Sunday, September 29, 2013

A walk to remember. Or not.

 Järgmine postitus on kirjutatud erinevatel aegadel mistõttu on siin üks paras emotsioonide virr-varr. Blogi pidamine on geniaalne, sest see annab mulle võimaluse kõik oma viha, rõõmu, masenduse ja kogemused paisata kuskile suurde ruumi ja ma saan sellest kuidagi lahti või seda jagada. Ja siis tulete teie ja ise otsustate mida selle üsna otstarbetu informatsiooniga teha.
----------------------------
Ma olen praegu nii väsinud ja õnnetu. Ma tunnen häbi mille sarnast ei ole tundnud ammu. Selline tunne nagu ma oleksin ennast alandanud. Ja ma saan aru, et mu keha ning hing on nii kurnatud, et peavalu võtab silme eest mustaks ning kui sellest veel väheks jääb ajame veel südame ka pahaks. Mu ainus soov on koju jõuda ja oma voodisse rullida, mitte kellegagi rääkida ega kellegi ärritavatele küsimustele vastata. Selline tunne nagu oleks rongi alla jäänud.. kaks korda. Kui te praegu arvate, et ma olen nädalavahetusel korraliku peo maha pidanud, siis te paraku eksite.. peaaegu.
Kuidas ma endale sellise näo sain saate teada järgnevast pikast loost. 
Terve möödunud nädal oli küllaltki tihe ja väsitav, hetkel on siin palju showsid toimumas ja kuigi publik näeb showd kui mõne minutilist etendust, siis tegelikult käib sellega kaasas modelli jaoks tihtipeale mitme päevaline eeltöö -fittingud, proovid, ettevalmistused jne, kui neid showsid on rohkem siis neelab see terve nädala enda alla nii, et ei märkagi (plus muidugi castingud). Iga hommik ma läksin varakult kodust välja, et tulla õhtul tagasi magama ja siis uue ringiga. Ma ei tea, see peakski olema normaalse inimese argipäev aga Neljapäeva õhtul teatasin toakaaslasele (jah, mul on üks üle väga pika aja) et kõigest üks päev veel vastupidada, siis saab puhata ja mängida. Oh boy, kuidas ma eksisin.. 

Laupäeva hommikul kui kell 5.40 sai hüppasin voodist püsti ja olin väljasõidu pärast elevil. Eelmine õhtu juba pakkisin hoolikalt asju ja viie tunnine uneaeg tundus täiesti piisav olevat. Nimelt mina ja kaks tüdrukut mu agentuurist pidime minema Genting Highlands'i showle, eelmisel hommikul oli veel kolm tüdrukut meilt juba läinud. Ausaltöeldes ei oskanud ma üldse arvata mis meid ees ootab, show on show, eks , pole midagi erilist. Genting on piirkond Kuala Lumpuri lähedal mägedes kus on palju hotelle, kasiinosid, klubisid, lõbustusparke jne ehk koht kus lõbutseda. Olen seal kord varem käinud ja ainus mis mul meeles oli see kohutav sinka-vonka tee mäest üles mis kestab umbes pool tundi, ma ei kujutaks ette, et peale sellist teekonda veel karusellile ronida tahaks, sest isegi minul kes ma olen üsna hea oksepidamisega on tippu jõudes nägu juba päris roheline. Lisaks on seal üleval väga külm, vähemalt väga külm Malaisia kohta, u 10 kraadi. 
Hommik algas juba veidi pahuralt kuna meie kokkusaamise aeg bussijaamas oli 7.45 ja me olime isegi varem kohal, seega me ärkame kaks tundi varem, te õigel ajal kohal olla... ja teisi oodata. Seltskonna saime kokku kella üheksaks. Ühe minuti jooksul kui mu sõbranna wc-sse läks otsustas buss lahkuda. Mina möirgasin üle kogu bussi "WAAAAIIIITTTTT!!!" nii et need kes juba magama olid jäänud kargasid püsti nagu alarmi peale. Samas rütmis jätkus ka ülejäänud päev, kellegi või mingi lolluse järel oodates. 
Teel ja veel õnnelik



Kohale jõudes olid meie sisikonnad juba läbi solgutatud ja tahtsime ainult oma asjad tubadesse ära visata. Meile antakse kuus lehekülge nimesid kes meie grupis peaks olema ja no üllatus, loomulikult meie nimesid seal ei ole. Helistasin läbi kõik keda teadsin, kõik suunavad edasi järgmise inimese juurde, nagu Eestis arstilkäik. Hotelli seinal ilutses suur silt, et nad on Guinnessi rekordi omanikud oma 6118 toaga, kuna me olime väsinud, näljased ja tüdinenud ärritas see veelgi enam, et kahe magamistoa leidmine kolmele pisikesele tüdrukule võtab aega tund ja peale. Kui me lõpuks oma tuppa jõudsime, siis nägi see välja nagu mu Hong Kongi korter, tikutoosi suurune ruum kus kaks sammu astuda saab, pole ime, et nad 6118 tuba ära mahutavad. 


Vaade hotelli aknast

Ürituse paik jäi seitsme ülipika eskalaatori kaugusele Genting Club'i, mis kasiino avamist me seal tähistasimegi. Koht oli massiivne ja väga luksuslik mille keskel oli suur ringi kujuline baar. Meid suunati koheselt wc-sse fittingule, kus meie õhtused esimesed kostüümid selga pandi. Ma ei teagi kuidas neid kutsuda aga tegemist oli lihtsalt punase kardina riidega mis meile ümber mässitakse nagu kardinad. Kohal oli 61 modelli!! Seal oli vaid kolm agentuuri ja ülejäänud freelancerid ja "normaalsed" inimesed. Seega arvata on, et korralagedust, ootamist ning mõtetut plähmerdamist saame me veel päeva jooksul tunda. Teised tüdrukud kes juba päev varem kohal olid pühendasid meid toimuvasse sisse. Nimelt tahetakse, et me baari leti peal kõnniksime nagu see oleks runway. Mu silmad tahtsid peakoobastest välja ronida. Mitte mingil fucking juhul!! Ei. Ei. Ei. 

EI!!!
Ma olen siin. Ja seal. 

Aken anub puhastamist. Vaade kolmandalt korruselt.

Avatseremoonial pidi 20 meist seisma laval ühes poosis oma punastesse ürpidesse mähitult. Okeii, seda ma veel suudan. Panin oma kontsakingad jalga ja üritasin mööda baari kõndida. Ma ei suuda seda. Ma lihtsalt ei suuda. Ma käisin tibusammudes edasi endalt kõvasti ümbert kinni hoides. Ma ei suuda. Võib-olla te teate või ei tea, mul on hirm tasakaalu kaotamise ees kui seda nii saab nimetada. See ei ole mingi suur asi minu jaoks, sest ma ei satu taolistesse olukordadesse kuigi tihti aga näiteks trepid tekitavad kõhedust, neil jalutamine on okei aga kui ma peaksin ühel trepi astmel lihtsalt seisma hakkan ma kohe ühele ja teisele poole kukkuma. Nüüd ma siis seisin seal 1,5 meetri kõrgusel poole meetri laiusel "laval" ja tundsin kabuhirmu idee ees, et ma peaksin seal kontsakingadel ja täiskostüümis 1500 inimese ees jalutama. Oh ei. 

Järgmised paar tundi kestis proov kus meie mitte kottigi targemaks ei saanud vaid seisime laval ja vaatasime kuidas koreograafidel pole halli aimugi mida nad õhtuselt ürituselt tahavad. Õnn, et meil eelmine päev töö oli ja me sinna juba päev varem kohale ei pidanud minema. Kõik olid nii närvilised ja näljased. Inimesed ainult õiendavad üksteise kallal, õhkkond oli suurepärane. Suurepäraselt kohutav. Kõik, isegi see kuidas hotell haises, meenutas väga Hiinat ja IGA "fashionshowd" Hiinas, oh olid ajad-majad. 
Ma juba hakkasin plaani pidama, et mitte mingil juhul ei hakka ma kontsakinga sellel napakal laval kõndima. Õnneks olin ma madalad kingad ka kaasa pakkinud, toakaaslane veel eelmine õhtu naeris, et ma nii palju mõttetut jama kaasa vean. Säh talle. 

Grimmi ruumi jõudes selgus, et meil on kolm 'vooru' - esimeseks avatseremoonia, siis couture kleidid ja siis avant-garde riided, ehk täiesti pöörased kostüümid. See tuletas mulle meelde, et eelmise päeva tööl oli kohalik modell mulle "edu soovinud" kui kuulis kellele ma järgmine päev töötan, ma küsisin närviliselt miks ja ta vastas, et nad korraldavad alati midagi hullu mis mulle tol hetkel kõlas väga lõbusalt ja tavaliselt tahangi ma teha just midagi imelikku tavalise asemel.

 Vaatasin peeglisse ja ehmusin isegi ära, magamatusest olid mu silmad auku vajunud ja mustad nagu pandakarul, peaks kähku meigi peale saama.  Aga mul oli tuline vaidlus korraldajatega pooleli. See oli esimene kord kui Base modellid Stylo jaoks töötasid ning ma olen üsna kindel, et ka viimane, me olime kahtlemata pinnuks nende perses. Mismõttes meie, korralikud modellid, tuleme siia ja hakkame ööklubi laval seisma, seejärel veel baarileti peal kõndima ja kõige tipuks mingit jubedust selga toppima. Ei, ei, meile ei ole sellist infot antud ja meie ei ole nõus. 
Minu printsessi meik ja soeng

Minu teise vooru outfit oli maani beebiroosa hiina-stiilis tikitud kleit, täitsa kena teistega võrreldes. Juba oli minu ümber kolm korraldajat ja nõudsid, et mis mu probleem on. Ma ütlesin, et ma ei ole nõus avant-garde'i tegema, sest ma teadsin, et siis ma PEAN kontsakinga kandma. Kuigi ma tahtsin salaja madalaid jalanõusid kanda tuli see ikkagi jutu sees välja ja rääkisin neile oma kurva loo ära kuidas ma kõrgusi ja ma ei tea veel mida kardan, endal nutumaik suus. Mulle vastati, et nad saavad täiesti aru ja nad ise ei saaks seda kunagi teha aga mina PEAN. Kuna mulle lubati, et viimane voor on kindla põranda peal ja esimene kestab ainult 15 minutit siis jõudsime nende osas kokkuleppele aga teisel ringil peaksin ikkagi kontsadega pikas kleidis mööda baari tuterdama. 

Helistasin juba mitmendat korda agentuuri, et kitumas käia. Kuulge, tõepoolest kui ma tol õhtul sealt kuradi baari otsast peaksin alla sadama siis ei tööta ma hiljem veel pikka aega. Oleksime me olnud linnas oleksin ma sealt juba ammu minema jalutanud, agentuuri lahkel loal. Ööklubis töötamine olnud minu jaoks alati selline asi mida ma ei teeks. See on lihtsalt labane ja nõme. ON. Klubi täis purjust rahvast, nutitelefonid käes püsti lõhverdavad meie jalgade juures. Fuhh. Ma arvan, et mitte olukorra tõsiduse vaid pigem magamatusest ja häirivate pisiasjade tõttu kaotatud närvidest tegin ma seda mida ainsana tol hetkel õigeks pidasin - hakkasin nutma! Jah, hakkasin. Kõigi ees ja isegi ei varjanud seda. Igaljuhul tasus see breakdown end ära ja keegi helistas kellelegi kes helistas kellelegi kes helistas kellelegi ning lõpuks veeti mind nurga taha ja sosistati, et ma võin kanda madalaid kingi kui ma sellest kellelegi ei räägi. Huh. Nagu kivi langes südamelt. 

Siis taheti toppida mulle avant-garde kostüüm selga. Hakkasin naerma ja küsisin kas ei oleks mõtekam kui nad mind kohe vallandaksid. Nad naersid kaasa. Kostüüm oli kokku pandud läbipaistvatest plastikpudelitest ja selle all peaksin ma kandma nahavärvi trikood. Kuna ma olin tänulik, et nad mulle kingade osas vastu tulid olin ma nõus seda selga proovima, kui nii kui ma esimese pilgu peeglisse heitsin ütlesin, et unustagu ära. Ma nägin välja nagu mingi kahe sardelli otsa topitud õhupall ja meil oli kindel reegel, et mitte midagi lühikest, litsakat või läbipaistvat me ei kanna! Siis sain endale kummist ülikonna. Sobib. 

Kuni show alguseni oli mu meel rahulik. Olin oma kostüümidega enamvähem rahul ja ootasin, et kõik juba läbi oleks. Mu agentuuri kaaslane, kes on üks kiftim tüdruk jätkas minu draamat enda omaga. Loomulikult topiti ka temale sarnaseid kostüüme selga. Ta hakkas üle ruumi üürgama "Oh hell fucking no!" See on minu masti inimene. Meie agentuuri tüdrukud olid nagu mingid pahad põrsad kes iga asja peale ruigama pistsid. 
Kostüümidest rääkides, see on hämmastav mille peale inimesed tulevad, seal oli kleite (kui neid nii saab nimetada) mis olid tehtud saiapätsidest, kõrtest, juhtmetest, paberist, kummist, liimist, maisist, õhupallidest, pudelitest jnejnejnejne. Täielik friikshow.





Terve päeva me olime molutanud, kakelnud, jälle oodanud ja siis öeldakse, et meil on 10 minutit aega, et joosta kesteabkuhu ja süüa ning siis kiiresti-kiiresti lavale. 
Nagu te mäletate ütles korraldaja, et me seisame seal 15 minutit, 20 maksimum. Noo. 15 minutit enne üheksat ronisime püsti, külalised tulid sisse, nende hulgas pea kõik inimesed keda ma Kuala Lumpuris tean ja me seisime ühes poosis. Ja seisime. Ja seisime. Ja seisime. Ja me ei saanud mitte midagi teha. Ma ei saa järsku lihtsalt maha istuda, sest mu varbad pitsitavates kingades juba surnud on või selleks, et tallad tuld löövad või sellepärast et kaelasooned juba krussi on tõmmanud. See vaatepilt kuidas 20 tüdrukut baariletil seisavad punastesse kangastesse mässitult võis olla päris kena. Aga mu sisikond põles! Ma mõtlesin peas välja mõrvamüsteeriumeid kuidas sellele ülbele korraldajamutile ots peale teha, proovisin kuidas laulda Hüljatuid nii, et ma üldse huuli ei liiguta, siputasin varbaid nii et midagi näha ei oleks, proovisin kui palju ma saan jalga kingast välja võtta nii et ma ise ei liigu, mõtlesin kuidas ma sellest kõigest blogis kirjutan, mida kõike veel et aega mööda saata. 

Ma hakkasin mõtlema, et näiteks modelli saates kaa pannakse inimesi tegema asju mida mina näiteks vabatahtlikult kunagi ei teeks. Aga no kurat, nende autasu on ka 100 korda kõrgem. Modell on modell aga modell ei ole ka päris kaltsunukk keda võiks panna tegema mida iganes inimloom välja mõtleb. Kuigi ma olen näinud palju (noori) tüdrukuid kes panevad vaidlemata selga ka kõige paljastavamad riided ja teevad mida kästakse. On see siis professionaalsus või lollus, ma ei tea, otsustage ise. 

Kell kümme hakkas lõpuks ometi mingi tegevus pihta. Lavale kutsuti VIP'id kes lindi lahti lõikasid ja šamapanja klaase kokku kõlistasid, see osa kestis tõepoolest vaid mõne minuti. Siis pidime me kava järgi elekantselt oma punase riide (mitte see mida me kandsime) leti ette maha viskama ja üksteise järel maha lavalt maha jalutama. Minul oli kõndida vaid kümmekond meetrit ja kuna proovis ma sain sellega hakkama olin ma nõus ka üritusel kingi kandma. Olin juba mõned sammud teinud ja lava keskele jõudnud kus spotlight oli kui ma oma kuradi riidesse kinni jäin. Oh sa püha ***** ja kõik saatanad!! No ei ole võimalik. Mu esimene mõte oli, et kõik mu tuttavad on täpselt siin ees ja jälgivad mind. Ning mul oli õigus. Need paar sekundit kui ma end lahti sikutasin tundusid kõige pikemad sekundid. Automaatselt hakkasin vanduma, et "Shit" ja "shit" nagu ikka aga lahti sain ja koperdasin oma värisevatel kepsudel trepist alla. Fantastiline. Super! Mis järgmiseks.. 

Kohe saate teada. 

Ma olen modellindusega tegelenud juba omajagu aega, see õhtu oli mu "karjääri" kõige kohutavam. Mul ei ole oma töö või esitluse pärast olnud iial nii häbi kui järgmisel ringil ja lubage ma tuletan meelde, et ma olen juba korra trepist alla kolisenud mis peaks olema justkui hulleim mis saab juhtuda eks.. 
Jooksime tagasi backstage'i, et oma ürbid kleitide vastu vahetada ja mina kontsad madalate kingade vastu. Tegin paar prooviringi ja kleit paistis olema paraja pikkusega. Mul on siiani hea meel, et ma sain pika kleidi, sest kontsakingades ei oleks ma kindla peale suutnud tervet ringi ära jalutada. Aga ju ma kaevasin endale ise selle kuradi augu kuhu ma varsti sisse kukkusin. Tavaliselt enne iga showd ma pabistan ja närveerin, et midagi läheb valesti, et kukun ja koperdan, kuid kuskil sisimas ikkagi tean, et ega tegelikult ju nii hullusti ei lähe. 

Kohe raja algusest kuni lõpuni oli kõik absoluutne katastroof!!  Esiteks, me pidime minema mõne astmelisest trepist üles esimesele platformile. Mina aga kihutasin otse ja astusin sinna küljepealt, mis tähendas, et ma tegin mingi veidra kukesammu ja tõukasin end üles. Ma sain kohe ma veast aru ja hakkasin ise ka (mõttes) naerma, ma olin nagu mingi paks printsess kes oma puhvis roosas kleidis kuskilt järsku ilmus. 

Järgmiseks läks rohkem astmeid üles baari letile. Mineeeee metsaaa. Jälle olin oma kleidis kinni. Kuna see oli nii mitme kihiline, siis läks seal pusimisega rohkem aega, kiskusin kõik kleidi üles ja vedasin selle lavale. Jalutasin edasi pingsalt letti jälgides, et ma sellest mööda ei kõnniks. Kuigi ma olin terve tee nina maas jalutanud märkasin ma alles lava keskele jõudes, et ma hoian kleiti nii kramplikult käes, et ma olen pealmise riide pea puusadeni üles sikutanud, nii et ainult alusriiet oli näha. Modelli number üks ülesanne on rõivaid müüa ja sellega ma kohe kindlasti tol ööl hakkama ei saanud. Üritasin kuidagi asja siluda ja naeratada aga vaja oli edasi kõndida ja hakkasingi kohe kleiti jälle üles tõmbama. Terve tee jooksul takerdusin veel kangasse, kuid õnneks sain kohe edasi mindud. Viimane peatuspaik oli veel trepist üles minna, kus jah nagu arvasite veel sebimist selle kleidiga. Seisin seal laval ja ei osanud enam midagi teha. Ma ei tea kuidas see publikule kõik paistis. Ma olin esimeses kollektsioonis eelviimane modell seega nii kui ma lavalt maha sain pidin ma kohe uuesti sinna tagasi ronima finaali jaoks. Kõndisin vapralt teiste järel nagu hanereas ning kõik paistis hästi ja siis.. isegi üle valju muusika kuulsin klaaside klirinat. Baaris oli välja valatud mustmiljon klaasi valge ja punase veiniga, et ettekandjad saaksid kohe oma kandikud täita kui need tühjaks saavad (kõik joogid olid külalistele tasuta). Ju minu raske kleidi saba oli siis mingi hetk leti pealt baari kukkunud ja lohises järgi viies endaga kaasa kõik mis ette jääb. Ma tundsin kuidas tahaks kisendada "See ei ole võimalik!" Ma ei suutnud uskuda, et see minuga juhtub. Nagu õudusunenägu mis toimub ärkvel olles ja päriselt ja minuga!! Võõrad ilmselt arvasid, et ma olen esimest korda laval ja tuttavad mõtlesid mis mul viga on. Tulin lavalt maha, vajusin seina äärde lössi ja peitsin näo käte vahele. Ootasin, et see see öö läbi saaks, et ma saaksin minna oma tibatillukesse hotellituppa ja magada ning paar nädalat oma nägu mitte välja näidata. 

Vaatasin kahte järgmist kollektsiooni, ma lootsin, et keegi on veelgi kohmakam kui mina kuid tundub, et ma olin tõesti neljakümnest inimesest kõige hullem, kõik tüdrukud kõndisid nii enesekindlalt ja esinedes nagu oleksid nad selle sama baari leti peal sündinud, kuidas minul see välja ei tulnud?? Siis alles märkasin, et ühe seina peal on suuuuuuuuuuuuuuur ekraan mis väga detailselt näitab kõike mis laval toimub. Häbi tahtis endasse matta. APPII! Minu kõrval seisev hiina vanamees üritas vist vestlust alustada küsides "Kui kaua treenitakse, et niimoodi kõndida?" Võtsin käe näo eest ja vastasin, et "Ma tõepoolest ei tea." Ja sel hetkel tundsin, et neljast aastast ei ole mulle ilmselgelt piisanud.

Ka avant-garde osa sai kiiresti läbi, sest tänu kindlale maapinnale ei korraldanud ma midagi erilist. Lõpuks ometi oli mul luba Igori-teksad jalga panna ja juuksed valla lasta, ainult et juukseid ei liikunud tänu lakile paigast. 

Vahet ei ole, ma olen vaba! 

Kell oli juba üle ühe öösel, minul ja mu kiftil toakaaslasel oli kogu päevast kõriauguni ja rohkem veel. Jooksime hotellist välja külma kätte ja hakkasime küsima, ega busse tagasi linna ei lähe. Ei lähe. Võisime päeva lõppenuks kuulutada. Kõik ülejäänud modellid jäid klubisse pidutsema kuhu ka mind mitmeid kordi kutsuti jääma aga kogu päeva arvestades ma ei mõelnud sekundiks ka, et ma tahaksin seda teha. 

Hommikul pimeduses ärgates mõtlesin ma, et ma ei läinud ju eile peole. Miks on mu enesetunne selline nagu ma oleksin pudeli viskit üksinda alla kummutanud ja selle sama pudeliga veel vastu pead saanud? Tuumapohmell ilma alkoholita. Tore. 

Vedasime end vastu tahtmist tagasi kasiinosse, et süüa hommikust mida meile suure suuga lubati, nagu kõiki ülejäänud asju. Välja oli pandud buffet laud erinevate uhkete maiustustega. Ma ei ole üldse nii suur magusa armastaja aga kühveldasin taldriku koogikesi siiski täis ja jäime showd ootama. Jah, hommikul toimus veel üks show, ainult mehed aluspesus, kes muuseas samuti reede hommikul juba saabusid sinna hullumajja. 
Panda!!
Ja nüüd jõuame loo tipphetkeni. Ma olen oma reiside jooksul paraja portsu kuulsate ja kummalistega kohtunud ja need on alati mingil määral toredad kogemused olnud. Aga mitte iialgi miljoni aasta jooksul ei oskaks ma arvata, soovida või tahta, et ma söön hommikust Playboy jänestega. Päris Playboy bunnied, päris mansionist, päris kaante pealt kes on päriselt olnud saja aastase mehe girlfriendid. Aga lähen veel korra päeva tagasi, me kohtusime nendega kohe kui Gentingi jõudsime. Kolm naist oli kohale lennutatud LA'st spets selle ürituse tarbeks. Muidugi oli see suur uudis. Ma muuseas ei teagi mida poisid neist mõtlesid aga tüdrukutel oli kõigil ühtne arvamus - fuhh. Nad on üle kolmekümne aasta vanad, lötendavate kehadega, silikoni, botoksit ja muud headparemat kraami täis süstitud, võlts küüned-ripsmed-juuksed ja mikroskoopilistes bikiinides. Mu esimene reaktsioon oli "Oh my lord!" Ma pean ütlema, et ma ei ole iial Playboy ajakirja käes hoidnud. Kas need on naised kes on tavalise mehe fantaasiates seksikad? Okei, ilmselt on nad omal alal väga andekad aga millised nad välja näevad.. Kui ma kohtaksin meest kelle arvates on selline asi ilus või unistus arvaksin ma, et see mees on peast idioot. [Vahemärkus, praegu googeldasin ühe nime ja vaatan, et Guns n' Roses'i DJ Ashba on see idioot mees.]  Ok, moving on. Nende ülesanne oligi välja loosida mehed kellel on võimalus kolme Playmate'ga aega veeta. Palju õnne ka minu poolt! 

Mina näiteks ei saa aru miks peaks tahtma üks naine elada sellist elu nagu nemad elavad. Saada kuulsaks või teenida raha sellise elustiili eest. Või miks on playmate'd lahedad aga prostituudid mitte ? 

Hommikusöögil oligi väga uhke nimi "Breakfast with Tiffany". Tiffany oli siis see põhi jänku. Umbes 37 aastane kui ma õigest seal jutu jooksul arvutasin. Ta rääkis oma elust jänesena, mõisas ja Hef'ist, kuidas ta tuli 21 aastasena kuskilt väikelinnast LA'sse peale seda kui oma boyfriendist lahku läks ja ei leidnud mingit mõtet, et koju tagasi minna. Mul vajus suu ammuli kui ta ütles, et tema unistus täitus kui ta Playboy mõisa pääses. Mis unistus see on? Jagada 90 aastast meest kümne tüdrukuga. Ja siis veel, et nad tõesti armastasid teineteist. what?! Ma ei tea kas mina olen nii kitsarinnaline aga ma ei usu seda, mis armastus see on? Lisaks jagas t ilunippe, andis nõu fotodel poseerimise osas ja muidugi trikke meeste võrgutamiseks. Ehk oleks pidanud, kuid ma ühtegi õpetust kõrva taha ei pannud ja ei pea vajalikuks ka siin edasi jagada. 

Kusjuures korralikku toitu me ei olnud endiselt saanud ja kell oli juba üks päeval saamas. Iga natukese aja tagant käis korraldaja ütlemas, et ta üritab kõik korda saada ja natukene oodake veel. Mul oli nii kõrini ootamisest ma tahtsin ainult koju pääseda ja pea lõhkus nagu tahaks keegi sealt välja pääseda. Tõusingi püsti ja teatasin, et mulle aitab. Ma ei jõua siin mingi toidu pärast kannatada. Ma tahan koju ja ma lähen. Küsisin veel kas keegi tuleb veel ja minuga liitusid kaks tüdrukut kellega ma sinna päev varem saabusin. Korraldaja ütles, et buss lahkub kell 1 ja järgmine kell 3. See oli elu jooks millega ma hakkama sain. Ma arvan, et ma püstitasin ühe rekordi veel sellele hotellile. Hüppasin üle piirde aedade nagu filmis ja jõudsin!! Hakkasime paaniliselt naerma, sest see teadmine, et me hakkame kohe kodu poole sõitma oli lihtsalt nii hea!
Tagasi tee läks sama hullult kui ülesse saamine. Sinka-vonka. Kõigil olid südamed pahad ja ainult palusime, et oksendamata linnani vastu peame. Pidasime. Kuala Lumpur ei ole kunagi varem nii ilus paistnud kui tänasel päeval. Päike paistis ja taevas oli sinine. 

Tänan teid väga !

Kuala Lumpur

Aga.. hea asi on see, et kogu selle aja vältel ei mõelnud ma kordagi oma murtud südame peale. Jee?


Update: Viimase tunni sündmusi arvestades kõlavad kõik minu "kannatused" nagu t'ielik nali.  
Viimane kord kui tahtsin blogi kirjutada (kuid aeg jooksis käest) tahtsin ma võidukalt hõisata, et ma sain esimest korda üksinda kurikuulsast trepist alla kõnnitud. Või noh, mitte ma ei kõndinud vaid pigem sööstsin sealt alla. Ja kuigi mu süda tahtis vaid paar korda seiskuda sain ma lõpuks sellega hakkama. 
Ja nüüd. Mu ülemus helistas mulle hetk tagasi ja küsis kes kus on. Ma vastasin, et olen kodus. 
"Mitte mingil tingimusel ära enam sealt trepist alla mine. Ja ütle ka teistele edasi. See on rangelt keelatud." andis ta mulle konkreetse ülesande. 
Ma teadsin koheselt miks selline imelik kõne. 
"Ooookei," venitasin "Mis juhtus?"
"Ma ei taha teid närvi ajada. Lihtsalt ärge minge sinna.." 
"Aga?" pinnisin edasi, sest teadsin, et ta niikuinii tahab mulle sellest rääkida. 
Tuli välja, et paar tundi tagasi rünnati seal samal trepil, kus mind neli kuud tagasi rööviti, ühte meie tüdrukut ja üritati vägistada. Jumala õnn, et temaga on kõik nii korras kui sellises olukorras võimalik, st ta pääses vigastusteta minema. Kuigi ei ole vanus siin üldse oluline tasub mainida, et ta on kõigest 15 ja oma esimesel reisil. 

Mul käis nagu külm jutt üle kogu keha kui seda kuulsin. Tänasin vaid Jumalat, et tema pääses ja, et minul tookord nii hästi läks, et pätid vaid mu asjade vastu huvi tundsid. 
Peale minu juhtumit juba hakkasime mõtlema, et kindlasti tuleks siit ära kolida. Kuigi korter ja hoov on mõnusad on see asukoht lihtsalt liiga ohtlik noortele valgetele tüdrukutele. Nüüd juba ongi asjad õnneks nii kaugel, et Reedel saime uue korteri võtmed kätte ja kolime juba lähimatel päevadel linna kõige kesksemasse punkti. 

Jalutasin hoovis kuni treppideni, lihtsalt et vaadata mis seal toimub (see ala jääb täpselt minu korteri kõrvale aga aed on vahel), kuulsin juba kaugelt et mingi tegevus seal toimub.. lapsed. Kaks väikest poissi mängisid või pühkisid seal midagi. Ma ei ole kordagi varem seal lapsi näinud. Imelik. 

Igaljuhul, lisaks ohutusnõuetele on siin õppetund selline, et isegi siis kui asjad tunduvad halvad saab alati hullemini minna. Seega tasub tänulik olla selle eest mis olemas on, selle eest, et me oleme terved ja tugevad, selle eest, et kui kogu päev läheb halvasti, siis ehk kingitakse meile siiski ka järgmine. 

Update 2: Nüüd kui ma olen lähemalt ka detaile sündmusest kuulnud, siis too viieteist aastane on tõepoolest korras. St et teda vaadates ei oskaks arvatagi, et temaga midagi üldse juhtunud on. Ise ütles täiesti rahulikult "kõik on okei" meie kuulasime suud ammuli peas ja arvasime, et oleksime hüsteerias ja lennujaama poole juba teel. 

2 comments:

Anonymous said...

sinu blogi on ainuke blogi, mida lugedes mind valdab tuhat erinevat emotsiooni..(elan kõigele kaasa)
ja damn, see teine pilt(mütsiga)..kindlalt kõige ilusam pilt, mida minu silmad näinud on!!!
paratamatult lööb pähe mõte, et you're the love of my life

Angela said...

Ehk pakub veidi rõõmu halli argipäeva teadmine, et pidin lugemisel tegema lausa kaks pausi, et suudaksin jätta mulje, et töö ajal ikka tööga ka tegelen :)
Mis muidugi ei tähenda, et ma poolt tööpäeva sellele ei kulutanud (raisanud oleks täiesti vale sõna, ütleks, et tänu sellele ei raisanud ma poolt päeva tööle ;) )