Friday, April 12, 2013

Last Train Home (2009)



Eile õhtul, kell oli juba üle südaöö ja ma olin juba magama minemas aga ma tahtsin korraks vaadata uut filmi mis ma just leidsin, et see siis järgmine päev ära vaadata. Ma lõpetasin filmi ühe jutiga.

'Last Train Home' näitab ühte Hiina perekonda ja jälgib nende lugu paari aasta jooksul. Vanemad on tulnud suurde linna, Guangzhousse, et leida tööd vabrikutes, et saata raha koju oma perele siis nende lapsed saaksid koolis käia ja õppida. Vanemad loodavad, et nende lapsed leiavad parema elutee kui nemad omal ajal. Viieteist aasta jooksul on vanematel võimalus koju tulla vaid korra aastas, Hiina uus aasta pühadel. Nendega samas olukorras on sadu miljoneid hiinlasi iga aasta.

Ma ütlen teile kohe ära, et film on südant murdev ja peategelased ei leia oma õnnelikku lõppu. Film algab minu meelest hästi huvitava kaadriga.  Esialgu ma mõtlesin, et "hm, äkki see kaader on Kanadast", sest autor Lixin Fan on Kanadast. Kuid siis läheb pilt suuremaks ja nägin tuhandete inimeste merd, teadsin kohe, et ei, ei, see on kindlasti Hiina. Kõik need inimesed on oodanud rongijaamas hunnikusse surutult päevi, et nad saaksid osta pileti koju. Ma mõtlesin, et "issand, ma annaksin kohe alla ja läheksin tagasi koju", siis mulle meenus, et seda nad üritavadki teha. Vaid kord aastas on neil võimalus näha oma vanemaid ja lapsi. Miski mis meie jaoks on igapäevane või vähemalt lihtne on nende inimeste jaoks iga aastane võitlus tuhandete omasugustega.

Filmis näidatakse vabrikutööliste elu. Ma tundsin veidrat äratundmisrõõmu. Jaa, sellised näevadki majad Hiinas välja, need koridorid on väga tuttavad, võib-olla olen ma isegi mõnes sellises vabrikus castingul käinud. Hiinas olles on see minu jaoks tundunud "normaalne", nii inimesed siin elavadki, siis taban ma end mõttelt, et kui mu sõbrad või perekond sama pilti näeks nad ilmselt minestaks. Filmis näidatud asukohad ei pannud mind ahhetama, sest ma olin seda kõike näinud juba sadu kordi, iga päev jalutasin ma neist inimestest mööda teadmisega, et see on 'normaalne elu Hiinas'. Nüüd ma sain aru, et mul ei ole ikka õrna aimugi mis on sellise 'normaalsuse' ajalugu.

Need inimesed töötavad iga päev hommikust õhtuni, et teenida paar tuhat yuaani (u. €250) kuus, iga õhtu lähevad nad magama oma konkudesse, et järgmine hommik ärgata ja sama ringi alustada. Mis elu see on ?
Siis läheb lugu edasi kuskil väikeses külas keset Hiina pärapõrgut. Vaade millel silm puhkab. Seal elab vabrikutööliste ülejäänud perekond, vanaema, poeg ja tütar. Lapsed kes on terve oma elu jooksul vanemaid näinud vaid kord aastas. Nad ei oskagi oma vanemaid armastada või igatseda. Tütar on juba teismelise eas ja tahab vabadust ja elu nautida, mitte koolis istuda ja siis vaesuses vireleda. Samas tunneb ta ka kibestumust, et vanemad on ta maha jätnud ja hoolivad tema arvates vaid raha teenimisest. Kui vanemad lõpuks saavad piletid koju peale mitme päevast järjekorras seismist ja kahepäevast sõitu pilgeni täis rongis,  siis tunnevad nad kõik, nagu  oleksid nad koos võõrastega. Mis meie jaoks kindlasti kummaline on see, et keegi perekonnas ei kallista üksteist kui taaskohtutakse. Ma olen ka varem maininud, et kallistamine ja taolised hoolimist näitavad tegevused ei ole Hiinas kombeks ja isegi mitte teretulnud.

Ma olen ka ise Hiinas pühade ajal olnud ja kõik kohalikud keda ma tean on pärit väiksematest linnadest, küladest, igakord on nad mures kas nad üldse saavad koju minna ja kuidas rongi pileteid saada. Pool aastat tagasi olin ma ka ise pühade ajal teel, siis oli väiksem tähistamine, Kuufestival. Ma ka kirjutasin sellest varem, et autoga kiirteel 300km sõitmine võttis aega 9 (!!!) tundi, tänu masinate hordidele.

Kui pühad hakkavad lõppema on kõigil aeg naasta oma töökohtadesse, koolidesse, mis tähendab samasugust reisi tagasi. See aasta otsustas pere tütar hoopis kooli pooleli jätta ja ka ise vabrikusse tööle minna, et teenida enda raha ja et olla "vaba". Muidugi on see vanematele suur pettumus, sest nemad olid alati lootnud, et tütar lõpetab kooli ja leiab endale hea töökoha ja saaks siis kunagi oma vanemaid üleval pidada. Muuseas see on tavaline eluring Hiinas. Kõigepealt peavad vanemad last üleval ja hiljem kolivad vanemad lapse juurde, et siis lapsed saaksid vastuteene osutada. Kui siiamaani on see mudel võib-olla hästi toiminud, siis tänapäeval need lapsed saavad uusi ideesid telekast, tahavad olla rohkem nagu 'välismaalased', tahavad elada oma elu, tahavad lõbutseda, reisida.

Järgmine aasta vanemad veenavad oma tütart, et ta nendega tagasi koju pühadeks läheks. Jälle sama retk koju, kus tütar teeb märkuse selle kohta, et vanemad ei ole temale ja vennale kunagi vanemate eest olnud. Isa arvab, et kui too ei ole rahul nende ohverdustega, siis võib ta lahkuda. Tütar vastab, et võib-olla ta siis kolibki sellest "kuradi" majast välja. Hiinas on ropendamine surmapatt. Me oleme üritanud oma bookereid veenda, et nad meile mõne koledama sõna hiina keeles õpetaksid, kuid nad kõik on keeldunud midagi sellist välja ütlema. See "kuradi" sõna oligi midagi sellist mis isa nii endast välja viis, et ta tütrele kallale läks, kuid ega ka laps järgi ei andnud. Nüüd igaüks meist saab ise valida kelle tiimi ta valib, kas tunda kaasa lapsele kelle vanemad on majanduslikel põhjusel maha jätnud, või vanematele kelle tänamatu tütar ei oska hinnata mida tema jaoks on üritatud teha. Sel korral lähevadki nende teed lahku ja lavastaja sõnul ei suhtle tütar oma vanematega siiani, kuigi tänaseks on ema tagasi kolinud kodukülasse ja hoolitseb oma poja eest.

Ma tean, et maailmas on nii palju erinevaid inimesi ja kultuure aga samas ei tea vähemalt mina küll kuidas teised elavad. Ma vaatasin seda filmi ja mõtlesin, et fuck, me oleme kõik samamoodi ehitatud inimesed ja elame samal maal aga samas täiesti erinevates maailmades.
Kunagi me jalutasime Martiniga Shanghais ja tema koju viis üks paras agul. Ma postitasin pildid sellelt tänavalt ka blogisse, neid näete siit. Inimesed müüvad oma juurvilju ja nänni, mängivad poe nurga taga piljardit, istuvad keset tänavat tugitoolis. Siis mul järsku turgatas, et need inimesed ei ole kunagi teistsugust elu tundnudki. Võib-olla nad ei oska igatseda reisimist ja raha ja kõiki vägevaid asju mida raha eest saab osta. Võib-olla tuleks kaasa tunda hoopis meie sugustele ja meie nö. "esimese maailma probleemidele". Kuigi meil on kõik olemas- soe kodu, söök, luksus mida suur osa inimestest kunagi ei saa käega katsuda, siis ikka me muretseme ja närvitseme koguaeg kuidas teenida rohkem ja kuidas saada veelgi edukamaks. Selleks ilmselt põebki pool maailma nakkavat haigust nimega stress. Ja nüüd ninatargad palun ärge soovitage mul tänavale kolida, et õnnelikum olla. Mida ma tahan öelda on see, et ma arvan, et ma olen alati olnud väga tänulik kõige eest mis mul on . Kuid see film tuletas mulle seda jälle meelde. Kõigil kellel on võimalus juba seda postitust internetis lugeda on minumeelest päris hästi läinud.

Vot tak, harašoo. Film on Hiina keeles, muidugi, kuid subtiitritega. Soovitan kindlasti vaadata, ma usun, et te ei hakka igatsema pooltteist tundi mis selleks vaja läheb .



No comments: