Monday, May 28, 2012

Nostalgia nurgake.

Eile jõudis mu korterikaaslane tagasi ajakirja pildistamiselt Filipiinidelt. Lucky man.
Mul on hea meel, et just tema selle töö sai, sest ta just alustas modellindusega ja ei ole nii palju ringi saanud käia kui ülejäänud meist. Kui ta jagas oma muljeid reisist, siis meenus mulle minu esimene reis.

Täpselt kuu aja pärast saan ma tähistada kuuendat aastapäeva oma esimesest reisist. Kuus aastat. Vau. Loomulikult on selle ajaga väga palju muutunud. Ma mäletan väga hästi, et 27.juuni ma Tallinnast startisin, 2 päeva peale seda kui olin 17 saanud. Ema oli sellel ajal just Soomes, nii et lennujaama saatsid mind vanaema, tädi ja veel üks sugulane. Seltskond missugune. Emale veel kirjutasin südantlõhestava kirja, nagu oleks sõtta läinud. Filipiinidel ei ole modellindus selline lahinguväli nagu mujal maailmas, õnneks.

Ma hakkasin tagasi mõtlema sellele ajale, et kuidas ma üldse hakkama sain.. Sel ajal ei olnud mul läpptoppi või nutitelefoni. Kogu tehnikast oli mul vaid üks kaameranässakas ja kõige lihtsam Nokia junn oo ja muidugi CD player. Peaaegu igapäev käisin interneti kohvikus 100peso (€2) eest. Kõik oli nii odav.

Castinguid seal eriti ei olnud ja kui oli siis ainult TV reklaamidele, sel ajal olin ma nii häbelik, see kõik tundus mulle nii häbi ja loomulikult ei saanud ma sellise suhtumisega mitte ühtegi neist. Minu maršruut oli alati kodust kaubamajja ja tagasi. Ma mäletan siiani teed kodust agentuuri.

Kahe kuu jooksul sõin ma ainult kolmes kohas- KFC (seal oli neil erinevad pastad kaa, mitte ainult kanaburgerid), veel üks burksi koht ja üks võileiva 'restoran', plus pühapäevadel McDonalds, sest siis olid teised kohad kinni. Muuseas ma kaotasin selle aja jooksul kaalu, mitte vastupidi.

Kaks kuud olin ma täielikus üksinduses. No enamvähem, ma kohtusin ühe poolkohaliku modelliga, keda ma tänastel päevadel ikka aegajalt Hong Kongis kohtan. Aga jah, ma olin ainus modell agentuuris ja ka castingutel kedagi teist ei näinud. Kui ka oleks näinud, siis ilmselt minu suhtlemisoskuse juures ei oleks ma midagi ette võtnud.

Ma mäletan, et mõtlesin, et kui ma esimese töö saan, siis ostan endale pudeli veini. Sel ajal ma üldse veini ei joonud ja kui ma lõpuks selle töö sain, siis ostsingi.. totaalne magus saast. Mul on siiani pudeli etikett meeles.

Kui reisimist alustada, siis Filipiinid on kahtlemata huvitav koht kuhu sattuda. Ma usun, et ma ei olnud varem sellest riigist kuulnudki, ometi kilkasin rõõmust kui pakkumise sain. Miks ma üldse ei muretsenud, et ükski modell sinna varem ei olnud sattunud Eestist ?

Kui Manila kesklinnast välja sõita, siis ümberringi on täielik vaesus ja agulid. Ma ei unusta iial seda pilti. "Normaalsed" majad olid neli seina ja plekist katus.


Nüüd see ei šokeeriks mind enam nii palju, kuid sel ajal ma mõtlesin, et "Issand kes siin elada saab" , tuli välja, et minu agentuuri bookerid, kes on täiesti tavalised inimesed, mitte kerjused keda ma sellesse keskkonda oleksin arvanud. Mina elasin muidugi korralikus majas, võiks isegi öelda luksuses. Esimest korda elus oli mul bassein.

Kõige hirmsam lugu minu reisidelt juhtus just seal. Tegelikult läks kõik väga hästi ja jällegi oli mul korralikult õnne aga see õhtu on mul väga hästi siiani meeles. Kell oli õhtu ja ma olin just valmis vaatama Nickelodeon'i pealt järjekordset laste filmi. Minu korter oli teisel korrusel ja magamistoa akna all oli väike katus. Aknad lukku ei käinud. Enne filmi algust oli vaja teha korrapärane suitsupaus ja minu suitsetamise nurgast oli täpselt vaade sellele väikesele katusele. Kujutage ette mu õudust kui seal pimedas nägin ma ringi luuramas mingit tüüpi, minu akna taga. Esimesele reisile oli ema kaasa pakkinud kingkarbi täie ravimeid. Ja oii kuidas need rahustid nüüd abiks tulid. Kohe jooksin allakorrusele ja maja turvamehed tulid asja uurima. Nende arvamus oli, et mingid juudid kõrval majast on üle müüri hüpanud. Panid mingi pulga akna ette, et seda avada ei saaks ja vsjo. Praegu ma ei saa aru kuidas ma üldse seal edasi julgesin elada. Kuid järgmised kuu aega magasin suur kööginuga voodi kõrval. Seda turvameetotit kasutan siiani mõnikord kui üksi kodus olen ja naabrid üleval korrusel või kõrval korteris lärmi teevad. Kas ma seda kasutada julgeksin? Ehk ei pea seda kunagi teada saama.

Ma ei taha mõelda mis oleks võinud sel korral juhtuda, nii et tänud suitsetamise eest.

Kuigi elasin ma seal kaks kuud üksinda, ilma internetita ja maniakkidega oli see parim aeg minu jaoks. Hommikust õhtuni sõin nagu loom, jalutasin ringi, laulsin tantsisin korteris Britney Spearsi kontserti DVD järgi, vaatasin filme, multikaid, ostlemine ja elamine oli odav.

Kahjuks ei ole sellest ajast peaaegu ühtegi pilti säilinud..


(Oh kas keegi mäletab, et nad mu juuksed mustaks värvisid ? See oli jube, eriti kui välja hakkas kasvama)

Kummaline on tagasi mõelda, tulevik hirmutab veel rohkem.

No comments: