Monday, June 4, 2012

What happened over the weekend??

Olen nüüd uuesti vormis, kuid Reedest saadik on kõik olnud nagu üks must auk..

Reede hommikul läksime kõik Ciao Restorani, et seal ühe korraliku fashionshowga hakkama saada. Parksoni kaubamaja tähistas oma 25. aastapäeva ja selleks puhuks oli neil plaanitud üks suur pralle. Ma eelmises postituses ütlesin, et see ei ole midagi huvitavat aga oh boy kuidas ma eksisin.
Esiteks osales seal 40 modelli. See tähendab, et peaaegu kõik kes linnas üldse on (siin ei ole eriti suur modellide turg). Külalistele oli avatud baar, millele juba enne show algust modellid käpa peale panid. Mina sel ajal magasin lava taga murul. Õnneks.
Mul oli vist neli vahetust ja mu 'riietaja' oli täielik tainas. Mul on üldse halb suhe nendega tavaliselt, sest ma olen ise nagu ninja- kiire, aga kui nad üritavad mind riietest välja sikutada siis nad ainult aeglustavad mind. Alati. Ja see ajab mu närvi. Niikuinii on backstage nagu konkreetne hullumaja, kõik jooksevad, karjuvad, vehivad. See kord pani minu riietaja ühe mu kostüümi veel valele plikale selga. Ma olin täiesti hullumas. 

Aga okei, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma ei ütleks, et ma olen hea catwalker. St, ma olen okei ja näen normaalne välja aga sisimas ma end eriti hästi ei tunne. Alati on kingad ebamugavad või lava libe või seelik kitsas jne. Plus hoian ma hambaid nii kõvasti koos, et kõrvade alt tulevad lõualuud nii nähtavale ja mu pea näeb välja nagu ruubikukuubik. Haha, tõsi lugu. 

Aga kartnud ei ole ma kunagi. Või no esimestel kordadel kindlasti.. AGA sellel reedel.. ma olin millegi pärast juba enne lavale minekut nii närvis, meil ei olnud jällegi võimalust lava näha enne kui ma seal lõpuks peal olin, see ajab mind alati kihevile, sest enne show algust katab lava alati paber või kile ja iial ei tea mis sealt alt välja võib tulla. 

Ma ei tea miks ma nii väga kartsin sel korral, mööda lava kõndides käis mul peast sada mõtet läbi, teate seda hirmu tunnet küll kui seest tõmbab tuliseks. Esmakordselt oli lava taga televiisor, millest nägi kõike laval toimuvat. Äkki sellepärast, et ma teadsin, et kõik ülejäänud 40 + tiim vahib seal silmad punnis ? Või selleks, et seal nii palju kaameraid oli ? Ma ei tea ja ei saa siiani aru. Kui ma tagasi lava taha jõudsin, siis mu käed ja jalad värisesid ja ma tundsin tõesti nagu ma teeksin seda kõike esimest korda. Ma pidin endale kõva häälega ütlema, et Võta ennast kokku, naine. Ja võtsin. Edasi läks kõik hästi ja paremini kui varem. 

Peale showd jäime restorani, et avatud baari ja buffee lauaga end tuttavaks teha. Kõik modellid olid ringis ümber šokolaadipurskkaevu ja plätserdasid seal nagu väikesed põrsad. Kindlasti olete märganud, et peale Shanghaid on mu peostseenid kahanenud peaaegu olematuks. Kuid oli ometi Reede õhtu ja algus sai juba tööl sisse tehtud, miks mitte seda siis jätkata. Otsustasime korraldada "rõdu-peo" meie korteris, nendega kes  jahi pardale ei tahtnud pidutsema minna. Lõpuks olime kodus ikkagi ainult meie agentuuri inimesed. Õnneks, jällegi. 

Mis sel õhtul täpselt juhtus ma ei teagi. Ma tean, et me kaklesime siin nii poliitika, geograafia, Eurovisiooni ja muidugi agentuuride üle. 

Järgmine hommik oma voodis ärgates oli mul tõsine probleem. Tükk aega mõtlesin, et kas me käisime eelmine öö väljas peol või mitte. Endal teki pealt tõmmates sain aru, et ilmselt käisime. Ma ei tea millal (kui üldse) oli viimati selline juhus, et ma ärkan hommikul täis peokostüümis. Ja muidugi meik veel eelmise päeva showst üle näo laiali. Siis hakkas meil korterikaaslasega mälumäng pihta.. 

Umbes viie paiku hommikul tuli viimasel kolmel vapral idee minna klubisse. Kuidas me sinna saime pole õrna aimugi. Järgmine pilt mida ma mäletan ..

appi, just praegu (3 päeva hiljem) tuli mul meelde, et me nimetasime end ümber Teletupsudeks, mina olin LaLa, ja laulsime Teletupsude laulu terve öö.  

Järgmine pilt mida mäletan oli klubi ukse taga kus me sisse ei saanud. Üllatus-üllatus. Nad ütlesid, et meil ei ole IDkaarte kaasas, ma arvan et tegelik põhjus oli see, et me olime "natukene" tipsutanud või hoopis, et kell oli 6 hommikul. Ma tean, et ma kraamisin kõik oma asjad kotist välja, sest ma olin täiesti kindel, et mul on kaart olemas. Muidugi ei olnud. Ja ma tean, et ma lubasin tagasi minna ja oma passi neile näkku lüüa, inglise keeles kõlas see veidi paremini. Nüüd ma tean, et päris kindlasti ma selle klubi ukse taha enam kolistama ei lähe. Aga tol hetkel oli meil kindel plaan minna tagasi koju ja oma passid tuua. Mis mulle nüüd meenub on üldsegi Malaisia immigratsiooni käes, viisa taotluseks. 

Õnneks viis mõtted mujale McDonalds, isu on pikaks ajaks läinud. Enne seda läksin jällegi treppidega tülli, seda tõestab kaunis marrastus mu paremal põlvel. Keegi andis mulle plaastri. Ei tea. Ja sealt edasi .. ei tea. 

Ausalt ei ole sellist LÄBU juhtunud ikka väga kaua aega. Aga mul ei ole piinlik, vahepeal harva võib endale nõmedusi lubada ja järgmine päev sai kõvasti enda üle naerdud. 

Aga siis hakkasin ma oma näpukoti sisu uurima ja mul tekkis tõsine hirm- sealt leidsin ma võhivõõra telefoni. Kuna see oli vanem Nokia, siis mul ei tulnud pähegi, et ma selle nalja pärast varastanud oleks. Aga siiski, kust see pärit on ? Sõnumite järgi kuulus see Dariale, ma ei ole tükk aega ühtegi Dariat kohanud. Piltide järgi tundsin tüdruku näo ära aga ma ei ole temaga kokku puutunud. Mida ???? 

Minu teooria selle kohta on, et ilmselt unustas see plika oma telefoni autosse millega me peo ukse taga käisime. Autos olles kakkusin ma jälle kõik oma asjad laiali, et ID kaarti leida ja tagasi pannes krabasin kogemata selle telefoni ka endaga. Loogiline ? Ma ei tea. Jäägu see siis sarnaseks müstikaks kui "Kuidas Tene oma varbaluu murdis?"

Terve laupäeva lösutasin ma nägu padjas Friends'i vaadates, olemine oli ikka väga kehv kuni ööni välja. 

Pühapäeva hommikul pidin ma testipildistamisele minema, oi kuidas ma seda kahetsesin, sest olemine oli endiselt niru. Kas tõesti võis olla see kahe päevane pohmell või hoopis magamatus ? Lonkisin mööda teed, et taksot leida, ma ausaltöeldes isegi ei üritanud ja teadsin, et ma jään hiljaks. Aga mingi vastutustunde kübe oli mul isegi siis olemas, maksin kolm korda rohkem taksojuhile, et ta mind kähku kohale viiks (siin käib kõik kauplemise peale, ja ma olen kõige halvem kaupleja). 

Pildistamine oli igavaimast-igavam. Vahetusi ei olnud küll palju, kuid fotograaf  tahtis üsna hiina-kataloogi-stiilis teemat. Oh jeesus. Ma valetasin, et mul on palavik, sest mul oli tõesti energia miinustes ja see pildistamine ei inspireerinud mind mitte kuidagi. Seltskond oli küll vahva aga.. neid pilte saab näha järgmisel nädalal ilmselt. Valgustus oli hea.

Täna on uus päev ja ma olen valmis nädalat alustama. Käisin elektroonika poes, et kaamerale uus ja vägev mälukaart homseks osta. Homme on videovõtete päev ja ma üritan ka blogi jaoks mingit materjali koguda.
AGA ma olen juba täielik närvipundar, sest mu kaamera filmib kõik .MOV formaadis ja Windows Media Player ei toeta seda. Ma olen proovinud kümmet erinevat programmi, et video formaati muuta, mõni toimib aga vesimärk on suurelt keset video. Kas ma pean ostma mõne programmi või teate te mõnda tasuta programmi-saiti ? 




2 comments:

Anonymous said...

Väga ilus lava pilt. Aga proovi et sedamoodi mälupilte ei peaks kokku panema. Emm

evelind said...

VLC on selline programm, mis avab minumeelest kõike. vähemalt minu .MOV'e avab küll.
kahju, et mälukas on, kindlasti juhtus midagi ülilahedat :P