Tuesday, March 19, 2013

How I Met My Father


Hei.

Kõikide aastate jooksul mil ma olen reisinud olen ma kohanud sadu ja sadu modelle. Ja ma olen aru saanud, et pea igalühel neist on oma "lugu", need on juhtumid mis juhivad nende elu ja on ühel või teisel viisil põhjus miks nad on jõudnud sellesse hetke kus nad praegu elavad. Ma olen kuulnud neid rohkem kui jõuaksin kokku lugeda ja igaüks neist ütleks "Sa ei mõista kunagi mida mina tunnen." Ja ilmselt ei mõistagi. Ning vastupidi. Meil kõigil on oma "chip on the shoulder".

Ja ma olen otsustanud jagada enda oma. Võib-olla on mõnele teist see liiga isiklik, ebamugav või mitte vajalik informatsioon. Kuid ehk kellelegi teisele lohutus ja ehk motivatsioon.

Ma olen kindel uskuja, et kõik meie elus juhtub põhjusega. Meil on tulnud ette ja kindlasti tuleb veelgi raskeid olukordi mis tol hetkel võivad tunduda ületamatud, kuid igale mõõnale järgneb tõus ja kui me proovime, siis tuleme sellest välja võitjatena, tugevamatena ja kogemuste võrra rikkamana. Tänasel päeval olen ma leidnud enda jaoks järgnevaga seoses täieliku rahu ja olen isegi tänulik, et kõik on läinud nii nagu on.



Nagu enamus teist teavad ei ole mul iial olnud head põhjust, et tähistada isade päeva. Iga uus õpetaja, kooliaastaalgus, uus keeletund, isadepäev, jõul, aasta seitsmeteistkümnes esmaspäev ja sada muud põhjust.. igakord pidime jutustama oma perekondade kohta. Iseenesest ju hea vestluse alustaja.. oi kuidas ma vihkasin seda. Praegu ei jõua ma oma pere ja kodu ära kiita, alati räägin ma kodustest suurima uhkusega. Kuid enamus oma elust olen ma tundnud ebamugavust, neid päevi koolis oleksin ma parema meelega üldse vältinud.  "Um, noo, meil olen mina ja ema ja.. well, that's about it"

Kõige raskem oli selle teemaga elada lapsena, kooli ajal. Lasteaias võib-olla ei saa päris hästi asjadest aru aga mida aeg edasi, seda enam selgus, et igal sõbral-sõbrannal on ema, isa ja kõige õnnelikumatel veel vennad-õed. Kui keegi julges lõpuks küsida, et kus siis minu isa on tahtsin ma häbist maa alla vajuda. Eriti veel sellel ajal kui mina sündisin, siis ei olnud veel üksikud edukad ja tugevad emad moes. Mida ma oskan öelda.. valetada. Jah, nüüd ma julgen öelda, et mõnikord mõtlesin ma valesid välja, et mitte tõtt tunnistada.

Ma mäletan, et oli kordi kui ma näiteks kaubamajas võõraid inimesi vaadates mõtlesin,  et äkki see on mu isa, või äkki see, või hoopis tema. Kes teab, ehk me oleme kunagi kohtunud, kasvõi möödudes ja ma ei teakski seda. Aastad möödusid ja ta ei otsinud mind ikka üles. Ma sündisin ja ei jõudnud veel midagi persegi keerata kui mind juba maha jäeti, ilma põhjuse või selgituseta. Miks mina ? Millega ma olin selle ära teeninud ? Ma saan aru miks mind oli kerge unustada. Igal mehel ei pruugi olla last, kuid igal lapsel peab olema kuskil keegi ja see fakt ei lubanud mul mul iial unustada. Ma vannun, et oli aastaid kui ma mõtlesin ''isast'' iga jumala päev. Väiksemana ootasin lootuste ja unistustega, et ühel päeval on ka minul keegi keda novembrikuu teisel pühapäeval kallistada ja 'head isadepäeva' soovida.

Teismelisena - see niigi raske iga - asendusid lapsikud unistused viha ja kibestumusega. Ühtegi päris normaalset suhet ei ole mul olnud ja alati mõtlesin, et raudselt on tegu mingi 'fucking daddy issue'ga. Hirm mahajätmise ees jne. Nii nad kõik ju räägivad. Need õnnetud aastad sai ema mind ikka mõnuga kantseldada. Mul on silmad häbi täis kui ma mõtlen mis tsirkust ma olen korraldanud ja mida endal lubanud suust välja ajada. Ta ei väärinud protsentigi kogu sellest jamast.

Kui mu nüüd peaaegu üheksa aastane õde sündis, siis oli see kõige õnnelikum sündmus minu elus, seda ei trumpa ilmselt kuni  mu enda laste sünnini mitte miski üle. See oli aeg kui ma tõesti õppisin armastama, ilma tingimusteta, ilma midagi vastu tahtmata. Kõige ilusam inimene kogu meie perele. Ja tõeline õnnistus. Ma arvan, et see pisike olend, kellel ei olnud elust õrna aimugi päästis mu hinge. Enne teda olin ma ikka täielik vihane asshole ja tegin haiget ilmselt kõigile kellel oli "õnn" minuga kokku puutuda. Mõni aasta hiljem lasin teha oma esimese tatoveeringu. "Alati minu südames." Sel hetkel ma kartsin, et kui minuga peaks midagi juhtuma, siis ei teaks mu väike õde kunagi kui palju ma teda armastasin. Mu süda tahtis sellele mõeldes lõhkeda.

Varsti peale seda hakkasin ma 'täiskohaga reisima'. Nüüd olin ma laias maailmas üksinda. Mu pere ja sõbrad olid alati tuhandeid kilomeetreid eemal ja see andis mulle lõppkokkuvõttes aega iseendale. Ainult mina. Nüüd juba vähem, kuid siiski väga tihti mõtlesin ma jälle isa peale. Ma olin veidi uhke, et ma olen ikkagi päris kaugele jõudnud, sõnaotseses mõttes. Ja ta ei saa sellest kunagi teada. Ma mõtlesin kas ta üldse lubaks mul kooli kuu peale saada ja 'modelliks hakata'. Ilmselt ei olnud see midagi mida keegi minust oleks oodanud või lootnud. Päris lammas ma ju ei olnud, oleks võinud midagi targemat eluga peale hakata. Kuid ma mäletan väga hästi midagi mida mu ema mulle ütles, enne seda kui ma oma praeguse agendiga kolm ja pool aastat tagasi tööle hakkasin. Ta ise ei pruugi seda üldse mäletada, kuid mind on see kummitanud ja juhtinud sellest ajast peale. See kõlas umbes nii, et: "Kui su hing ihkab olla mujal, siis ära kunagi jää paigale." Ja ma olen seda sama kuulutanud ka paljudele teistele keda ma olen nende kolme aasta jooksul kohanud.

Suvi 2011 muutis mu elu mitmel moel. Ma ei saa ega hakka seda praegu teiega jagama, kuid kunagi kui aeg on õige teen ka seda. Siis kirjutasin ma ka siin blogis esimest (ja siiani viimast) korda isast ja tunnistasin, et see on mulle väga palju haiget teinud. Tagasiside mis ma siis sain avas mu silmad kui palju on tegelikult mul tuttavaid ja ka võõraid (see oli väga südantsoojendav), kes on minuga sarnases olukorras (olnud). See suvi olin ma Taiwanis ja üks päev kui välk selgest taevast mulle jõudis kohale, et nüüd aitab. Ma olen selle all kannatanud juba piisavalt ja nüüd on aeg oma deemonid vabaks lasta. niiöelda. Tegelikult olin ma juba kontakteerumise peale varem mõelnud. Korra varem olin isegi helistanud, häält kuulnud... jaaa kõne katkestanud.

Mida ma talle ütleksin?? Tsau paps ?? Kas ma peaksin helistama hommikul? Siis rikuksin ma terve päeva tal ära. Või õhtul? Siis ei saaks ta jälle öösel magada. Kurat võtaks, mis see minu asi on. Mul on olnud kahekümne aasta jooksul piisavalt rikutud päevi ja magamata öid. 2011 aastal oli mul olemas ta number ja ma olin täiskasvanud inimene, kes oli ära teeninud õiguse aru pärida. Ma teadsin, et muidu veedan ma veel sama palju päevi mõteldes selle peale kes see inimene olla võiks, kuidas ta elab, kus ta elab ja muidugi see kõige olulisem - miks?!

Kui ma koju jõudsin siis muidugi oli mul tuhat muud tegemist ja mõtet peas, nii et ma isegi unustasin. Üks hommik korjasime emaga hoovis astelpaju marju kui ta mulle järsku ütles, et "Kuule, sa ei ole veel oma isale helistanud." Ma justkui märkasin, et "Kuule ei ole jah."
Ma ei saa oma ema eest rääkida ja ma ei saa iial teada kuidas tema end need 20+ aastat on isiklikult tundnud. Aga ma tean, et mina olen ta elu selle pärast veel ekstra raskeks teinud, meelega. Ja ma ei jõua kunagi selle eest ära vabandada. Ja siiski on ta kogu selle teekonna jooksul olnud mulle vaid toeks, aidates ja juhendades mind. Mitte iial ei ole ta mulle öelnud, et "Kuule muts, su idee on ikka täiesti loll." vaid hoopis, et "Sa tead, et mina olen sul alati olemas." Ja see on mulle olulisem kui ükski teine asi maailmas.

Ma ei mäleta kas ma need astelpajud üldse lõpunigi korjasin, kuid otsus oli tehtud ja moment, kõige hirmsam moment, oli käes. Mu suurim hirm oli see, et ta ei taha minuga suhelda, et ta ei taha minust midagi kuulda. Ja siis ma sain aru, et ma ei saa enam kaotada armastust mida mul iial ei ole olnudki. Ma naersin enda üle, et selleks hetkeks olin ma üksinda läbi rännanud pool Aasiat ja natukene peale, kuid ma ei julgenud kätte võtta telefoni ja teha seda kõnet. Mis on kõige hullem asi mis võib juhtuda ? Mitte kui midagi. Sel hetkel ei teadnud ma temast rohkem kui nimi, telefoni number ja umbes elukoht.

Ma istusin meie väiksesse aia majakesse maha, vahtisin oma telefoni, võtsin päise päeva ajal kaks shoti Jägermeisterit (no kuulge, see on abiks alati) ja valisin numbri. Ning ei katkestanud kõnet. Ta vastas telefonile. Ma küsisin kas ma räägin õige inimesega. Rääkisin. Siis küsisin kas tal on hetk aega rääkida. Ta ütles, et ega tegelikult ikka ei ole. Ja siis.. mis minu meelest oli naljakas.. ütlesin ma et: "Okei, ma räägin siis kiiresti." Jägermeister ilmselt. hehe. Ma vuristasin ette oma nime, milles asi ja küsisin kas tal oleks huvi minuga kunagi kohtuda. Ta kuulas ja küsis "Oota, kellega ma räägin?" ja ma kordasin sama jada uuesti. Ta sai aru ja ilmselgelt oli kohmetu, kuid mitte päris ootamatu, sest number oli tuttavate-tuttavate-tuttavate kaudu temalt endalt küsitud minu jaoks. Ma andsin talle aega järele mõelda ja ütlesin, et ta ise ühendust võtaks kui huvi on.

See oli umbes nädal enne seda kui ma pidin uuesti Eestist lahkuma, Lõuna-Koreasse. Ta helistas küll tagasi, kuid meil ei olnudki võimalust kohtuda. Ma olin juba nädal aega Koreas olnud ja ma ketrasin neid kõnesid ikka ja jälle oma peas läbi. See oli juhtunud. Ma oli oma kõige suuremast hirmust jagu saanud. Iga kuradi päev olin ma mõelnud kuidas temaga ühendust võtta ja mida üldse öelda. Ma olin kahekümne kahe aastane. Ma teadsin, et aeg oli õige, sest iial ei tea mis võib juhtuda. Kui ma ootan veel aasta või kümme peale ei pruugi mul seda võimalust tulla. Hirm oli mind varem alati peatanud, kuid seekord juhtis see mind hoopis edasi. Hirm, et ma magan oma võimaluse maha. Ja siis ma mõtlesin.. mis nüüd edasi?? Millest ma nüüd igapäevaselt mõtlen, mis nüüd minu eesmärk on? Selle kümne kuu jooksul mis ma välismaal veetsin sain ma palju tema kohta teada. Peaaegu kõik küsimused mille üle ma juurelnud olin said vastuse. Mitte temalt endalt küll. Ma sain teada, et tal on väga tore perekond kes minuga ise ühendust võttis. Ma kartsin, et nüüd olen ma küll jamaga hakkama saanud. Tema perekond peab viha või hakkab mind terroriseerima, kuid see hirm oli täiesti asjatu. Ma soovin kogu südamest talle ja perele vaid parimat.

Kolm hooaega möödus ja ma olin tagasi kodus. Nüüd on aeg. Ilmselt oli hea, et ma temaga eelmine aasta ei kohtunud. Sest 2012 olin ma selleks täielikult valmis. Meil mõlemal oli aega, et ideega harjuda.
Nagu te teate, siis 2012 suve lõpus käisime me tüdrukutega saare peal. Ja esialgselt oligi see reis plaanitud selleks, et mina saaksin ühe etapi oma elust selja taha jätta, kuigi kogu pillerkaare ajal mis seal saare peal toimus jäi see juhtum lõpuks üldse tahaplaanile. Ma olin kohtumise kokku leppinud ja ei suutnud uskuda, et lõpuks see tõesti juhtub.

Kusjuures, endale ootamatult ei tundnud ma isegi nii palju hirmu ega elevust kui ma koguaeg arvasin, et tunnen. Kui me lõpuks üksteist nägime, siis tundsin ma.... mitte midagi. Istusime kõige läbikäidavasse kohvikusse maha. Ma olin aaaastaid erinevaid kõnesid harjutanud mida ma kõik talle ütleks kui mul lõpuks võimalus tuleb. Kuid see kõik tundus nüüd nii tähtsusetu. Ma olin sellega hakkama saanud. Ma nägin seda inimest esimest korda oma elus ja ta tundus mulle täiesti võõras. Ma ei tundnud ära mitte midagi tema juures mida ma võiksin endas märgata. Ma jälgisin teda, pealaest jalatallani. Kuidas ta välja näeb, mida ta seljas kannab. Et märgata midagi, mis võiks mulle rääkida temast endast. Sest loomulikult oli ta enamuse meie kohtingust vaikne. Mina olin see kes üritas vestlust arendada, küsimusi küsida. Ja see ei sujunud mitte kuskile. Mu elu "suurim saavutus" ja ma ei tundnud mitte midagi.

Ma teadsin, et ta ei ole mind kunagi otsinud ja ma arvasin, et see teeb kõige rohkem haiget. Peale meie esimest telefoni kõnet ta küsis minult pilti minust. Siis oli mulle see juba selge, töötades modellina ja seda blogi pidades ei ole mind just kuigi raske interneti avarustest leida. Fuck, kõik mu plikapõlve unistused olid tühjad. Täiesti asjatud. Ma olin selle inimese elus mittekeegi, samal ajal kui tema oli olnud enda teadmata kogu aja vari minu kannul.

Ma ütlesin ka talle, et ma lapsena mõtlesin, et äkki me oleme kuskil kunagi kohtunud. Ja siis ta ütles midagi, mis kogu minu valu ja kibestumuse korraks tagasi tõi. Ta ütles, et vist olimegi. Ta mainis kohtumist ja küsis kas see võib olla võimalik. Ma mõtlesin selle peale ja teadsin, et võib küll. Me olime kohtunud. Ma ei teadnud sellest viis aastat mitte midagi. Kuid tema tundis mu ema ära. Ja ta teadis. Ta teadis ja ta ei teinud selle teadmisega mitte midagi. Me olime ühel ajal ühes kohas, ma olin ilmselt umbes 16-17 aastane. See aeg kui ma vajasin abi kõige rohkem. Ja ta isegi ei proovinud. Ma vastasin selle peale pool-naljaga, et "Noh, sa isegi ei ürita end paremast valgusest näidata." Ja nii see jäi.

Ma alati mõtlesin, et kui me lõpuks kohtume, siis ma jutustaksin oma reisimistest kus ma käinud ja mida näinud olen. Korraks tuli see isegi teemaks ja ta teadis rääkida, et selleks "peab ilus olema". Ouch. Seda kaa loomulikult, kuid ma ise arvasin, et see näitab et ma olen vapper ja julge inimene kes saab endaga enamus ajast hästi hakkama.

Veel ma kujutasin alati ette, et kui ta mind esimest korda näeb siis ma olen viimase peale üles vuntsitud ilus täiskasvanud naine. Ja sügaval sisimas ma lootsin, et ta tunneks minu üle uhkust, et ma olen ikkagi normaalseks inimeseks kasvanud. Reaalsuses meie kohtumine toimus hoolimata pikast plaanimisest nii 'poolkogemata' ei olnud mul nägu pähe joonistatud ega normaalseid riideidki seljas. Mitte miski ei läinud nii nagu ma olin oodanud. Mina ei leidnud oma helesinist-unistust, kuid lõpptulemus oli see mida ma vajasin.

See kohtumine restoranis oli senini meie viimane vestlus. Ma ei tea ette kas see staatus kunagi muutub, ausaltöeldes ma loodan, et jah, ma loodan, et kunagi on mul võimalus kohtuda tema perega. Ma ei tea mis mulje temal minust jäi, ilmselt ma kõige sõbralikum ja soojem inimene ei olnud. Kuid ma tean seda, et selles vanuses ma ei vaja enam isafiguuri. Mul on fantastiline perekond kes on Jumala kingitus (samuti minu kehale tatoveeritud lause). Ja praegusel hetkel kui ma näen kuidas minu elu on kujunenud, ma tean, et ma ei vahetaks sellel teekonnal ühtegi seika. Kõik valu mis ma olen kunagi selle pärast tundnud on muutunud tänu tundeks. Ma tänan, et mulle on selline katsumus antud. Ma tänan, et ma olen sellest ise ja teiste abiga üle saanud. Ma usun, et just tänu sellele on mu põhimõtted ja väärtushinnangud nüüdseks paigas.

Ma ei pea selle inimese vastu vimma, ma saan ka aru miks tema on teinud valikud mis ta on teinud. Ma tean, et ta on hea isa oma lastele ja ma tunnen sellepärast tema vastu austust. Sest küllap ka tema on minu loost oma õppetunni saanud. Ja lõpuks oleme me kõik suuremad inimesed, iseloomud.

Ma tundsin enda üle meeletut uhkust, et ma 'tegin selle ära'. Nüüd on vaja veel ämblikutest võitu saada. Kui teist kasvõi ühele inimesele oli minu jutust mingit kasu, siis ma olen õnnelik. Mul oli vaja vaja see katsumus ületada, et sellest jagu saada. Peale suve olen ma üksikutel kordadel mõelnud sellele, mis mind varem igapäevaselt kummitas, mis ei andnud mulle siiani rahu. Oma kogemusele toetudes julgen ka teistele soovitada, et kui teil kripeldab miski, siis see lihtsalt läbi mõelda, "mis siis kui... " ja siis see välja uurida. Sest vastasel korral jääte te lõpuni mõtlema, et "mis siis kui..".

Lõpetuseks tahaksin ma südame põhjast tänada oma ema ja sõbrannasid, sõpru, kes neil viimastel aastatel on mulle toeks olnud ja reaalselt minu kätt hoidnud. Lohutanud ja julgustanud. Ilma teieta ei oleks ma seda ilmselt suutnud. Te olete parimad !

Tsau,

I'm out.

3 comments:

Anonymous said...

Tänud, et olemas oled, selline just nagu oled. Emm

Anonymous said...

oled tubli ja hakkaja tüdruk,tubli !ole just selline nagu oled!

Anonymous said...

Vägaväga liigutav postitus. Mina pole oma pärisisa kunagi näinud, aga see eest on mul olemas suurepärane kasuisa. Enne ei teadnud, kas oma pärisisa üldse üles otsida, aga peale sinu postitust ja lauset "Sest vastasel korral jääte te lõpuni mõtlema, et "mis siis kui.."" on mul tunne, et pean ta üles otsima. Aitäh sulle selle blogipostituse eest. Jõudu ja jaksu edaspidiseks. S.