Saturday, May 25, 2013

Sushi + Spice Girls . Not a good combo for me.

Tere sõbrad, tuttavad ja ülejäänud head inimesed.

Nagu mõned teist juba Facebookist nägid sattusin ma täna pisut rüselusse. Ma loodan, et kellelgi teist sellist kogemust ei ole ega tule. Sellepärast on Eestis hea elada.

KL'is toimub taskuvarguseid igapäev lugematul hulgal. Ma olen mitu korda varem maininud, et see on ainus asi mis mulle siin elades muret tekitab, naisterahvad ei tohi kunagi täiesti muretult tänavatel üksinda liikuda. Enamus on sellised juhtumid kus mootorrattaga sõidetakse mööda ja krabatakse kott õlgadelt ära. Kõige õnnetumalt läheb neil kes jäävad järele lohisema. Alati tuleb oma asjadest lahti lasta. Palju joostakse mööda ja krabatakse käest mis vaid haarde ulatusse jääb. Siis muidugi noaähvardused, see juhtub enamasti pimedatel tänavatel. Ehk siis variante on palju.

Minu maja Kuala Lumpuris asub üsna linna keskel ja tänu turvameestele ja kõrgele aiale tunnen ma end kodus hästi ja turvaliselt, kuid see asub nö. mäetipus ja siia saamiseks on kaks võimalikku varianti. Üks hullem kui teine. Esiteks asub see kõrvalises piirkonnas ja niisama uitajaid siia väga palju ei sattu, kuigi mäest alla minnes ei jõua turistide vahelt läbi trügida. Üks tee siia viib mind mööda ehitus platsist ja võsast, pimedas on see teekond üsna kõhe. Teine variant on ronida trepist üles, seda teekonda vihkan ma esiteks treppide pärast ja teiseks kuna ka seal ei ole inimesi ja tee viib läbi metsa.

Paar kuud tagasi pääsesin ma nappilt sellest, et üks poiss mu iPodi'ga oleks minema jooksnud, tookord ma virutasin talle kookospähkliga ja ta jooksis minema, siis olin ma üsna rahvastatud tänaval. See oli esmakordne taoline juhtum minu jaoks, nii et ehmatas ikkagi ära. Nagu tol korral nii ka täna hakkas just mu iPodis lärmama Spice Girls (ära küsi, see toob mulle hea tuju, okei) ja ma olin just koju jõudmas käes kilekott sushiga. Nii et ma arvan, et need kaks toovad mulle kehva õnne. :)

Igatahes. Täna. Ma olin juba treppidel poole peale ukerdanud kui ma nägin, et üleval istub trepi peal üks kutt kes mängib oma telefoniga. See tegi mind koheselt ärevaks. Ma võtsin kõrvaklapid peast ja toppisin kotti. Peas mõtlesin läbi oma koti sisu, et mida ma kaotaks kui juhtuks, et see tüüp mind rabama hakkaks. Mul ei olnud taskuid kuhu väärtuslikumaid jubinaid toppida, sest ma kandsin oma lemmikut maani musta kleiti. Ma mõtlesin, et äkki ikka pööraks otsa ringi ja läheks teist teed tagasi. Siis ikka mõtlesin, et "davai, sa oled paranoiline. tal juba on telefon. iga inimene ei ole potentsiaalne taskuvaras."

Ma ütlen teile, et ALATI usaldage oma instinkte. Juhul kui teil need sama hästi toimivad kui minul.
Trepp lõppeb nurga taga kust läheb veel paar astet ülesse ja siis oleksin ma turvaliselt jälle päikese käes. Kui ma praegu sellele juba sajandat korda tagasi mõtlen kirun ma ennast kui loll ma olin. Nüüd ma saan aru, et see kutt keda ma esimesena nägin andis juba oma sõpradele märku. Lisaks tundsin ma juba enne sinna jõudmist hirmu. Ma oleksin pidanud kohe tuldud teed tagasi minema.

Kui ma nurgani jõudsin kus esimene kutt istus, siis nägin nurga taga veel kahte meest. Üks neist vaatas mulle otse silma ja naeratas nilbelt. Kõik juhtus vaid sekundite jooksul kuid need hetked tundusid igavikuna. See on lausa uskumatu kui palju mõtteid mul peast läbi käis.

Nii kui ma neist mööduma hakkasin hüppas ja mu väikese koti kallale kargas mis oli mul risti üle keha. Ma mäletan, et esimene mõte mis mul peast läbi käis inglise keeles kusjuures "Yep, it's happening!" Mu hirm oli õigustatud. Ma hoidsin kahe käega kotist kinni, sest see oli esimene reaktsioon. Ja muidugi röökisin ma oma kopsud seest välja. Sest mulle tuli meelde, et eelmine kord ema ütles, et esimene asi on alati kisa teha. Sellele järgnes mulle löök seljatagant pähe, kuid õnneks selle rüseluse käigus ei saanud ta mulle kuigi tugevasti pihta. Ma sain aru, et minul ei ole seal enam midagi võidelda, see lõppeks vaid sellega, et ma saaksin hullemini haiget. Tõstsin käed koti eest ja esimene ründaja rebis selle jõuga mu küljest puruks nii, et kuulsin vaid kuidas keti ahelad maha kukkusid. Ma lendasin trepile pikali ja tagasi vaadates nägin kuidas nad üle trepi ääre hüppasid ja metsa jooksu panid.

Jooksin ruttu need mõned astmed veel ülesse ja jäin seisma, et oma olukorda kontrollida. Sushi kott oli mul endiselt käes kuigi täiesti lömastatud. Päikeseprillid teises käes, ma ei tea kuidas need mul silme eest kätte said. Vaatasin tagasi ja nägin oma mahlapakki trepil vedelemas. See oli minu väikeses kottis, võimalik, et nad pillasid veel midagi maha, kuid ma ei läinud tagasi otsima.

Kui ma mõtlen, et kuidas ma oleksin seal saanud ennast kaitsta, siis muidugi esimeseks üldse konflikti ennetades. Sellepärast tunnen ma end üsna lollina, sest mul oli võimalus neid vältida. Aga seal üleval oli mu ainus võimalus alistumine, sest fakt on, et oma väikese raamiga ei võida ma kolme meest ei rusikate, kookospähkli, noa ega pipragaasiga..

Minu väravateni oli vaid 100meetrit maksimum. Hakkasin sinna poole minema kui nägin, et mu korterikaaslane tuli mulle vastu juba kaugelt naeratades. Kui ma hingeldades temani jõudsin suutsin vaid öelda "Ära mine sinna!" ja kukkusin põlvili maha. Sel hetkel tundsin ma lõpuks, et nüüd on turvaline hinge tõmmata. Ta ei saanud mitte midagi aru ja vaid küsis korduvalt "Mis juhtus?". Seletasin talle nii palju kui oskasin, sest ma olin täiesti endast väljas ja ei saanud sõnu õigesti paika panna. Lõpuks teatasin talle, et "Vähemalt mu sushi on alles" väljavenitatud kilekotti õhku tõstes. Ta ei arvanud, et see on naljakas.
Kuigi ma ei tea seda korterikaaslast peaaegu mitte üldse, ta saabus mõni aeg tagasi ja ei räägi meiega palju, siis ta aitas mu püsti ja kallistas mind, mis oli tore. Ta märkas mu LEMMIK kleiti ja näitas, et see on lõhki rebitud, sealt kus mu kott rippus. Läbi suure augu oma pesu nähes tekkis mul tüdrukuna uus šokk, kujutasin ette mis kõik veel oleks võinud juhtuda ja see tekitas minus õudu.

Ja teate mis, need mehed ootasid seal treppidel kedagi minusugust. Oleksin ma minuti hiljem tulnud oleks see ohver olnud minu korterikaaslane. Peale meie ei liikunud piirkonnas sel hetkel kedagi. Mingis mõttes tekitas see minus hea tunde, et ehk ma päästsin kellegi teise.

Anname andeks, kuid politsei Malaisias on paras naljanumber. Selliste krabamiste peale nad naeraksid sulle näkku ja enamasti neid üldse ei raporteeritagi, sest lootus oma asju uuesti näha on NULL. Mitte nullilähedane vaid ilus ümmargune NULL. Nad ei saa mitte midagi teha sellises linnas.
Kuid oma kindlustuse jaoks on mul vaja politsei avaldust. Kutsusin oma agentuuri inimese siia, et ta mind jaoskonda viiks. Esiteks oli lähim jaoskond üsna kaugel ja teiseks ei olnud seal mitte kuskile parkida. Nad nagu meelega ei tahaks inimesi vastu võtta. Kui ma kaks tundi hiljem jaoskonda jõudsin istus seal üks sõbralik mehike ja ma andsin oma tunnistuse.
"Telefoni number?" küsis ta.
"Ei ole telefoni." vastasin rõõmsalt ja me kõik saime kõhutäie naerda.

Aa. Rääkides sellest mis ma seal siis peale turvatunde veel kaotasin.. Blackberry, iPod, rahakott kus õnneks ei olnud palju raha, kuid mu ID kaart mis võiks kunagi kasulik olla, aga mul oligi seal nii kole pilt peal, et saab vähemalt uus tehtud. Ja mu JuiceBoost'i mahlabaari kaart kus mul oli juba 3 tasuta jooki!! Damn you varganäod! Õnneks kandsin ma täna väikest kotikest mitte nagu tavaliselt seljakotti, mis on träni täis topitud.
Kui ma nüüd sellele sündmusele tagasi mõtlen, siis see tekitab minus ikka hirmu ja vastikust. Kuidas see mees mulle kallale kargas ja see nõme naeratav nägu. Ning kuidas see esimene tüüp oma kolleegidele peanõksatusega märku andis. Vastik. Aga ma ei nuta oma asju taga ma võtan seda siiski kui head ja õpetlikku kogemust, sest ma ise jäin terveks ning kindlasti olen ettevaatlikum ja järgmine kord isegi kahtluse korral ma valin teise teekonna. Vot.

Olge tublid & tugevad.

4 comments:

evelind said...

appikene, sellised asjad on ikka tõesti vastikud :(
nii halb on selle peale mõelda. eriti veel see, et nad sind lõid! aga su mõtlemine on väga terve.
ma ei teagi nüüd, kuidas seda öelda, tahaks öelda, et ole ettevaatlik, aga no seda sa ju muidugi oledki ja ausaltöeldes mulle tundub ka, et see ettevaatlikus seal on hoopis midagi muud. ehk et sa ei tohigi kunagi asju kaasas kanda kui jalgsi liigud või kui siis nii, et kõik asjad on eraldi taskutes või kuskil peidus. ja muidugi kuula oma sisetunnet!! alati! eriti selliste asjade puhul ja eriti seal!
ole tubli, oled mulle väga kallis!

Anu said...

See on tõesti postitus, mida siia oodanud ei oleks. Ja ma arvan samuti nagu Kiku, et seal sul tuleb tõesti kasutadagi väiksemaid käekotte ja usaldada ennast. Kuid tõesti lõppes see nii hästi kui üldse võimalik!! Ole tubli :*

Anonymous said...

Mulle nii meeldib su mõtlemine, aga no WeChat'ti oleks ju ikka võinud alles jätta..:D Eile õhtul ma nii oleks tahtnud midagi plärada. ;)
Samas ma olen õnnelik, et sa oled elus, terve ja igati positiivne.
Turvalisi seikluseid
Iidz

Anonymous said...

Kui see WeChat on seesama teema kus oma peale räägitud lindistusi üksteisele saadate,siis jumal tänatud,et see läinud on,tekitas tülisi juba,kui seltskonnas inimesed omaette võõraid teemasi telefoni rääkisid ja irvitasid!
Aga mul on hea meel,et sinuga ikka kõik korras on,tegi sind valvsamaks ja kõrvaklappidega ei kõnniks ma õhtul häädemeestel ka ringi,veel vähem lumpuris,nii et kunagi pole võimalik liiga ettevaatlik olla.
jumal tänatud,et ma naisterahvas ei ole,maailm oleks palju kurjem koht mu jaoks kohe..