täna hommikul ärkasin ma lahingu haavadega eelmisest õhtust.
p.s. võrkpallis ma kibe käsi keda kõik kardaksid ei ole aga midagi ma ikka oskan ja saan hakkama juba päris hästi ja alati võetakse mind mängu mitte ei istu võrgu kõrval üksiküritajana nagu Häädemeestel. plus on mul meeles Epu õpetused näiteks, et alati positsioonidele tagasi tulla, palli jälgida ja mitte nagu ämblik võrgu küljes rippuda. Alati kui keegi midagi ära vusserdab, siis mulle meenub mida Epp selle kohta ütleks. Hah. Nii et tänks.

p.p.s Angela kui sa tõepoolest siiamaani jõudsid, siis me kõik teame, et sa oled pool tööpäeva raisku lasknud. Jah sina.

Olge terved,



4 comments:

Angela said...

niii väga tahaks loota, et sa tead veel mõnda Angela-nimelist, a see on vist tühi lootus ... :D :D :D
made my day

Anna-Liisa said...

Tean.Aga see oli siiski sinule ..

Anonymous said...

Aga minu tööpäevast sa yldse ei hooli ma vaatan. Ikka pikki ja lõbusaid heietusi palun. Emm

Angela said...

tahaks, et saaks like panna :P