Sunday, June 16, 2013

Something for boys, something for girls - Weekend in Sepang

Eile õhtul istusin ma pimeda ja tühja Sepangi ringraja ääres ja mõtlesin, et elu on ikka paras nali. Kui päevasel ajal on Sepang kõige mürasem-valjem paik kogu maailmas, siis öösel kattis maad täielik vaikus, kui välja arvata paar mehhaanikut kes omavahel jutustasid, kuidas nad siin väidetavalt kummitust nägid, üks elab bokside juures ja teine tribüüni lõpus. Mõlemad vaimud on naised, mis nii meheliku paiga juures on üllatav. Ei tea, ei olnud au kohtuda, seekord.

Seal ma siis istusin inimtühjal tribüünil, sigarett näpu vahel ja veiniklaas käes, ainus mis valgust näitasid olid teisel pool võidusõidu rada asuvate bokside tuled kus öö läbi masinaid järgmiseks võistlus päevaks putitati. Vaade oli kummastavalt romantiline. See ei olnud mingi jess-ma-võitsin-just-miljon-dollarit moment aga ma olin nii õnnelik ja mõtlesin, et fuck, kuidas ma siia üldse sattusin ja seda hetke kaks korda ei juhtu. Ma võiksin siin istuda terve öö.

-------

"Ärgake üles! Ärgake üles! Me peame minema!!!" möirgasin ma Laupäeva hommikul üle korteri oma brasse maast lahti ajades. Mõlemad keerasid voodis külge ja arvasid, et nemad ikka täna ei tule. Kuna viimasel hetkel loobumine on mõlema puhul igapäevane nähtus, siis ma ei hakanud üldse rohkem vaeva nägema, ütlesin "Okei." ja lõin ukse enda järel kinni Changkati poole joostes. Süda peksis meeletult, esiteks kiirustamisest, teiseks olen ma endiselt nagu närvipundar kui pean üksinda väljas jalutama. Kümme minutit hiljem nägin juba tuttavaid nägusid ootamas, võisin rahulikumalt hingata "Huh, kohale jõudsin" ja viskasin kivikamaka taskust ära, mis peaks mind mõrvarite ja röövlite eest kaitsema.

Sel päeval oli kolm erinevat üritust millele me tahtsime minna- MMA finaal turniir, the drums kontsert ja Super GT, me valisime viimase. Kõikidest kes meiega suure suuga liituda lubasid olime vaid mina ja kaks mu naaber majade poissi hommikul valmis minema. Kõigepealt võtsime suuna KL Sentralisse ja istusime esimese bussi peale mis lennujaama suunas viis, et siis Sepangis maha hüpata. Kui me kohale jõudsime, siis enda üllatuseks ei olnud piirkonnas liikumas absoluutselt inimesi ega isegi mitte autosid, suur shuttle buss mis meid ringrajani viis oli vaid meie kolme päralt.

Super GT on jaapanlaste võidusõidu seeria, mis väljaspool Jaapanit toimub ainult Malaisias. Võistlusel osaleb autosid BMW'st Ferrarideni ja kõik mis vahepeale jääb. Enamus sõitjad on muidugi japsid aga leidis ka mõne üksiku brassi, sakslase ja muu. Kui ma F1 kohapealt olen enam-vähem üsna teadlik, siis see võistlus oli minu jaoks uus ja esmakordne. Üleüldse jälgin ma sporti uudistest ja tv'st vähe aga kohapeal meeldib vaadata ükskõik millist võistlust, olgu selleks jalgpall või võitluskunst (mida oleksin tahtnud väga näha). Lisaks võistlusele toimus Sepangis ka palju off-track üritusi. Üks millest ma ise oleksin tahtnud osa võtta oli sushi söömis võistlus, paraku ma seda letti üles ei leidnudki. Hah. Lisaks demonstreeriti judo't, jaapani poppmuusikat ja kohal oli ka suur autode näitus kus võis oma silmaga näha ja näpuga katsuda kuulsaid kiireid autosid filmidest jne.

Laupäeval toimus kvalifikatsioon, nii et tribüünid olid asustatud vaid üksikute pealtvaatajatega. Meie kohalikul sõbral oli kaheks päevaks kinni pandud suur sviit raja ääres. See oleks F1 ajal marjaks ära kulunud, sest seal istudes oli tunne ikka üli mõnus, jahe konditsioneer, toitu/jooke nii palju kui näost jaksas sisse ajada, tele ekraanid mis võistlust kajastasid ja mis kõige tähtsam- kõrvad ei tahtnud mootori müra pärast peast ära kukkuda. Maja ette oli pargitud tema ülimalt uhked autod, mida me kõik saime ka seest-väljast näppida ja ühega isegi koju sõita, mis meie jaoks, eriti just poiste jaoks oli ikka väga big deal.
Kui kvalifikatsioon kella kuue paiku õhtul lõppes, siis avanes meil ka võimalus teha pitwalk'i, ehk siis jalutada garaažidesse kus autosid juba lahti võeti ja uuesti üles tuuniti võistluseks. Mina haigutasin uste juures seistes ja tegin vahet ainult värvidel ja mõnel firmal, samal ajal kui poisid pildistasid ja patsutasid iga ratast, ust, akent jne. boys-will-be-boys. Aga muidugi väga lahe, et meid sinna lubati.

-----

Pühapäeval olime uuesti platsis. Seekord oli üks mees meist juba langenud, see tähendab pidi tööle minema. Hommikul varakult toimus circuit safari, kuhu ma oleks tahtnud minna, kuid ei jõudnud, see tähendab seda, et bussikestega oleks meid viidud rajale samal ajal kui võistlus autod proovisõite teevad. Ehk järgmine aasta.
Kuna me eelmisel päeval nägime ära kõik mis siin vaadata oli, siis nüüd me lihtsalt lösutasime diivanitel ja jälgisime kuidas autod meist mööda tuiskavad.

Kuid see päev oli meile kõigile palju olulisem. Ja eriti hea meel oli mul, et me tulime. Sest. Meie tuttav Dato David, kes meie mõnusa olemise võimaldas on Malaisias ja ümbruskonnas tuntud väga mõjukas jurist. Kõik teavad ta nime ja mainivad teda hea sõnaga. Kuna ta on oma karjääris juba absoluutses tipus ja kõik saavutanud, siis nüüd keskendub ta palju erinevatele heategevus projektidele. Näiteks täna tõi ta ringrajale kuuskümmend last kohalikust orbudekodust, et nende kodule rohkem meedia ja teiste rikaste-tähtsate inimeste tähelepanu tõmmata, et need saaksid omakorda projekti toetada. Mehel on tõesti suur süda, me oleme temaga pikki vestlusi maha pidanud ja ma lihtsalt kuulan suu ammuli kui palju ta panustab just teiste aitamisele. Lapsi oli igas vanuses, pisikestest põnnidest varaste teismelisteni. Oli näha, et kõik olid pidulikult riietatud (nii palju kui võimalik) ja see oli nende jaoks eriline päev. Kui lapsed said Ferrari rooli taha istuda ja pilti teha olid kõigi suud kõrvuni ja silmad imestusest suured. Kõik vaatasid ninad vastu klaasi võistlust või istusid väljas tribüünil ja kommenteerisid omavahel autosid. Peale võistlust kui David ütles, et Honda võitis ei arvanud keegi suurt midagi, siis ta täpsustas, et sinine auto võitis ja kõik hõiskasid rõõmust käsi taeva poole ajades, sest just sinine oli nende lemmik.

Hiljem kui nad minema hakkasid, siis nägin kuidas igaüks neist käis härral kätt surumas ja teda ilusa päeva eest tänamas, minul olid pisarad silmas nagu ka kõigil teistel. Septembris kui ma Malaisiasse tagasi tulen (jah, ma arvan, et hoolimata kõigest on see minule sobiv koht), siis alustan ma ka ise koostööd temaga sarnase projekti kallal, millest olen ma juba pikka aega unistanud ja ma olen nii õnnelik, et lõpuks on mul selleks reaalne võimalus. Kuid sellest kõigest juba pikemalt ja täpsemalt juba siis kui see aeg on käes.

Peale võistlust jooksis plats kiiresti tühjaks ja jälle oli vaid meie väike seltskond sinna jäänud. Istusin sama koha peal kus õhtu varem ja vaatasin kuidas ainsad kes veel tegutsesid olid kollastes tunkedes mehed, kes reklaami plakateid raja äärest maha võtsid. Jah, võistlus on läbi. Ja minu reis samuti selleks korraks! Ideaalne lõpp ideaalsele reisile. Noh, peaaegu ideaalsele.

Mul on ülimalt hea meel tagasi koju lennata kolme päeva pärast. Kuid otse loomulikult tunnen ma ka sama palju kurbust. Mul on küll pilet tagasi Septembriks ja ma tean, et Kuala Lumpur ootab mind alati tagasi. Kuid ma kohtasin oma reisil palju toredaid inimesi ja nagu ikka on hale meel mõnda neist taaskord maha jätta.
Kokkuvõttest ja tulevikust räägin juba mõne päeva pärast. Seniks..

Tsau & näeme varsti!



























2 comments:

Anonymous said...

Väga armas. Seekord peaks poistel ka midagi vaadata olema. Kui oleksid veel mõne auto seest pildi ka pannud ja kui oleksid veel kapoti alt pildi saanud :D
Emm

Anna-Liisa said...

No vot, ei vaadanudki kapoti alla .