Tuesday, December 11, 2012

11. #sweet Jellicle Mao


Räägin teile siis oma eriti lahedast muusikali kogemusest.

Võtsin castingutelt õhtu vabaks, et end üles vuntsida, kuigi seda pildilt ei ole näha, sest see on tehtud peale etendust ja peale seda kui ma olin korraliku nutumaratoni maha pidanud.
Eestis ja mujal maailmas on nii, et teatrisse ja eriti veel ooperimajja minnakse ikka korralikus peokostüümis, kui mujal ei ole väga uhkeid riideid kanda, siis teatri jaoks neid ikka hoitakse. Kodus olles ma mõtlesin, et raudselt hiinlased lähevad kohale dressipüksis ja kapuutsiga pusades. Mu korterikaaslane ütles, et tema seda ei usu, sest ta on kuulnud oma sõbralt, et ooperis olid hiinlased ikka väga uhked. No mul oli seekord õigus. Õudukas, mu viimane kirjanduse õpetaja oleks perseli kukkunud seda vaatepilti nähes, ta kunagi rääkis, et teatris töötades ta inimesi teksa pükstes sisse ei lasknud. Enne etenduse alguses loeti ette reeglid ja punkt 1 oli, et külalised peavad olema vastavalt riietatud ja plätudes sisse ei lasta. No see jooksis mõne kõrvadest kaarega mööda.
Kõige hullem näide. 

Ooperimaja ise oli ka täielik pettumus, see on meeletult suur aga täiesti tühi. Kolm kõledat valget korrust tühjust, ei galeriid või isegi pilte seinal, mitte mingit kohvikut ja mis veel parem- isegi mitte riidehoidu! Minul oli ilusti mantel käevangus, kuid lugematu hulk inimesi marssis saali sulejopedes. Enne etendust tõmbasin veel endal suka katki, see on vist teatriga kaasas käiv nähtus, minu jooksev sukasilm oli ikkagi parem kui kellegi teise kostüüme.

Ma arvasin, et raudselt etendus algab hiljem kui lubatud kell 8, sest hiinlased ju. Kuid üllataval kombel löödi tuled kustu punkt kell 8. Kuigi inimesed saabusid veel terve esimese vaatuse jooksul, üks seltskond lausa "Memory" ajal, mis on esimese vaatuse viimane lugu. Hiinlased ju. Ajaarvamine ei käi neil normaalsete standardite järgi. Kurb oli näha, et väga palju kohti oli vabad, tavaliselt on Cats selline tükk mis on alati väljamüüdud. Muidugi piletite hinnad olid suhteliselt krõbedad. Nagu ma ütlesin oli minu oma €60, kuid sellest oli veel kallimaid ka kuni 90-100euroni. Ma arvasin, et mu istekoht peaks siis keldris või kuskil olema, kuid oli väga hea . Vahekäigu juures saalis, mis andis mulle võimaluse kassidele tahtmise korral pai teha. Kallimad istekohad asusid terrassil, ma ei saa sellestt aru, sest need on ju palju kaugemal ja nad ei saa poolest etendusest osa, sest..

Niisiis, etendus algas sellega, et kassid hakkasid igast uksest sisse voolama, nad käisid inimeste vahel ja näppisid ja "suhtlesid" nendega. Pimeduses oli näha ainult vilkuvaid plastmassist prille, mis pidid siis nende silmad olema. Mu esimene mõte oli, et "Oh China!" need nägid tõesti välja nagu turu pealt leitud. Pool minutit oli etenduse algusest möödunud, kassid ei olnud veel lavalegi jõudnud kui mul juba pisar silmas oli. Tore! See on uus rekord. Mul oli lihtsalt nii hea meel, et mul oli võimalus selles hetkes olla.

Jellicle Cats lugu hakkas pihta ja kõik tantsisid ja laulsid nii lahedasti. Nad nägid kõik nii super head välja. Ma vist armusin igaühte natukene ära. Esimese loo ajal oli muusika minumeelest liiiga valju, kuid peale seda läks hästi edasi. Kuna Catsis suurt orkestrit ei ole, siis muusika mulle väga palju erilisi emotsioone ei tekitanud, ma ei tea ole surmkindel, kuid ma arvan, et muusika tuli üldsegi lindi pealt. Dirigenti nägid esinejad väikestest telekatest mis publiku selja taga olid, vahepeal ta mängis süntesaatorit peale otse aga tantsude ajal vahtis niisama, siis jälle vehkis lauljatele, niiet?

Nagu ma ütlesin oli etendus hiina keeles. Enne kohale minekut ma kartsin, et äkki see külabki minu jaoks nagu kassikoor kräunuks, sest ma ei saa midagi aru. Veel huvitas mind väga kuidas muusikal üldse kõlada võiks, sest neil on ju just toonid ja pikkused sõnades nii kindlalt paika pandud.. Aga ei. Hiina keel pole kunagi parem olnud. Natukene palju šušištamist oli mis minu jaoks kõrva riivas aga see ongi keele omapära.
Terve etenduse vältel kassid tantsisid , algusest lõpuni. Nii et isegi neil välismaalastel kes ei ole looga kursis oleks olnud huvitav jälgida. Esimese vaatuse ajal ma mõtlesin, et koori osa oleks võinud võimsam olla ja isegi "Memory" ei toonud kananahka ihule, kuid okei. Tantsunumbrid olid TÕELISELT vägevad ja kui ilusad nad ikka olid, nii pikad ja peened kehad ja liiguvad nii hästi ja kiiresti ja sujuvalt, ahhhhhhhhhhh... Ma ei saa aru kui tugevad need artistid peavad olema, 2 ja pool tundi möllasid lava peal kogu raha eest.

Mis oli veel väga lahe oli see, et terve grupp jooksis ka kogu etenduse aja mööda saali ringi mis tekitas publikus veelgi elevust. Väga naljakas oli see kui Rum Tum Tugger, selline playboy kass, tegi ühele saalisistujale sületantsu, no kujutage nüüd ette seda väikest häbelikku hiinlannat, ma naersin kõva häälega, ma oleks isegi vist pea mantli kapuutsi sisse tõmmanud . Peakass Old Deuteronimy surus ka mulle käppa. JESS!

Peale esimest vaatust mõtlesin ma, et ei ole viga, rahast kahju kindlasti ei ole, kuid mul on emotsionaalselt paremaid kogemusi olnud. Siis kui teine vaatus algas, siis kassid tulid jällegi saali mööda seinaäärseid liikusid neljakäpakil nagu päris ja kuna tuled alles põlesid, siis inimesed said neile lausa juurde minna ja kiiremad lausa end pildile koos nendega suruda. Kuna ma olin ainus laowai selles saaliosas, siis ma jäin isegi neile silma, ja üks viskas mulle silma, ma olin jälle nagu süte peael ja irvitasid suu kõrvuni. Nii põnev. Nii põnev.
Teine vaatus algas kohe hoogsalt ja kuni lõpuni välja. Kuigi osad lood olid mulle tundmatud või vähemalt ei olnud meeles, siis mulle meeldisid need isegi rohkem (teaks nüüd millest nad rääkisid). Ja tõesti terve vaatus oli ülimalt võimas vokaalselt ja tantsijad tegid isegi veel hullemaid trikke. Ühe korra oli isegi ohkisin kõvasti kui Mr.Misstoffeles sadas lae alt lavale ja hakkas piruetitama ning ei lõpetanudki tükk aega, ma ei osanud arvatagi mittu ringi ta enne peatumist tegi, nüüd googeldades selgub, et peaks olema 24!!! kakskümmend neli piruetti järjest! seda saatis publiku aplodeerimine. Muuseas jaa, publik oli vägagi kaasaelav, kuigi meid nii vähe oli ja tundub, et inimesed olid isegi asjaga kursis, muidugi Memory on muusikali kuulsaim pala ja selle alguses inimesed plaksutasid.

Mida edasi teine vaatus kulges seda paremaks ta läks, juba tekkis ka kananahk ihule ja "Memory" pikem versioon oli ikka absoluutne tipp!!! Ahhhh! Jaa, isegi hiina keeles. Ma oleksin tahtnud seda hetke kerida tagasi ja nii kümneid kordi järjest. Selleks ajaks oli minuga korras kah. Löristasin nutta ja plaksutasin ja nuuskasin ja plaksutasin jne. Fuck, see oli ülihea! Siis tuligi juba finaali osa. Siis ma isegi ei üritanud pisaraid tagasi hoida, ma olin tõesti nii nii niii õnnelik, et ma läksin ja nägin ja tegin. Totaalselt väärt iga senti ja rohkemgi! Lõpp oli tehtud väga lahedalt, terve esinejate kummaduste aja muusika mängis ja artistid tantsisid, laulsid ja inimesed plaksutasid. Siis kassid jooksid lavalt ära ja inimesed saalist välja. Midaaa ? Ei mingit "Korrata!"t. See oli nii nõme. Huh, igatahes mina sain hindamatu kogemuse, veel tükk aega peale etenduse lõppu istusin oma koha peal ja ootasin kuni kõik väljuvad ja kuni mu käed lõpetavad värisemise.

Kuna juba vaheaja jooksul ma tundsin, et ma sain seal paari kassiga silmsidet peetud, siis ma mõtlesin tükk aega kui lahe oleks mõne osalisega koos pildile saada ma olin eriti tüütu ja tegingi seda... Tavaliselt ei ole ma kunagi see kes läheks küsima fännipilti, autogrammi jms (välja arvatud kui ma olen 18, ülipurjus ja Rolf Junior esineb) aga heck, üksinda teatris käimine oli niikuinii juba midagi uut, so..
TARAAAAAAA!
#sweet

No comments: