Wednesday, June 26, 2013

Jaanos-Jaanos. Ja muu.

Tere. Tere.

Head pühade aja lõppu. Nagu te teate või ei tea olen ma tagasi kodus ja väga õnnelik. Katsun blogi ikka üleval pidada ja teile oma tegemistest aimu anda. Püsige lainel ja nautige mõnusat suve, kus iganes te ka olete. Kuid peab tunnistama, et suvine kodu on ikka kõige parem koht kus olla

Jaanipäeva esimese osa veetsin ma perega Viljandis sugulaste juures talus. Ma ei ole taolisest üritusest juba ammu osa võtnud ning mõnda kohalviibijat nägin ma tõesti viimati siis kui alles põlve pikkune olin.
Noored ja kurjad haned. Tegelikult nad veel ei ole jõudnud vist tigedaks minna, kuid kõik haned lõpetavad ühte moodi- agressiivsetena. Hah.

Tädil kappas hoovi peal ka kaks kitsemammat oma nelja tallega. Isegi mina sain esimest korda käe rasvaseks ja kitse lüpsta. Ja sain ka piima kätte! See tegi mind õnnelikuks. 

Siin peaks ma ka mainima, et kuigi ma elan enamus aastast kuskil tolmuses suurlinnas naudin ma täiel rinnal maa elu. See on lihtsalt nii mõnus ja enam-vähem vaikne. Samal ajal kui Kuala Lumpur mattub suitsu ja uduvine alla, mis neile Indoneesia metsapõlengult peale tuli, siis mina hingan oma värsket metsa õhku. Tahaks neile seda Malaisiasse saata. 

Tädil oli lastele ka lõbus aardejaht ette valmistatud, millest ka mina kui kõige agaram laps osa võtsin. Muuseas mina ja mu peaaegu viie aastane tiimikaaslane leidsime oma aarde kõige kiiremini ning mitte tänu sellele, et ma teistest osalejatest rohkem kui poole pikem olin. 

Välismaal olles igatsen peale inimeste kõige rohkem toitu mida ei saa kuskil mujal kui kodus. Praeguseks olen ma juba lusikate viisi hapukoort näost sisse visanud. Esimestel päevadel oli täielik õkamaania peal ja mõtlesin, et kui ma samas vaimus pugimist jätkan, siis ma veeren siit sügisel minema. Suitsukala järele pole mu neelud kunagi käinud, kuid nüüd sukeldusin sinna ikka näppupidi sisse.


Ka merel on juba käidud. Kuid siiamaani olen vaid varba ja sõrme vette kastnud. Rannast (kui seda nii võib nimetada) leiab mind suve jooksul väga vähe kui üldse. Ma ei ole seda sorti naine, kes suudab ühe koha peal palava päikese käes lesida ja oodata kuni ma kuldseks küpsen. 

Jaanipäeva teine pool läks meil sõberitega väga rahulikult, ma usun, et nii vaikselt ei ole see ükski aasta möödunud. Õhtul vaatasime üle Kabli Jaani tule, millest üle hüpata ei suutnud ja jõudsime varakult koju tagasi. Samal ajal hapnesid meil juba kurgid kümne liitrises potis. Nimelt tuli meil absoluutselt geniaalne idee Lemme piirkonna telkijatele hommikul pohmaka ravimiseks värskehapu kurki müüa. Selga ajasime juba ammu tuntud kostüümid ja lendasime hommikul kohale. Seda võiks lausa heategevus organisatsiooniks nimetada. Muuseas sai meil müüdud kõik kuni viimase kurgini ja isegi kurgivesi joodi ära! Vot. Kohalikud ettevõtjad. Need kes kurki ei tahtnud, selle meelt lahutasime me vähemalt oma lõbusa olemisega. 

Üks kolmest tordist/koogist mis mu master-chef ema minu sünnipäevaks vaaritas. Mu sõbrad/sõbrannad on alati tema küpsetistest vaimustuses olnud ja eelmisest sünnipäevast saadik ei kuulnud ma muud kui, et millal jälle mu ema Pavlova kooki saab. See Pavlova sai nii kiiresti otsa, et sellest ei jõudnud piltigi teha. Ülemisel pildil on sidrunikook. Ja hommikul toodi mulle voodisse väga vahva võileiva tort ja koer. 

Sünnipäeva pidasin ma ära väga kiiresti, eelmine aasta oli see veidi suurem ettevõtmine ja plaanimine, kuid see aasta ei olnud mul Kikut abis, niisiis istusime vaikselt. Tänan teid kõiki toredate soovide eest, et te mind ikka meeles peate ja vaevaks võtsite helistada/laulda/sõnumineerida/facebook tekstida. Tänud! Tänud! Tänud!

Lõpetuseks tutvuge mu ema koeraga- Leedi. Tüüp on aastaga nii paksuks ja laisaks läinud ning ma olen kindel, et te ei ole varem veel sellist memmekat näinud. Ükskõik kuhu mu ema läheb ei jää koer sammugi maha. Aga ta on täitsa tore. 


1 comment:

Anonymous said...

Täpsustusek,olid vanatädil külas:D