Wednesday, December 26, 2012

Road to hell.

Hey you.

Instagrammist (annaliisal) on keegi juba võib-olla näinud, et mul on tänasest uus missioon. Ma liitun jõusaaliga. Niikuinii maksan ma selle eest €40 kuus, jah, agentuur andis mulle saabudes liikmekaardi, ju nad eeldasid, et iga modell rassib seal päevad ja ööd. Tõsi on see, et enamus (nagu mina) maksavad tühja.


Ok, ma tean väga hästi, et ma ei ole kunagi olnud kõige saledam modell, kuid see on siiani väga hästi minu jaoks toiminud väga hästi. Just tänu sellele olen ma saanud palju häid töid, näiteks pulmakleitidele on vaja, et tüdrukul oleks laiem ülakeha või teksadesse peab jaguma rohkem tagumikku. Kõhnad tüdrukud ei tee kunagi neid töid. Malaisias ütles Marie Claire'i toimetaja, et kui ta sai ülesandeks panna kokku Body&Health issue, siis ta mõtles kohe minu peale, sest ma ei ole kondine.

Kuid siiski, viimasel ajal on riided jäänud castingutel/pildistamistel järjest kitsamaks. Õnneks teevad burgerid ja pitsad endale pesa minu taljele ja kintsudesse, nii et pusimisega saan ma alati riided siiski selga. Kui ma Guangzhousse jõudsin, siis esimesel päeval mind kohe mõõdeti. Ma teadsin, et ilmselt ei vasta ma nendele mõõtudele mis ma lepingusse kirja panin (84-61-89) aga ma olin väga üllatunud kui mu taljelt mõõdeti suurepärased 65cm. Ma käskisin mitu korda üle vaadata ja nii see tõesti oli. See on kõigi aegade maksimum, siiani. Okei, esimene märk, et ma pean end käsile võtma. Peale seda loobusin ma McDonaldsist ja muust taolisest. Pitsat söön ma kord nädalas vähemalt ikka edasi, kui saaksin teeksin seda iga jumala päev. haha.

Eelmine nädal oli snapshotide päev. Ma absoluutselt vihkan nende tegemist. Nagu olen juba varem selgitanud, siis snapshotid pildistatakse iga paari-kolme kuu tagant, et näha kuidas modell ilma meigi, photoshopi jms välja näeb ja siis saadetakse need agentuuridele või klientidele, kes huvi tunnevad. Ausaltöeldes on tulemused peaaegu alati kohutavad, ma imestan, et ma üldse tööd leian. Pilte läbi vaadates selgus, et ma pean tõesti end käsile võtma, nüüd on mulle veel mingid "sangad" külge tekkinud. Oh jummal.

Viimane piisk karikasse oli pühapäevane pildistamine. Kuigi kõik teised arvasid, et ei ole häda midagi, siis endal oli küll kurb meel vaadata kuidas kõik lötendab, seda kutsutakse vist skinny-fat. Davai, ma tegin lubaduse, et järgmisest nädalast hakkan jõusaalis käima. Ei, järgmine nädal on juba järgmine päev kui mul oli plaanitud jõulu-sööma-orgia. Päev peale seda siis. Järgmine päev mu prantslasest korterikaaslane tuligi minu juurde, et "Noh, davai, lähme." Minu vastus oli umbes "Möh?" Ma olin selle juba ära unustanud. Sain veel ühe lisapäeva, et jalad taevapoole voodis lösutada, täna lubati mind saali jalgupidi kohale tirida kui ma ise ei viitsi minna. Mul on täitsa hea meel, et ta selline tüütu on, omaette leiaksin ma sada põhjust miks ma võiksin tänased tegemised homse varna riputada.

Aa, veel üks lahe asi. See sama prantslane pani korterisse üles sellise "pulga". Nagu need mille küljes saab lõuga tõsta. Kui hommikul peale ärkamist seal küljes veidi rippuda, siis on tunda ja kuulda kuidas kõik lihased/liigesed raginal lahti lähevad ja nii mõnus on päeva alustada. Hommikuti on mul olnud tükk tegemist, et kange keha toimima saada, küll valutavad õlad, siis ei saa kaela keerata jne. See on super lahendus, kiirem  ja mitte-tüütum kui võimlemine..

Niisiis, täna ostsingi endale €60 eest uue kostüümi (jalanõud ja püksid), oleksin ma ostnud kümne eurtsised tennised ja dressi, siis ilmselt jääksid need üsna pea nurka vedelema, mingi veider lisamotivatsioon ehk ?
Nagu te ehk teate, ei ole see mu esimene katsetus trenniga, kaks aastat tagasi läksin ma ka vabatahtlikult jõusaali, tegin kõik nagu peab ja olin isegi üsna elevil, esimese nädal aega, teine nädal hakkas juba tüütama ja kolmandat nädalat ma kohale ei ilmunud. Ma lihtsalt ei suuda ühe koha peal sõtkuda ja seina vahtida. Ma ei tea, eks me näe kuidas seekord läheb.

Pöidlad pihku.


No comments: