Saturday, September 15, 2012

Numb

Hei nooremad ja vanemad ning vahepealsed. 

Järgnev tekst on minu vingumine ja nutulaul mu raskest elust. Sellel ei ole tegelikult üldse mingit pointi. Ma ei tea miks ma sellest üldse kirjutan. Lugeda omal vastutusel.

Ma olen elus.. peaaegu. 
Nädala alguses ma ruigasin agentuuris, et ma ei ole teinud nii palju tööd kui ma arvasin, et oleks võinud kahe nädala jooksul. Nemad vastasid, et rahune maha, küll tuleb, esimesed nädalad ongi sellised. Muidugi ma ei võtnud nende sõnasid tõsiselt, sest vassimises on see kompanii kindlalt parimate seas. 

Aga võta näpust, teisipäeval tegin ära ühe kataloogi, mis eelmine nädal vihma tõttu ära jäi. Ma kartsin ja ootasin seda samaaegselt, sest tegemist oli beebivankrite kataloogiga. Ma tean, ma tean, tippmodell Hiinas jah. Ma ei ole varem vist lastega töötanud, nii väikesega kui see 11kuune põnn oli kindlasti mitte. Lapsed on mu ühed kõige vähem lemmikumad loomad. Ja mu hirm oli õigustatud. Kuus tundi kestis töö, sellest viis tundi ootasime kuni laps ometi suu kinni paneb ja vaikselt vankris istub nagu maailma õnnelikum beebi. Muidugi ma saan aru, et väsimus ja kuumus ja nälg ajavad jonni peale, mul endalgi tahtis nutt juba lõpuks peale tulla. Eks te ise otsustage kuidas mulle fancy ema roll sobib. Kahjuks oli see nädala kõige parem töö. 

Juba nädala alguses tekkis mul mingisugune madalseisak ja otsustasin, et see modellindus on end minu jaoks ammendanud. Hiinas kindlasti, ma ei suuda enam. Hiinlased on mu viimased närvirakud endale saanud ja ma tahan neist lahti saada. Ilmselt hakkan ma neid kunagi igatsema, kuid praegu põgeneksin ma kohe kuhu tuul mind kannab. Kui ma siia 3 nädalat tagasi tulin, siis sellepärast, et mulle endiselt meeldis Hiina ja selle veidrused ja imelikud inimesed. Nüüd on nad igat viimastki kannatuse nuppu minul näppinud ja see on otsas. 

Ja jõuame tagasi mu selle nädala toimetuste juurde. Reedel tegin ma kataloogi talve jopedele, see oli maksimaalne karneval. Ja järgnev on kirjutatud ilma igasuguste liialdusteta, praegu ei ole mul aega, et pilte juurde lisada aga kui huvi on, siis ma teen seda hiljem. Nimelt, need joped ise olid juba maailma koledaimad leiutised, millega inimene on hakkama saanud, eri värvides - orantžid; punased; kollased; sinised, poolpikad vatijoped samavärvi karvaste kraedega, kuldsed nööbid ees, no korralik turutoodang. Ja seda ma olen varemgi mõelnud, et isegi kui reklaamiav ese ise jube välja näeb, siis saaks seda vähemalt päästa lihtsa pildiga, ei mingeid aksessuaare või tagataustasid, kuid EI, Hiinas nii kergelt ei pääse. Sellele samale jopele riputati juurde SULGEDEGA ääristatud käekotid, karvased kõrvamuhvid, karvased säärised, neoon või võrksukad, päikeseprillid, maas võltslumi PLUS photoshopitakse sinna veel lumine kole taust. Sinna juurde küsivad nad minult "BIIIG POSE!" ja fashion nägu. Oooo ja siis nad sokutasid mulle veel kätte rebase krae, et ma sellega midagi 'lahedat' teeksin, kuid ma keeldusin, sest reaalselt need koledad pildid ilmuvad kuskil ja minu nägu on  kogu selle kola sees. Ei. Ei. Ei. Mul on õigus valida kuidas ma end esitlen. Ehk siis, mul ei olnud niikuinii mingit huvi selle töö vastu ning tegin selle tuimalt ära oodates kuni see vaid lõppeks. 
15 minutit oli juba üle läinud minu aeg ja ma ei öelnud selle kohta sõnagi, sest okei, see ei tapa mind, kuigi ka 15 minutit ületundi on juba päris suur summa. Ja siiiiis nad pakuvad mulle veel neid õudsaid jopesid. Ma küsisin kas nad maksavad selle eest, kõik jäid suud ammuli üksteisele otsa vahtima. Siis ma ütlesin okei ja läksin riideid vahetama kui juba kuulsin, et fotograaf kes oli mind varem taevani kiitnud juba helistas agentuuri, ma sain kohe aru millest jutt. Kuradi t*rapea! Ja juba pistiski mu booker pea ukse vahelt sisse, et 'palun tee ikka see üks jope ära, neil on siin stuudios palju kliente, muidu nad ei anna meile enam tööd'. 
See oli vist esimene kord aastate jooksul kui mul tuli nutt peale. Muidugi ei ole see pool tundi mitte midagi ja asi ei olnud ka selles rahas, kuigi see ei olnud mingi tühine summa kus kisa tõsta. AGA minuga niimoodi manipuleerida, et kui ma nende tingimusi ei täida, siis ma enam ei tööta. Mingu nad kõik "#¤%&/()=!! 
Ma tean päris mitut modelli kes nii kui aeg täis jalutavad platsilt minema, isegi mitte 5minutit rohkem ei ole nõus tasuta töötama ja see on täiesti õige. Kuid ma ei tea mis kuradi 'kohusetunne' mul tekkis. Mul endal ei ole mingit tahtmist nende idiootsete inimestega veelkord seal stuudios töötada. Aga ma saan aru, et tihti tuleb teeneid teha, et sellest tulevikus midagi teenida. Kuid seda ei oleks pidanud mulle ütlema mitte minu väike armas booker, vaid agentuuri suur 'boss' (täiesti kasutu inimloom),  kellelt see töö tuli. Have some fucking respect, man. 
Ma käitusin nagu täielik laps selle viimase koleda jopega, marssisin kaamera ette, seisin käed puusas ja karjusin "Kuaitien, kuaitien!!"(kiiremini), ei lasknud kellelgi end näperdada, ega trukkisid sättida. Tegin oma kuradi töö ära ja trampisin minema ja mind siiralt ei huvita kas mind sinna kunagi tagasi kutsutakse või mitte. 

Muuseas,  selline ebaviisakas käitumine on Hiinas normaalne. Omavahel räägivad nad ainult karjudes ja kui sõnadest midagi aru ei saa, siis jääb täpselt selline mulje, et hiinlane on koguaeg vihane. See sai mulle juba ammu selgeks, et palumise ja "ehk saaks"iga või tänamise teel ei saa siin midagi. Käskiv kõneviis ruulib.

Peale töölt lahkumist oli mul kindel plaan kõik põrgu saata ja kohe oma agendiga rääkida, kuid nagu ma olen juba õppinud, mitte emotsioonide ajel tegutsema. Seega istusin pool tundi taksos ja sõitsin koju, ise samal ajal peast läbi lastes kõike mida ma ühele või teisele öelda võiksin. Ning lõpuks rahustas see mu maha. Ma arvan, et ma olengi selline äkilise vihaga, see tuleb ja läheb kiiresti. 

Uus hommik tuli ülimalt kiiresti, äratus oli kell 5.45, et rongi rataste raginal sõita JinXian'i, mis on Shanghaist õnneks ainult 40min kaugusel. Mulle meeldib teistesse linnadesse minna, sest Hiina linnad on kui erinevad maailmad. Ja JinXian oli üks kummaline koht, kõik suured kaubamajad olid ainult kampsunipoed. Ausalt KÕIK. International Sweater Mall, Knitwear City jne. See oli nagu kampsunite linn. Ma ei ole midagi sellist varem näinud. Ja muidugi oli ka meie 'event' kampsunitega seotud. 
Ja enne veel kui ma edasi räägin sellest tööst, peaksin ma natukene seletama rahast. Miks modellinduses üldse nii suuri summasid makstakse, ei ole mitte reaalne töötasu, vaid avaldamine. Kui näiteks eee... oletame USAs, tehakse ühest pildistamisest kataloog, pannakse reklaam ajakirja, prinditakse billboardid mööda linna, veebilehele, poodidesse jne, siis selle eest makstakse lausa ulmesummasid, kui mitte Hiinas, mkmmm, siin nad maksavad oma kataloogi hinna ja suvaliselt teevad piltidega edasi mida tahavad ja kui kaua tahavad, eriti nahhaalsed kliendid veel panevad samadest piltidest ka telereklaami kokku. Ja veel, tunnid hakkavad jooksma sellest hetkest kui meikar oma pintsliga mind puudutab, seega esimene tund, poolteist läheb kirja siis kui ma alles toolis istun. 
Seega, meil oli juba meik peal ja mu booker helistab, et klient tahab teha mõned pildid ja nad valisid sinu ning teise tüdruku (meid oli kokku neli), ainult mõned kampsunid, pool tundi maksimum. Ma küsisin, et kui palju nad maksavad, peale vastust küsisin ma kauplemise mõttes veidi juurde. Aga arvestades seda, et peale seda poolt tundi saavad tüübid terve oma hooaja reklaami pmst tasuta tehtud oli see summa täiesti naeruväärne. Mu booker kinnitas mulle, et ei-ei, see ei ole kataloog, nad tahavad saata pildid 'disainerile' ja nad pildistavad iga kuu, sealt võib palju tööd saada. Oh my, here we go again. Okei. Jõudsime stuudiosse, jälle ootamine pea kaks tundi ja muidugi oli see kataloog, seal oli varem kohal juba üks kutt keda ma tean ja tema juba pildistas kataloogi. Hakkab pihta valetamine. Ja muidugi lõpuks tuli sõnum "Palun tee mulle see teene, ma enam nii ei tee!" Tänks! Jälle otsustasin agendile kittumise edasi lükata kuni sellest siinse agentuuriga rääkida saan, ma olen 'teenetest' tüdinenud. Palun tehke mulle teene ja olge ausad ning ehk ma tulen neile teenetele ka parema tujuga vastu. 
Meie 'event' algas alles kell kolm, lubage meenutada, et me jõudsime sinna kell 8 hommikul. Neljapeale kandsime me ära umbes 150 kampsunkleiti. Ning nüüd mul tekib küsimus, et kes üldse kannab kampsunkleite, huh ?! Kindlasti mitte noored tüdrukud, kindlasti mitte endast lugupidavad täiskasvanud. Ja don't get me wrong, võib-olla mõni kampsunkleit võib väga kift olla, kuid nagu siinpool ikka- bling-bling, kuld ja karv. Huh, õudukas. 

Ma tahtsin kogu oma meeleheide kuskil välja elada ja saan kergema südamega uuele nädalale vastu minna. Homme hommikul pean ma ärkama 5.15, et rong Hangzhousse võtta, seal veedan kaks järgmist päeva tehes fake UGG saabaste kataloogi. Kuigi nende saapad on suurus 37 ja minul 39, on potentsiaalne võimalus, et mind saadetakse homme kohe tagasi kui tõesti jalanõud jalga ei mahu. Enne veel küsiti, et ega sa oma mugavuse pärast ei muretse. Fuck, muidugi muretsen, kuid see on 16tundi kataloogi ja peale seda kui ma vingusin, et mul ei ole piisavalt tööd oleks väga tobe see tagasi lükata. 

Esmaspäeva õhtul kihutan tagasi Shanghaisse ja otse fittingule, Able Jeans'i jaoks, mille castingule ma täiesti kogemata sisse koperdasin, kuid ma tegin nende show ka eelmine kord ja nad on ülilahedad, nii et seda ma täitsa ootan. Teisipäeval siis ongi sama show. Kolmapäev peaks vaba olema ja kui võimalik siis ma hommikused castingud jätan ka ära, sest minu arvestuste kohaselt peaks see olema ainus võimalus magamiseks selle aja jooksul. Neljapäev on mingi töö. Ja reede-laupäev on mingi kahepäevane töö. Nii et ma olen täiesti kadunud järgmise nädala. 

Jeii. 
Sorry kõige selle vingumise üle. 
Olge tublid! 

1 comment:

Anonymous said...

Nütumüür ongi selleks et end välja elada.Emm