Thursday, June 28, 2012

Last days before holy ground Estonia

Mul on nii piinlik, et ma ei ole nädal aega isegi käinud oma blogi lehel, sest ma tean kui eemaldunud ma sellest olen. Tavaliselt Eestis olles ei kirjuta ma palju (loe: midagi), sest lihtsalt ei ole midagi öelda. Seekord on tänu suve möllule ja pühadele nii palju tegemist, et lihtsalt ei ole aega olnud. Kuid enne veel, räägime viimastest päevadest aasiamaadel.

Malaisia viimased päevad olid üsna peosed, kuigi ma ise ei soovinud midagi korraldada mu kaasvõitlejad sellega ei nõustunud.

Kui tavaliselt pakin ma oma asjad kokku 2 tundi enne lennujaama minekut, siis nüüd esmakordselt olid mu kodinad koos juba laupäeva õhtul, kuigi mu lend läks alles esmaspäeval. Nimelt laupäeval ärkasin ma üles selle peale, et koristajad tulid majja kolistama. Ja minu suureks üllatuseks seisis ukse peal täiesti võõras tšikk. Ma küsisin, et kas ta on uus tüdruk, tema pobises midagi käed risti rinnapeale põimitult "jah" või kes kurat teab mida, sest rääkida talle ei meeldinud. Temaga kaasas oli tema ema, kes meeldis mulle palju rohkem kui see tüdruk.
Mulle isiklikult ka võõrad inimesed ja nendega rääkimine ei meeldi aga no sellises äris ja teistega koos elades peab osata suhelda. Kui muidu ei tule, siis end selleks sundides. Igatahes sain ma esimese minutiga uuelt tüdrukult nii negatiivse vibe'i, et ma ootasin üha enam, et ma sealt kähku uttu saaks tõmmata.


Pühapäeva hommikul oli mul veel üks ülikiire show, nii et laupäeva õhtu oli kodune ja mul oligi võimalus oma soga kokku tõmmata. Muuseas see oli ka esimene kord kui ma peaaegu midagi ei osanud maha jätta, sest kaks kuud varem olin ma juba ebavajalikest asjadest lahti saanud ja ülejäänud 13kg vajalikke asju koju saatnud.

Pühapäeva õhtul kutsus mu agentuuri omanik ja tema kaastöötaja minu ja mu sõbranna samast agentuurist välja õhtusöögile, et tähistada mu lahkumist ja ka sünnipäeva. See aasta läkski mu sünna eriti vara käima, alustades mu enda kingitusest, varastest sünnipäeva kaartidest ja õnnitlustest nendelt, kes ajasid kuupäevad sassi.


Kingituseks sain ma Victoria's Secret'i särgi, mis on veidi roosa ja sätendav, mis ei ole üldse minu stiil, kuid see on nii mugav ja mõnus. Ja väga liigutav. Viimati sain ma agentuuriga nii hästi läbi kaks aastat tagasi kui ma olin Xiamenis. 
Peale dinnerit ma ütlesin sõbrannale, et ma ei taha kuskile välja minna, kuid ta oli juba minu viimast õhtut ettekäändeks tuues jalule ajanud mu endised korterikaaslased poisid. Koos me  läksime klubisse BlackMagic, kus me olime käinud tüdrukutega umbes kuu aega varem, samuti pühapäeval, nii et me oskasime juba arvata, et see on täiesti tühi. Aga tantsisime jenkat ja oli lõbus. Ilus ja peaaegu rahulik punkt oli Kuala Lumpuri seiklusele pandud. 

Järgmine hommik oli aeg pillid kokku panna ja lennujaama sõita, et Koreasse lennata. Ma olin tellinud 20kg pagasit ja ma teadsin, et mul reaalselt on kõvasti rohkem. Pileti sain ma üsna odavalt ja mu idee oli lennukas pagasit juurde osta. Tuli välja, et nemad selle ideega ei nõustu. Kuna mul oli juba 20 tellitud ja 15kg oli üle, siis pidin ma €200 eurot pagasit juurde maksma. Täiiitsaaa pukkkkisss. Mul ei jäänud muud üle kui see rõõmsalt ära maksta. Kuigi nüüd ma mõtlen, et äkki oleks odavam olnud üldse uus pilet samale lennule võtta.
Check-in'is läks mul peaaegu pool tundi, sest nad ei olnud nõus mind ära laskma juhul kui mul ei ole Seouli-Helsinki pilet paberil välja prinditud. WTF. kes üldse kasutab enam välja prinditud pileteid ?! Seal samas pidin ma siis saatma nende meilile oma pileti, et nad saaksid selle välja printida. Oh jessus küll.
Mul oli selleks ajaks juba nii halb olla ja ma tahtsin lihtsalt minema saada.

Koreasse jõudsin u. 11 õhtul ja kõik bussid sinna kus mul oli vaja olid juba lahkunud. Tore. Õnneks on nad seal hästi toredad ja mind pandi viimase bussi peale mis linna läks, et sealt takso edasi võtta. Veidi tore oli tagasi olla. Tänavad tundusid isegi peaaegu tuttavad.
Ma peatusin muidugi Martini juures ja naljaka juhuse tõttu elab ta koos ühe mu ammuse sõbraga. Tõesti on naljakas mõelda, et igalpool Aasias on keegi kuskil keda tean ja kelle juures crashida saaks. Kui Martinez ei oleks selleks ajaks sinna jõudnud oleksin ma ilmselt ikkagi samas korteris peatunud.
Korea päevad läksid hästi kähku. Sõime palju burgereid ja vahtisime niisama. Sain ka sealt paar pudelit soju't koju kaasa osta, et pagasi kaalu veelgi rohkem kasvatada, muidugi. Tore, teine kordki.

Kolmapäeva üli vara hommikul vedasin oma kodinad tagasi lennujaama ja kodinmatka võis alata. Mu check-in pagas oli pisut üle 25kg (lubatud 23) ja mul paluti oodata ukse taga 5min, seni kuni nad inspekteerivad mu kraami. Ootasin 5min ära, keegi välja ei tulnud, seega ma läksin minema. Korraks tekkis küll hirm, et äkki ei saadetagi seda kohvrit ära. Aga tuli. Turvakontrollist lendasin oma käsipagasiga läbi nagu linnuke, kohver kolmenäpu otsas "oi-oi, nii kerge la-la-laaa" (13kg) + "arvutikott" (suur seljakott kahe arvuti ja kõige ülejäänuga mis kuhugile mujale ei mahtunud 10kg kindlasti). Samas ma ei arva, et ma oleksin mingi kriminaal selle pärast või, et ma kellegi ohtu seaksin arvestades seda, et ega ma ise ka palju ei kaalu ju.

Nagu ikka Finnairi lendudel koju sõites on alati palju kohti vabad ja seekord oli minu valduses lausa 6 istet, magada siiski ei saanud.

Viimased kümme kuud on läinud lennates, nii reaalselt kui ka piltlikult. Ma käisin läbi kõik uued kohad kus ma varem ei ole käinud ja läks paremini kui iial varem. Nii et ma jätkan kindlasti veel ühe aasta ja selle jooksul üritan ma välja mõelda kelleks ma saada tahan. yaiiks.

Head aega Aasia, näeme sügisel!

1 comment:

Anonymous said...

Ilus!