Monday, July 22, 2013

Enne oli nii ja nüüd on teisiti.

Lubasin küll blogil hoolikamalt silma peal hoida aga no näed. 
Igaljuhul, vahepeal on juhtunud täpselt nii palju, et sain endal silma rulli 

Kui sellise näoga ühel hommikul ärgata siis on tunne ikka fantastiline küll. Mitte. Esimene päev nutsin ja trampisin jalgadega vastu maad nagu väike laps kes ma kuskil sügaval sisimas siiski veel olen, sest silm valutas nagu põrguline ja välja ma nägin nagu oleks keegi mul silma kinni vajutanud mingis kõvas kakluses. . Päeva peale tõmbas ta veidi tagasi, hoidsin peal kurgi kompressi, musta tee kompressi, kummeli kompressi ja kuldsõrmust, sest ma ei olnud kindel millega tegu ja selliseid asju soovitati. Ma ütlen teile ära, et sellest jamast ei toiminud mitte miski piisavalt kiiresti ja tõhusalt. 
Järgmine hommik nägin ma veeeelgi hullem välja. Aga tunne oli vastupidine. Vaatasin peeglisse ja naersin pööraselt. Väga lõbus oli. Kuid õnneks sain ma ka samal päeval arsti juurde, kes kirjutas mulle välja salmi mida oma silmakoobastesse sain toppida ning sellega ka mu seiklus lõppes, silm on peaaegu samasuur kui ta oli neli päeva tagasi . 
Tegemist oli muidugi odraivaga, mida mõni teist juba kindlasti arvas. Ise ei saanud ma selles kindel olla, sest mul ei ole kunagi varem midagi taolist juhtunud ja odraiva kirjeldasid kõik nagu muna silma all, mida mul ei olnud. Aga no vot. 

Sellest tuli kõige pikem sissejuhatus .. 
-----
Tegelikult tahtsin ma rääkida oma reisist down the memory lane. Nimelt, kuigi mu silm oli mu tuju alla viinud päris korralikult suutis Egge mind veenda Saaremaale minema nädalavahetuseks. Saaremaa, woohoo, eksole. Parim aeg meie eelmises suves.  

See nädalavahetus toimus seal Mändjala Rannapidu. No minul olid Mändjalast ikka väga helged mälestused, esimest ja kuni eelmise nädalani viimast korda käisin ma seal aastal 2005, minumeelest, kui seal toimus tol ajal veel väga populaarne üritus Sky+ Suvepäevad. Vahemärkusena pean ütlema, et ma tundsin end järsku väga vanana, sest ma saan juba vabalt öelda lauseid nagu "Tol ajal.." või "Meie ajal" või "kümme aastat tagasi", postitus jätkub samas vaimus. 

Nüüd kaheksa aastat hiljem samas rannas viibides oligi tunne nagu oleks ajas tagasi läinud. Peoseltskond oli kas alaealised/napilt üle 18 või täiesti sassi kaapinud täiskasvanud. Meie viibisime seal küll vaid laupäeval ja mõne üksiku tunni, ilmselt me muidugi täielikku ülevaadet ei saanud kuid selle ajajooksul ei leidnud ka ühtegi potentsiaalset mõttekaaslast. 

Ja ma mõtlesin "Fck, kuiii lahe meil oleks siin kui me oleksime 16 aastased." See oleks olnud meie elu parim pidu. See oligi minu elu parim pidu üsna pikka aega.. siis kui ma olin 16 muidugi. Bussiga nii kaugelt nii kaugele tulla. Kuressaare linna peal otsida kohta kus me naglad võiksime valetada, et oleme 18, et alksi osta ja kui ma veel oma suitsupaki kätte saan, siis oli see korralik saavutus. Ma räägin tõsiselt. Esimest korda alaealisena tubakat või alkoholi osta oli kõva sõna, midagi mille üle võiks isegi imelikku  uhkust tunda. Siis me viskasime sõpradega telgid püsti ja meie ümber oli sadu uusi ja huvitavaid inimesi üle kogu Eesti. Ma ei mäleta üldse mis seal rannapeol tookord toimus või kes esines aga ma mäletan, et telklas olemine ja õhkkond oli mõnus. Ja sinna tahtsin ma veel pikka aega tagasi, kuni unustasin. 

Pärast mõnda päeva Saaremaal sõitsime tagasi koju ja lubasime üksteisele, et järgmine aasta tuleb VEELGI ägedam. Järgmine aasta seda üritust enam Saaremaal ei toimunud ja varsti kadus täiesti ära. Minu meelest. 
Ma ei tea kas mul on viimasel ajal veidi igav olnud aga just hiljuti meenutasin ma lausa paar korda kui lahe oli teismeline olla ja maailma avastada. Esimesed üritused kuhu ilma järelvalveta võis minna, näiteks Tere Pärnu Suvi, kunagi oli selline, Vallikääru väravate vahelt sai sisse mindud nii, et kellelgi oli viina pudel käisesse või säärde teibitud. Nüüd kümme aastat hiljem ei kiida ma seda muidugi heaks ja ma ei kujuta ettegi samasuguseid naglasid joomas-suitsetamas. Aga siis oli see kõige vingem asi kogu maailmas. Ja ma ootasin suvest suveni vaid seda kui Tere Pärnu Suvi jälle tuleks. Nagu kõigi ägedate üritustega juhtub vajus ka see üsna pea ära. 

Siis tulid pikad pimedad talved peale ja me hakkasime oma nina toppima vaikselt ööklubidesse. Alaealistena muidugi. Esimene lootus oli muidugi see, et me 14-15 aastastena ikkagi 18 välja näeme. Ja kui juhtus, et küsiti dokumenti, siis oli meil ettenäidata õpilaspiletid millelt žiletiga oli sünniaasta viimane number maha kraabitud ja sobivaga asendatud. Jah, TOL ajal aksepteeriti isegi paberist õpilaspiletit isikuttõendava dokumendina. Aga ka see muutus üsna pea. Mul oli endiselt paar aastat alaealisena minna ning mul õnnestus saada eriti äge plastmassist ülikooli õpilaspilet, millelt sai kile maha tõmmata ja õige omaniku pilt enda omaga asendada (muidugi tema enda loal). 

Veel üks võimalus kuidas meelt lahutada oli alevis ringi mauramine. Kui keegi oli joonud, siis sai pimedas veel hoolega kraavi mööda küntud, sest iga mööduv auto võis olla politsei. Ja see oli nii põnev. Ja pärast veel omavahel kogemusi jagada kes kust jooksis, hüppas või kukkus. See tundus olevat kõige naljakam seiklus meie elus, lisaks veel närvikõdi, et äkki ongi politsei ja ehk meid saadaksegi kätte. 

Ja kui ma juba siin olen, siis ma lähen tagasi päris lapsepõlve kui põnevust sai otsitud ka ikka ja jälle pahandust tehes. Näiteks "kollase maja" lastega käisime me suure tee peale 'pomme' panemas. Pommideks olid siis puuoksad ja muu sodi kui auto sellest ülesõitis ja see rataste all katki lendas oli jube naljakas ise puu või künka taga varitsedes. Või siis klassikaline "kopp-kopp" kui me kellegi uksele/aknale tampisime ja minema jooksime. Praegu ajab mind naerma see kui naljakas see siis tundus. 

Enam ma ei käi pomme panemas ega akendel koputamas. Täiskasvanute jaoks ei ole olemas pahandusi vaid nimetatakse neid kuritegudeks. Klubid on igavad ja läbi tuuseldatud. Selline tunne, et kõik inimesed on ära nähtud. Hing ihkab järjest rohkem. 

Kuigi ma enne ütlesin, et ehk on mul igav olnud ei ole see tõsi. Ma oskan oma aega tegelikult päris hästi sisustada ja sellist asja, et "Mul on igav!" minu suust ei kuule. Aga põnevust igatsen ma küll. Võib-olla tahakski Aafrikasse kolida ja elevandibeebisid kasvatada või teletorni tipust alla hüpata või haidega sukelduda või Tiibeti mägedes ronida või läheks hoopis naabrite akna taha koputama ning jookseks ära. 

---
Järgmiseks hakkasin ma mõtlema, et kas ma täna olen juba see inimene kelleks ma siia ilma sündisin ? 
Seal rannapeol ma nägin noorte tüdrukute seltskonda, kohe sai aru, et nad on selleks õhtuks end üles löönud, sest see on nende jaoks suur ja ilmselt kauem planeeritud sündmus. Üks neist oli selline 'tibi'- lühikesed püksid, sukad, kingad jalas, nägu pähe joonistatud. Siis oli nendega selline cool hiphopgirly, kellel oli meigist täiesti suva ja matchiv dressi kostüüm seljas. Ja muidugi oli nendega tavaline teksapüksi-kampsuni tüdruk, keda keegi kunagi ei märka.
Mõttes näitasin ma nende peale näpuga ja ütlesin "ma olen olnud see tüdruk. ma olen olnud see tüdruk. ma olen olnud see tüdruk." 
Praegu istun ma oma kuulsates Igori pükstes keset hoovi , söön sifkasid ja mõtlen kes ma täna olen ja kas ma olen sama inimene kes ma olen paari aasta pärast. 
Nagu mu stiil(itus) nii ka ma ise olen aastate jooksul ikka päris palju muutunud. See on lapsepõlvest teismeeani ja veidi edasi normaalne, kuid nüüd ma olen täiskasvanud. Kas ma nüüd peaksin olema see inimene kelleks ma pidin saama ? Või mida see TÄISkasvanud üldse tähendab ? Vanust ? 
Kas inimesed kasvavad järjest paremateks inimesteks.? Miks on maailmas palju kurjust ? 
Ma olen kahtlemata kasvanud paremaks. See ei tohiks ühelegi mu tuttavale uudisena tulla, et ma olen olnud kunagi ikka paras asshole. Ja ma tean seda. Kuid praegu loveme or hateme olen ma enda hingega täitsa rahul. Enamasti. 
Kui ma praegu tunnen, et ma olen täis kasvanud, siis mis minust edasi saab ? Jäängi sama koha peale tuiama ? 
Ma ajasin end praegu nii segadusse . 

Minu Igori püksid. Mu praegused lemmikud püksid mida ma kannan igal pool. Varem kuulusid need Aigi/Egge isale ja mina nabisin need endale kirbuturult. Kui mul oleks oma teksade kollektsioon, siis ma teeksin täpselt samasugused püksid ja nimetaksin need 'Igori püksteks'.

---

1 comment:

Anonymous said...

Ouou see silm on päris..halenaljakas :D

Aga kurat, sa oma kirjutamisoskusega..ajasid nii kurvaks mind, jäin ka "vanadele aegadele" mõtlema..
Tere Pärnu Suvi ja TIMO, MÄNDJALA..täiesti insane. Mõnes mõttes tahaks neid jälle kogeda, mõnes mõttes hea meel, et see möödas on..
Aga ma ei teagi..ma jäin ka täiega mõtlema, et ma pole ka nagu kuhugi oma eluga veel jõudnud, ikka täitsa titt alles ja milline täiskasvanud MINA üldse välja näeks? Kuidas käituks? Ma olen täielikus segaduses..ja nüüd üha enam tahan seda meie klassikokkutulekut juba..

Veronika