Saturday, March 2, 2013

wildlife .. in my house.

Tere taas.
Ausaltöeldes ei plaaninud ma teile veel nii pea midagi kirjutada, kuid nagu mu FB sõbrad juba nägid tegelen ma väikese vastiku probleemiga. Enne siia tagasi tulekut ma spetsiaalselt küsisin esimese korruse aiaga korterit, kuid nüüd ma hakkan juba oma valikus kahtlema. Te juba nägite mu prussaka video, nüüd näitan ma lisaks juurde mõned sellid kellega ma oma korterit jagama pean.

Nagu te teate on kaunis Malaisia troopilise kliimaga ja siin on rikkalikul loomariigil lausa lust ringi paarutada. Kõige rohkem ma kartsingi just mõnele ämblikule ette jääda, see on minu ainus suurim hirm millest ma ei ole suutnud või tahtnud üle saada. Üllataval kombel ei ole ma neid siin õnneks pea-üldse näinud. Eelmine aasta elas mu toas kaks pisikest hüpikut, kuid need olid nii pisikesed ja väledad, et me tihti üksteist ei seganud.

Ilmad on siiani olnud mõnusalt stabiilsed. 25-30 kraadi ringis, mis on minu jaoks endiselt liiga palav. Täna oli esimene ERITI kuum ilm ja ma enda nina üldse välja ei toppinudki enne kui päike looja läks. Ma ei tea kas see võib olla põhjuseks, et satikaid täna tihedalt sisse välja siblis.

Peale kasside ei oska ma ühelegi tegelasele õiget nimetust anda. Sipelgad on siin normaalne ja vältimatu osa elust, nad jooksevad absoluutselt igas toas igal pinnal, seinal, voodil, minul. Ja ma ei saa sinna midagi parata. Neid tavalisi on toas kahte sorti, esimesed ja tüütumad on ülimalt pisikesed, teised on tavalised mustad nagu meilgi Eestiski. Õnneks nad ei hammusta mind, nii et olgu peale.

Täna kui ma õhtul aia poolsele rõdule läksin märkasin, et miski justkui liikus. Väljas oli juba pime ja rõdu valgus on hämar, lollakas romantika. Nägin, et maas vedeleb "midagi" kas see on nüüd loom või puu tükike mis tuulega veereda võis ? Jooksin kähku kaamera järgi. Esimese välguga nägin, et kellegi silmad plinkisid vastu. Väga imeliku kujuga loom. Nagu oleks viis jalga ja pea. Kutsusin teisest toast tüdruku, et ta ka vaataks. Tema läks ja pistis kohe näpu juurde, mille peale loom natukene eemale jooksis ja jälle passima jäi.

Mina vahtisin ikka kaela pidi rõdu ukse vahel ja ei mõelnudki lähemale minna, see pilt on ülima zoomiga, selleks ei saagi hästi aru millega tegemist. Mulle endale tundus esmalt, et see oli midagi sisaliku sarnast, sest värv oli sarnane ebamäärane hallikas-pruunikas-läbipaistev plus vahtis ta mulle otsa. Aga kuidas ta minema jooksis oli tõesti nagu kombitsate peal, mitte kuigi kiiresti. Postitasin sama pildi Facebooki ja mu kohalik tuttav teadis rääkida, et see pidavat mingi uus neljajalgne ämbliku liik olema, kelle hammustus võib tekitada suure lööve. Ning soovitas sellest elukast kindlasti kähku lahti saada. Jesss !!! Enam ma põrandal ei maga.

Minu toas istus samal ajal näiteks selline putukas:
See oli tilluke täpp mu põrandal, alles kaameras suurendades nägin mis putukas see on. Algul arvasin, et see võib hoopis niidijupp või miski olla aga siis ta hakkas seal kohapeal arenema ja liigutama. Aga mis huvitav selle junni juures oli see , et ta hüppas ülikiirusel teadmata suunas. See oli tõesti mingi ninja-putukas.

Samal ajal vaatas laest kõike pealt see tüüp:
Ta ei arvanud asjast midagi ja oli samasugune must täpp laes edasi.

Ukse taga jagas sipelgatega maid terve päeva sama koha peal selline sajajalgne (?)

Ja need üsna-armsad sisalikud peavad seda putukapandet kontrolli all hoidma. Nad on igapäevased külalised nii maja ees kui maja sees. 

Kõik ülemised on kümne minuti jooksul tehtud pildid, arvestades seda Malaysias on tuhandeid eri liiki satikaid, siis jah, igapäev võib kedagi uut ja huvitavat märgata. Ma ise ei arva, et see mingi hea asi oleks muidu.

Need oravad kes ei ole oravad elavad ka meil. Eelmine aasta ma nägin ainult paari sellist, kuid see aasta on neid hoovi peal kümneid, tavaliselt jooksevad üksi ringi, mõni kord kahe-kolmekesi.
Ma ei ole neid normaalselt pildile saanud. Algul ma mõtlesin, et lahedad oravad aga mida rohkem neid näen, seda vähem meenutavad nad oravaid, pigem nagu rotid.. pudeliharjaga. 


Nii kõik. Kähku magama lapsed. Issand millal kell 3.21 sai !??

Kokkuvõttes.. muidugi on mul hea meel uut ja huvitavat kogeda, olgu selleks siis näiteks Malaisia putukaliikide endajaoks avastamine. Kuid rohkem olen ma õnnelik selle üle, et meil kodus on hea ja turvaline loodus, mitte nagu näiteks Austraalia kus iga teine vastutulev loomake sulle varem-hiljem otsa peale teeb :)

Kolin oma madratsiga nüüd voodisse tagasi.

olge tublid ja tugevad.xx

3 comments:

Anonymous said...

Ma lihtsalt sureks maha seal olles. Mul on täielik putukafoobia. Isegi kui sipelgas mu peal ronib ma olen suremas :D Niiiiii nasty tunne lihtsalt. Aga vot ämblikuid ma ei karda..
Putukad ja ussid :S jesus

Vero

Anna-Liisa said...

Mul on täpselt vastupidi. Mingid putukad ja maod ei tee midagi. Tegelt algul ilmselt ehmatab aga that's it. ja no mu spiderfoobiat on kõik näinud. :(

Anonymous said...

Tore on jälle lugeda, mamma oli üsna õnnetu, et sa pole midagi kirjutanud. Oma hirmudele ja foobiatele tuleb otsa vaadata. loe www.hagal.ee, seal peaks olema hirmudest ja foobiatest. Aga... kui oled sellises metsiku loodusega paigas, siis on mõistlik ikkagi endale selgeks teha kellega sa seda elamist ja loodust seal jagad, kuna ma usun seal võib palju selliseid suht vihaseid tegelasi olla, ja silmaringi laiendamise mõttes ei tee see paha. Aga üle pika aja oli hea lugeda ja näha, väga värvikas lugu.
Emm