Monday, November 19, 2012

From Shanghai to Guangzhou


Nii ägeee on tagasi olla !!!

Zaijian, Shanghai!

Aga alustame algusest, see tähendab peaaegu nädal tagasi.
Kui ma eelmine kord hõiskasin, et mingit 'viimast pidu' ei tule, siis see ei läinud päris nii. Teisipäeva õhtul oli mul kõik enam-vähem pakitud ja mu kohver oli lõhki minemas. Ma ei tea kuidas mul nii palju (suuri?) asju on kogunenud. Tavaliselt olen ma alati hädas sellega, et pagasi kaal jääks lubatud normidesse, kuid ruumipuudust ei ole kunagi olnud. Kuna kohvri lukk ei läinud isegi kogu kupatuse otsa hüpates ja muljudes kinni, siis pidin kõik asjad uuesti lahti võtma ja ilusamini ära paigutama. Ja ma olen ausalt iseennast ebameeldivalt üllatanud sellega, et pärast kõiki neid reisimisi ja edasi-tagasi pakkimisi ei ole ma endiselt välja mõelnud kiiret ja praktilist viisi selleks tüütuks tegevuseks. Martin lubas suure suuga, et tuleb appi, kuid muidugi jõudis ta kohale selleks ajaks kui mul oli raske töö tehtud.
Minu idee kuidas kohvris ruumi kokku hoida :)

Peale Martini kogunes meie juurde veel ta korterikaaslane, kaks tüdrukut minu agentuurist kõrvalkorterist ja minu itaallasest korterikaaslane. Täitsa tore õhtu oli, jõime veini ja rääkisime Olgat taga, kes meie toas üksi filmi vaatas. Tuleb välja, et ta on probleeme tekitanud juba igas korteris kuhu ta oma jala on sisse tõstnud. Ja enne veel kui ma unustan, siis järgmine hommik kui mina lennujaama hakkasin minema kell viis hommikul, tema ärkas ka üles, et tööle minna. Ootamatul kombel ta kallistas mind ja ütles, et me ikka kontakti hoiaksime edaspidi, ma vastasin "yeah" ja me mõlemad teadsime, et seda ei juhtu kunagi.
Õhtul läksime kõik ikkagi koos välja, tegime ühe dringi, ühe tantsu ja tagasi koju.

Nagu ma teadsin, oli see täiesti loll valik, et enne lendu ja uude kohta saabumist otsustasin ma, et kahest tunnist magamiseks piisab. Lennujaamas on mul õnne sama palju kui loteriid mängides - mitte üldse. Kõigepealt jooksin ma kahe erineva check-in'i osakonna vahet, sest ühest kohast saadeti teise ja vastupidi. Ma olin juba valmis oma pagasi eest juurde maksma, kuid üllataval kombel minult seda ei küsitud. Oi, natukene õnne siiski on. Õnneks Hiina sisestel lendudel on hinnad väga väikesed (10-30rmb kilogrammi kohta, olenevalt lennufirmast). Aga minu check-in pagasi peale hakkasid masinad undama ja mul paluti taha ruumi minna. Hakkab peale! No mis nüüd? Tagaruumis paluti mul pagas lahti teha ja otsida seal peituv tulemasin üles. Issand! Kuidas ma selle peaksin üles leidma kahekümne viie kilo riiete ja soga vahelt??? Kuna ma olin niigi väsinud ja närviline, siis tuulasin seal riiete hulgas, ise samal ajal turvameestele pobisedes, et "Ise teate, ise pakite need asjad tagasi kokku." Leidsin tulemasina teksade taskust ja mind lasti tagasi check-in'i. Selleks ajaks olin ma ära kaotanud pagasisedeli. Ma vist silmanurgast nägin seda kuskil korraks, kuid väitsin, et rauuuudselt mulle seda ei antud. Sain siis uue ja võisin turvakontrolli kihutada. Inimesed on Hiina lennujaamades alati üsna toredad ja sõbralikud, mitte nagu Euroopas (Eestist rääkimata) kus ainult haugutakse ja urisetakse. Käsipagasiks, nagu ikka, oli mul ühe lubatud koti asemel väike kohver + plus seljakott (mille kohta ma küsitlusel väidaksin, et see on mu arvutikott, kuigi see on punnis riideid ja muid raskemaid esemeid täis) + kaamera kott. Terve lint oli minu asjadega täidetud kastikesi täis, sealhulgas muidugi riided ja saapad. Kõik asjad läksid jälle üle kontrollimiseks. Esimest korda juhtus nii, et nad võtsid kõik asjad kottidest välja ja lasid eraldi läbi. Oi mulle meeldib turvakontrollis poolpaljalt seista ja vaadata kuidas turvamehed mu pesu ja muid vidinaid läbi katsuvad. Peale seda nad üritasid ise kõik tagasi pakkida. Oh jummal.
Ela hästi Shanghai!

Ilmselt enamus teist ei ole mujalt kui vaid minult Guangzhoust (GZ) midagi kuulnudki ja ma ei süüdista teid. GZ on Hiina suuruselt kolmas linn, Hong Kongist kõigest kahe tunnise rongisõidu kaugusel. Guangdongi provintsist, kus GZ asub, on pärit need lood, et hiinlased söövad koeri. Ja see ei ole tõsi. Või noh, on aga see ei ole nende normaalne õhtusöök ja need koerad ei tule tänavalt või kellegi kuudist. "Koera lihal" on pikk ja huvitav ajalugu tegelikult kui kedagi huvitab uurige järele. Kuigi selle söömine ei ole enam ühiskonnas eriti aksepteeritud, siis kui mul endal avaneks kunagi võimalus, ma usun, et ma prooviksin kindlasti ära.
Võrreldes Shanghaiga meeldib mulle Guangzhou palju rohkem, läbi linna jookseb Pearl River, mis annab linnale hubasema mulje, kuigi ka SH's on jõgi, siis ei satu me sinna äärde eriti tihti (kuid õhtune vaade Bundil on hindamatu). Gz's on rohkem loodust, parke, mägesid. Kuid samas on siin ka seda nö. suurlinna vibe'i. Tänu 2010. aastal toimunud Aasia Mängudele on linn väga korda ja ilusamaks tehtud. Nii kui ma siia nüüd juba neljandat korda maandusin, tundsin ma kohe hoopis teistsugust energiat. Kaks viimast kuud hallis ja masendavas Shanghais ununesid kiiresti ja ma tunnen super hästi.

Nagu ma juba ütlesin ei ole see mingi glamuurne moepealinn. Kaugel sellest, kuid võin julgelt väita, et see on maailma kataloogi pealinn. Ma arvan, et nii palju katalooge ei pildistata mitte üheski teises kohas. Kui Shanghais oli 5-7 castingut päevas ja nende hulgas oli pildistamisi, showsid, üritusi ja muud huinaad, siis siin teeme 5-7 castingut miinimum päevas ja kõik vaid kataloogidele. Mis tähendab raha. Üllataval kombel ei ole siin hinnad alla läinud, vähemalt mitte meie agentuuris. Aga kahjuks ei ole ma kunagi päris see õige nägu GZ marketi jaoks olnud, neil on vaja eriti kommertsi, ilusaid brasiillasi laia naeratuse ja suure tissiga. Ma loodan siiski kogu hingest, et nüüd parima agentuuriga töötades teenin ma midagi vahvat.

Blogi arhiivist võite leida uskumatuid lugusid eelmise aasta aprillist-juunini kui ma siin viimati olin elusita agentuuriga, kuhu mind valede abil paigutati. See agentuur läks kohe nii põhja, et mul ei ole isegi rohkem sõnu kui väga ma neid inimesi jälestasin. Kui ma nüüd lõpuks linna jõudsin taksoga, siis esimese asjana tahtis taksojuht minult 120rmb (€15) rohkem välja petta kui arve tegelikult oli. Kuid oma suurepärases hiina keeles suutsin ma talle selgeks teha, et nii need asjad ei käi. Enam. Ma olen küll ja veel raha tuulde loopinud, sest olin liiga loll või arg, et nahhaalsetele taksojuhtidele vastu hakata.

Kuid kui ma taksost välja astusin pidin ma pikali kukkuma. Kes mind vastu võttis. Sellest samast sitast agentuurist autojuht, kes nüüd tuleb välja, et on linna parimas agentuuris booker. Eelmine aasta oli ta täielik juhm, ei rääkinud inglise keelt, autojuhi load oli ta raudselt kuskilt varastanud, sest sõita ta ei osanud, tõestades seda IGA päev millelegi otsa sõites ja üks kord isegi auto põlema pannes. WHAAT?! See oli täpselt mu agendi reaktsioon kui ma talle minu taaskohtumisest rääkisin. Kuna sellel autojuht/bookeril oli väga hästi meeles see, et eelmine kord GZ'st lahkudes ma Taiwani suundusin, siis ilmselt on tal ka meeles see kuidas ma teda kohtlesin. Ausaltöeldes ei ole mul ka praegu tema vastu soojemaid tundeid kui viimane kord, kuid.. well, let's see. Näha on, et ta on arenenud ja õnneks istub nüüd kõrval istmel.

Agentuuri rahvas on väga lahe. Täpselt nii nagu mulle oli varem räägitud. Teised modellid on ka üli tuusad ja ma elasin seltskonda sisse kiiremini kui tavaliselt. Minu korteris on olukord veidi imelik küll, õnneks on meil kõigil omaette tuba ja elamine. Minuga elab üks poola tüdruk, brasiilia kutt ja serbia poiss. Serblast teadsin ma nime ja nägupidi varem nii GZ'st kui ka Shanghaist. Brass on chill nagu nad alati on. Aga see poola tüdruk on klass omaette, esiteks on ta ülimalt tõsine ja ma veidi isegi kartsin teda esimestel päevadel, teiste korterielukatega ta ei suhtle, sest need olid korteris peo korraldanud, millele ma vastasin oma looga Olgast, nii et me klapime.

Ainus vaba päev on meil Pühapäev, siis kui ei ole pildistamist, teistel päevadel istume hommikust õhtuni autos ja teeme castinguid, mille tarbeks olen ma iPadi raamatutest punni laadinud. Laupäeval käisin kahe brassiga teisest korterist klubis kuhu ma ikka ja jälle ära eksisin igakord kui siin olen olnud. Ja tõesti oli lahe tagasi olla, eriti sellepärast, et tundus nagu mitte midagi ei oleks muutunud. Täpselt samad inimesed, samad pidulised, samad joogid, sama muusika. Uskumatu, et me kõik samal ajal tagasi tulime. Need taaskohtumised mida ma ei oodanud olid üllatavalt toredad ja kõik on hea!
Nüüd on mul tööd vaja. Siiamaani on tagasiside olnud 'okei' mitte hea aga mitte ka halb. Paha lugu selle parima agentuuriga on, et teised 15 modelli on ka parimad, nende hulgast silma paista on üsna raske. Praegu ongi vist probleem selles kõigi jaoks, et liiga palju inimesi ühes pundis. Õnneks paljud lahkuvad selle kuu jooksul. Ehk Detsember toob rohkem õnne.


Ma arvan, et ma ostan enda tuppa jõulukuuse.

1 comment:

Andres said...

Selle pakkimisega seoses tuli see meelde: http://lifehacker.com/5887687/pack-your-suitcase-perfectly-by-seeing-it-like-a-game-of-tetris-or-jenga :) Proovi, kas ka toimib.