Tuesday, January 15, 2013

Living hell.

----- Järgnev postitus ei pruugi kõigile sobida. Lugeda omal vastutusel -----


Hei.

Viimased 24 tundi on olnud paras kuradi nali!

Õnneks on mul see blog, kus ma saan kõik oma masenduse välja elada ja kõiki kes selle on ära teeninud taga rääkida. Kuid üldiselt olen ma päris tolerantne inimene ja napakaid korterikaaslaseid võtan pigem huumoriga. Kui nüüd välja arvata Olga juhtum.. Aga siin on ka olukord ikka päris hulluks läinud.
Esiteks ma arvan, et Hiina on minust viimase kannatuse raasu kätte saanud. Guangzhou on olnud täpselt vastupidine sellele mida ma ootasin. Tööga on kõigil suured jamad, mis tähendab seda, et ma ei peaks väga palju ennast süüdistama aga ikkagi kasvab stress üle pea kui igapäev istun ma hommikust õhtuni selles lollakas autos ja käin ühe kliendi juurest teise juurde head nägu tegemas, et siis ikka näppu imeda. Agentuur, minu agent, teised modellid ja mina ise oleme kõik üllatunud ja segaduses, et miks ma ei tööta nii hästi kui võiksin, castingutel läheb ju edukalt. Veel nädal aega tagasi mõtlesin, et kas üldse ots-otsaga kokku tulen. Õnneks on viimane nädal olnud lootustandvam aga ma ausalt ei jõua ära oodata kuni ma siit külmast ja kõledast linnast hui saan tõmmata ja palmi all veidi aega peesitada. Esimene veebruar lähen ma tagasi Malaisiasse, seal on mul juba uued põnevad ja suured plaanid tehtud, ma südamest loodan, et kõik läheb nii nagu ma ootan ja kavatsen kogu oma energia ja südame sellesse panna. AGA enne seda tahan ma paar päeva lihtsalt olla ja vaadata ära terve hooaja Kätemaksukontorit. Vot, minu helesinine unistus. Mul läks isegi tuju heaks sellele mõteldes.

Aga tagasi siia räpasesse Guangzhou korterisse. Annan uuesti kiire ülevaate kes siin peategelasteks on. Peale minu ja Poola tüdruku elavad siin veel kolm kutti- prantslane, kellega ma kõige paremini läbi saan ja kaks brasiillast, ühte neist me peaaegu ei näegi ja teine korraldab ainult sitta ja igapäev tuleb ta uue ja hullemaga lagedale. Ja tihtipeale ka sõnaotseses mõttes.

Esimesel päeval siia kolides kuulsin sellest kuidas poolakas taldrikuid puruks loopis, et kolmekümne pealine brasside afterparty laiali lüüa. Ma tundsin talle küll kaasa, et keegi ei arvestanud, et ka tema siin korteris elab aga samalajal ma ei kujutaks iial ennast ette sarnaseid meetmeid kasutamas. Um, tänaseks saan ma temast juba väga hästi aru. Neil kuradi sitaratastel ei ole vähimatk austust mitte kellegi vastu. Terve korter on nende jaoks nagu prügimägi. Toit jääb lauale roiskuma, sigareti tuhk ja konid visatakse kuhu kuhu juhtub. Nõude hunnik ronib kraanikausist juba köögi ukse peale vastu tere ütlema. Ise magab üks (see räpakott) neist iga päev trussikute väel keset suurt tuba kogu oma uhkuses, kui ma küsisin miks ta enda toas ei maga vastas ta, et see on liiga sassis. Modellikorteri segadus ei ole kellelegi mingi üllatus ja ma ei ole kunagi alustanud mingit konflikti pesemata nõude üle, kuid tundub, et kõigel on piirid.

Eelmine nädal tegin oma julge sammu ja võtsin ta omaarust käsile, peale seda kui olin esmaspäeva hommikul teinud need pildid :





Mind ausalt šokeeris kui palju prügi võivad inimesed toota. Ja siis peab tulema koristajatädi ja selle kõik täiskasvanud inimeste järelt ära koristama. Tõesti hakkas häbi.

Kui ma teda sel päeval nägi siis oligi koristaja juba majast üle käinud. Ma ütlesin talle, et vaata nüüd ringi.. nii peaks meie korter välja nägema ja me kõik peame enda järelt ära koristama. Selle peale ta vastas tema, et "Aga see on koristaja töö!" Uh, okei, kuid meie peame ka tema vastu austust üles näitama. Siis ma ütlesin talle, et tema korterikaaslased ei peaks hommikuti tulema kööki ja hakkama kaevama selle jama vahelt, et endale topsi leida mida saaks peale pesemist kasutada. Ta oli mulle eelmine õhtu lubanud, et ta peseb hiljem kõik nõud ära, sest tema oli selle jama autoriks. Okei, lõppes see lugu minu arvates täitsa ilusti, ta lausa vabandas ja ütles, et edaspidi ta koristab enda järel. See lubadus ei pidanud vett sama päeva õhtunigi.
Samal nädalal ta vedas öösel korterisse kaks (jah kaks) tüdrukut kellega ta siin lärmi korraldas ja meid kõiki üles ajas. Siis õnneks pani prantslane ta paika. Terve tema siin elatud aja on korterist läbi käinud tüdrukuid kellele ma siiralt kaasa tunnen, rumalad lapsed, iga kord erinevad näod, me kõik peame seda imelikku hooramaja pealt vaatama. Kuna meie Poola tüdruku suhted korterikaaslastega on niikuinii kriitilised, siis ei ole tal mingit probleemi tulla ja kõigile käratada, et nad vait oleksid, võõraid korterisse ei veaks ja nõusid peseksid.

Aga eilne öö oli tippudetipp.. Kell neli öösel ärkasin ma kellegi karjatuse peale, millele järgnes poolaka vali sõimamine.
"Get the fuck out of my house!! NO! Get out. You're out bitch!"
What the hell ???
Nende sekundite jooksul mul käis peast läbi mõte, et ta on hulluks läinud (sest ta on vaimselt üsna ebastabiilne) või, et karjub telefonis kellegagi. Hiljem mõtlesin, et imelik, et ma kordagi ei arvanud, et keegi oleks korterisse sisse tunginud.
Igatahes, tõmbasin enda toa ukse lahti ja panin sama kiiresti ka kinni. Sest esimene asi mida ma nägin .. ja mul on nüüd seda imelik välja öelda aga.. oli kellegi karvane v*tt! Minu ees seisis kuradi porgandpaljas tüdruk ja tema taga ajas endale pükse jalga meie brass. Oh hell no! Ma ei saa siiamaani seda pilti enda mälust kustutatud. Sel ajal kui ma oma toas edasi edasi tagasi kõndisin ja mõtlesin 'mida kuradit', kuulsin ma, et keegi visatigi lõpuks korterist välja. Brasiillasel jäi veel õigust ülearugi ja sõimas poolakat, kes samal ajal agentuuri omanikule helistas. Ah, kui kellelegi arusaamatuks jäi siis brass pani teist brassi suuretoa diivanil ja poolakas pidi seda pealt nägema. Aga sellepärast ei jäänud pidu pooleli, tal oli enda toas hoiul veel teine tüdruk ja nagu ma hiljem kuulma pidin viisid nad ka alustatu lõpuni. Ma tõesti vihkan seda troppi. Ja siiiiis.. tuli mul meelde, et ma jätsin oma arvuti õhtul diivani peale. Ja seal see oli , ma ei taha mõelda. Ma tõesti vihkan seda troppi.

Hommikul kui mul oli vaja majast lahkuda oli mu mantel kadunud. Kuna ka see oli jäänud suurde tuppa, siis ma teadsin kust seda otsida võin. Poleks mu võtmeid taskus olnud oleks ma selle neile jätnudki. Ma tõesti vihkan teda.

Hommikul asju läbi arutades ütles poolakas, et ainus naljakas asi kogu loo juures oli minu nägu kui ma ukse lahti tegin. Teise kõhutäie sai ta naerda siis kui ma nende ukse taga tampisin ja oma mantlit tagasi nõudsin. Nii käib siis meie korteri elu. Brassi sõnul on see normaalne ja me kõik saagu üle. Okei. Tropp!
Igatahes, praegu elab ta endiselt siin, kuid talle on viimane hoiatus antud ja kui ta veel ühte reeglit rikub siis on ta siit läinud. Ma ausaltöeldes lausa soovin, et ta mingi jamaga hakkama saaks. ..

huh.. 

3 comments:

Anonymous said...

Aitäh, kullake! Ma naersin pikalt, südamest ja kõva häälega. Saan su masendusest tõesti aru, aga mul oli sinu mahlakat kirjeldust väga lõbus lugeda. Ma võin ette kujutada mamma nägu ja ohkimist, kui ta seda loeb :D. Kas see paljas tutt, kes sinu mantliga ära jalutas oli siis kõrval korterist? Emm

Anonymous said...

Hahaaa :D Tegelikult ka mõtle raamatu kirjutamisele. See komöödia, mis seal toimub on paberi- ja tindikulu väärt. Vähemalt minu arvates.
Egge

evelind said...

Appikene :D ma olen iidztiga sada protsenti nõus!