Thursday, May 3, 2012

Langkawi


Nonii. Olen nüüd tagasi ja uue arvuti võrra rikkam.

Alustame siis algusest. Esmaspäevast.
Õhtul kell 9 pidime lendama Langkaw(Lkw) saarele, kuid nagu ikka see lend aina venis ja lõpuks saime startida alles südaöö paiku. Lend kestis pisut vähem kui tund aega ja oli peaaegu tühi. Nii et saime kõik käed jalad laiali end mugavalt üle kolme rea tunda. Maandudes isegi pimedas oli näha maal laiutavaid valgeid randasid. Ma ei jõudnud järgmist päeva ära oodata.

Muuseas. Lisan siia mõned andmed, nimelt me lendasime AirAsiaga, see on kohalik odavlennufirma, kuid meeskond on alati olnud väga sõbralik ja sellel on väga palju maršruute üle aasia ja mõned sihtkohad väljaspool Aasiat, kindlasti tasub seda varianti uurida kui siinpool lennata. Kuala Lumpurist Lkw'le lend maksab u. 25 eurot.
Minuga koos lendas modellidest veel üks brasiillane minu agentuurist, kaks kohalikku tüdrukut ja üks kohalik kutt.

Lkv lennujaamast hotelli sõites saime juba kohalikust elust veidi aimu kui lehmad keset teed paarutasid, nii muuseas. Järgmise teelõigu ääres pühvlid. Päevasel ajal näeb seal samas tee ääres ahve kraavi ääres jalutamas. Kolme päeva jooksul igakord mõnest loomast möödudes mina ikka ahhetasin ja näitasin näpuga nagu väike laps. Aga linnas näeb enamasti ainult rotte kanalisatsiooni augu ääres kellegi vana ketsi üle kaklemas (see on tõsi, minu kodu juures olen ma neid kaks korda juba selle sama ketsi juures näinud) ja Eestis ka, kui mõni kits üle tee jookseb, siis on päev korda läinud.
Hotelli jõudes oli kell juba 2 öösel ja me olime kõik väsinud ning tujust ära, tahtsime ainult magama saada, aga ei , tuli üle vaadata järgmise päeva ürituse koht, mis oli õnneks kohe üle õue astuda hotellist. Seal ootasid meid juba disainerid ja korraldajad. Mõned olid tuttavad, enamused siiski mitte. 

Tegemist oli OCAS butiigi avamisega, kus saab endale soetada kohalike noorte disainerite loomingut. Rannarõivad, Malaisia traditsioonilised rahvariided, pearätikud (siin on enamused moslemid), kingad jne.

Me ööbisime Geopark Hotel'is. Hotell seest ei ole teab mis suurem asi. Tegelikult oli see tõesti vaid neli seina ja kõige hädavajalikum seal sees. Kuid samas ka hinnad olid vastavad, öö meie toas kus oli üks kaheinimese voodi, mida me pidime jagama maksis u. 30 eurot. Kõige kallim hotell saarel on Four Seasons kus ühe öö eest peab välja käima vähemalt 500 eurot. Seda kuuldes pidin ma pikali kukkuma. Esiteks ma arvan, et sealne loodus on ise nii kaunis, et mingi hotelli luksuse eest sellist raha välja käia on täiesti jabur.

Mina jagasin tuba muidugi brasiillasega, kui me tuppa jõudsime siis esimene asi mida ma märkasin.. ei, tegelikult esimesed keda märkasime olid sisalikud, prussakad, sääsed jms mööda hotelli, kuna see oli osaliselt avatud, siis ei olnud midagi imestada. Ok, tuppa jõudes oli esimene asi mida märkasin suur must hallituse laik lae ühes nurgas. Padjad haisesid väga tugevalt pesupulbri (õnneks) järgi ja terve toa peale oli vaid üks elektripistik, kus me siis öö jooksul vahetustega oma vidinaid laadisime. Mõtlesin, et järgmisel päeval vahetan kindlasti tuba.

Öösel tundus kõik nii närune, kuid hommikul kardinaid eest tõmmates pidi mul hing kinni jääma. Milline vaade oli meie aknast, nimelt oli kohe seal kõrval kaabelautod, mis viivad 700meetri kõrgusele mäetippu, kus asub kuulus skybridge. Vau. Ma ütleksin midagi ilusamat, kuid seda on keeruline sõnadesse panna. Lihtsalt vau.

All korrusel hommikusöögi lauas pidime võitlema kärbestega röstsaia ja mõne muna tükikese nimel aga õnneks ei olnud see vähenegi toit mingi veidrus mida Hiina hotellides pakutakse ja millele välismaalased kindlasti nime ei oska pakkuda.

Hoovi peal jooksid ringi pardid, kassid ja hane kari, puude otsas istusid papagoi moodi linnud kes tegid hirmsat kisa, tagahoovis mõnulesid kitselised ja närisid muru, nende kõrval hüppasid jänesed, kes nägid väga naljakad väljs, üldse mitte sellised nagu minu vanaema juures. No mida sa hing veel ihkad. Üle hoovi asus kohvik kus elab tiigritüdruk Zanah, jah päris tiiger. Kohviku töölised ja omanik olid nii sõbralikud ja meeldivad, jutustasid mulle Zanah'st ja oma naturaalselt magusast kohvist. Muuseas kohalikud inimesed on üldse väga külalislahked ja alati naeratavad, kuid üldse mitte pealetükkivad lärmajad nagu hiinlased.

Umbes keskpäeval alustasime esimest presentatsiooni, külalisi väga ei olnud ja see läks kiiresti. Kõik modellid kandsid kolme kostüümi erinevatelt disaineritelt. Peale seda läksime meedia inimestega kaabelautodega mäeotsa. Kord varem olen ma sinna kuubikusse istunud, Hong Kongis, terve tee üles ja alla ma mõtlesin kui halb oleks sellega alla kukkuda. Seekord kardsid kõik teised minust isegi rohkem. Ma olin ikka täielikult lummatud, sest kui me sõitu alustasime ja ma korra tagasi vaatasin oli kogu hirm kadunud. Vaate välja jäi terve saar ja väiksemad selle kõrval, valge liiva rand ja hele-helesinine meri. Appi. Midagi taolist olen ma tõesti näinud vaid Google piltidelt ja võib-olla filmides. Vapustav. Tõesti vapustav.


Ülesse jõudes tegime mõned pildid ja mina pidin veel vahetama ühe kleidi. Mina ja fotograaf läksime kahekesi vaateplatformile. Minu seljataha jäi uskumatu vaade ja sel hetkel kuulsin metsast hirmsat raginat. Ümberpöörates hakkasin kiljuma, sest mitte rohkem kui 50m kaugusel hüppas puu otsast puu otsa šimpans, ilus suur ahv. Tõesti, ehk oli see mu reisi kõige erilisem hetk, sest siis ma tundsin, et see ei ole võimalik. Ma olin nii õnnelik, et elu või Jumal või kes iganes on mulle sellised võimalused kinkinud. Ma ei tea millega ma olen selle ära teeninud ja tõesti tundsin, et ei vääri seda.


Edasi läksime me randa, lõunasöögile. Kõik juba ootasid meid ja lauad olid ilusti kaetud. Rand oli nagu filmis, jällegi. Terve päeva oli mul totakas naeratus kõrvuni ja ma olin lummatud kogu päevast. Jumestaja ka ütles, et ma paistan nii õnnelik. Ja ma olingi. Siis ma mõistsin, et ülejäänud seltskond ei saa minust aru. Nende jaoks on see kodu, miski mis on neid ümbritsenud kogu elu. Brasiillase jaoks on see nagu kodu, tema oli ainult õnnelik, et päike ja meri on olemas.

Rand oli üsna tühi, väga käputäis inimesi lösutas varjude all, siis ma ka jälle mõtlesin, et kui palju need inimesed on maksnud, et siia tulla ja olla. Ning mina naudin samasid hüve ja veel makstakse peale. No ei ole aus.
Ma olen siiani arvanud, et ma olen näinud ja kogenud nii palju, kuid nüüd taipasin, et maailmal on veel lõputult pakkuda.

Mul oli tunne, et seal elades ja kasvades ei vaja tõesti muud kui õhku ja armastust ja baari millega teeniks toidu lauale.

Rannas sain ma veel pildistada ühele ajakirjale bikiinides, millele mul juba pilk varem peale jäi. Tõesti väga ilus ja ma oleks selle isegi endale heameelega ostnud, kuid kuna ma tegelikult üldse rannainimene ei ole ja ujumiseks on see liiga uhke, siis jäi hind pisut kõrgeks minu jaoks. Aga disainerid olid kaks noort kutti, väga ägedad(ja ''nunnud'') ja ilmselt peame ka edaspidi sidet. Huvitav kas geid,hmm ?

Tagasi hotelli juurde 'tööle' jõudes tegime veel ühe presentatsiooni. Tõesti see reis oli kindlasti rohkem puhkus kui töö. Seekord oli kuus disainerit ja neist nelja kollektsioonid meeldisid mulle väga. Üldse olid kõik väga originaalsed ja kvaliteetsed tööd. Kohe on näha, et see on nende looming, mitte mingi kulda-karda täis topitud koopia karneval.

Peale showd saime külalistele mõeldud toidust endal kõhud punni süüa ja niisama vedeleda. Kümne paiku läksime modellide, meigitädi ja oma bossiga(kes meid selleks ürituseks palkas) linna õhtusöögile, siis ma enam kaamerat kaasa ei võtnud, sest plaan nägi ette ka mingit sorti pidu. Hotellist lahkudes tekkis mu toakaaslasel allergia millegi suhtes, terve aja ta ainult aevastas ja luristas ning kohe oli näha, et tal on väga halb olla. Kui kahju. 


Restoranist läksime üle tee randa, kus oli väike baar, maha sai istuda liiva peale ümber väikse laua. Oma parimate sõpradega oleks seal lausa unistus olla. Kuid brassi olukord läks järjest hullemaks ja ta pidi tagasi hotelli minema ja ma läksin temaga kaasa. Tegelikult olin ma ise ka väsinud.

Järgmine päev kuulsin, et kõik disainerid ja ürituse inimesed olid meie seltskonnaga liitunud ja neil kestis pidu kella viieni hommikul baarist baari hüpates, seda oleksin ma väga tahtnud kaasa teha aga noh läks nii.

Kuna me ei saanud selleks päevaks tagasi lendu, pidime saarel olema kuni kolmapäeva õhtuni. Mis meile kõigile muidugi väga sobis, terve vaba päev paradiisis. Meil oli kõik ära plaanitud, et hommikul kell 8 äratus, snorgeldama, siis duty-free shopingule (seda saart tahetakse muuta üleni maksuvabaks), lõunasöögid, joogid jne.

Kuna terve päev oli nii ilus olnud siis ma ei hakanud selle toavahetusega mingit draamat tegema. Hommikul öökapilt oma telefoni võttes vaatasin, et mingid kuivanud piisad on ekraani peal, mõtlesin, et 'issand siia ka juba hallitus tekkinud', laud oli veidi märg ja ma ei saanud aru millest, kuid ei pööranud sellele suuremat tähelepanud. Aga kujutage ette mu õudust kui avastasin, et öökapi aluselt riiulilt oma arvutit võttes on see täiesti läbimärk. Ma hakkasin konkreetselt kriiskama ja ropendama, et mis kurat siin juhtunud on. Brasiillane ütles, et jah terve öö sadas meeletult vihma. Mina ei kuulnud/näinud/tundnud midagi. 

Ah sellepärast mu peakohal lagi hallitab. Pühkisin arvuti puhtaks ja jätsin ta rahule. Hommikusöögi lauas rääkisin meie bossiga mis on juhtunud ja rohkem sellele ei mõelnud, sest ausaltöeldes ma ei arvanud, et olukord on väga hull. Peale eelmist apelsini mahla juhtumit töötas ta ju ilusti edasi ja on kõvasti vatti saanud varemgi.


Kuid meie suurepärane päevaplaan oli täiesti rikutud, sest välku ja mürtsu tuli nii nagu Malaisiale omane. Nädal aega on siin täiesti vihmavaba olnud, nii et allakukkuv taevas oli küllaltki üllatus. Läksime kolmekesi siiski randa, sest siinsed vihmad on sellised, et tulevad ootamatult ja lähevad samamoodi. Kuid ei, seekordne oli normaalne torm.

Samasse rannakohvikusse tagasi minnes, kus eelmisel päeval lõunat sõime, ei olnud see veel avatud, kuid kõik arvutid, joogid, dekoratsioonid olid väljas valveta, nii nagu nad eile meist jäid. Eestis või kusiganes mujal oleks see esimesel ööl tühjaks tehtud ja pildil olev suur kitarr kaa kaasa võetud, või vähemalt ära rikutud, nii nalja pärast.

Toakaaslase enesetunne oli ikka kehva, minul tuju null, kõik mis oli eelmisel päeval olnud nii ilus ja eriline oli sama kuid tumedates toonides ja märg.

Hotelli tagasi jõudes oli juba aeg oma asjad pakkida ja võtmed ära anda. Otsustasin oma arvutile siis võimaluse anda, et eluvaim sisse saada, kuid ei, mitte piiksugi. Võtsin ta kaenlasse ja virutasin administraatorile letti. Seletasin ära mis juhtus, kuid muidugi ei saanud tema midagi öelda või teha. Huvitaval kombel ei olnud ta üllatunud või ehmunud. Muidugi, võimatu on ju meetri suurust musta hallitust laes mitte märgata. Võib-olla ei olnud varem keegi kurtnud, et meid üldse sinna tuppa alustuseks pandi.

Eelmisel õhtul olin ma juba pildid arvutisse pannud ja ma mõtlesin, et ma igaksjuhuks ei kustuta mälukaardilt neid ära, samuti et ma peaksin uue arvuti ostma, kuna vana on selline äbarik, et ei tea millal pildi mustaks viskab. Ja nüüd siis selline lugu.


Algul oli jutt selline, et hotell ei tee selle korvamiseks midagi. Natukene tekkis pisar silma. Helistasin kohe kõige targemale, kes on mul nagu asendamatu abimees igas olukorras – emale. Tema omakorda kindlustusele, et nemad saaksid täpsemalt nõu anda kuidas sellises olukorras ametlikult käituda (minu idee oli kõik seal laiali lammutada). Esmakordselt oli ka kindlustusest abi ja nad andsid kasulikku informatsiooni mida ja kuidas teha. Kusjuures ma olen natukene uhke, et terve selle aja jooksul jäin ma ikkagi üsna rahulikuks ja ei sõimanud kedagi, ma kujutan ette, et mõni vene või brasiilia tüdruk oleks seal korralikku lamenti löönud. Kui kõne lõpetasin olin ikkagi tähtsust täis, et ''minu inimesed'' on valmis sellega koheselt tegelema kui hotell ei paku mingit omapoolset lahendust (ennastki ajab naerma). Aga pakkusid. Keegi ei tahtnud mingit ametlikku jama ja sõnaotses mõttes anti mulle taskust sulas umbes 500euri kohalikus rahas, et ma saaksin uue arvuti osta. Ma teadsin, et minu vana käkerdis ei ole nii palju väärt, nii et ma üritasin mitte laialt naeratada. Kuigi tegelikult oli olukord üsna ebamugav, kuid mida ma oleksin pidanud tegema. See ei olnud minu süü, ükski hotell ei tohiks külalisi üldse sellisesse tuppa paigutada. Järgmiseks võib kellelegi see lagi kaela kukkuda.

Terve päeva käiski üks tants ja tagaajamine minu arvuti ümber. Hotellist viidi meid linna, et saaksin seal ta parandusse viia. Poes võeti see pilbasteks ja kogu personal kuivatas seda ümber laua. Ehk said kõik jubinad ikka tagasi sisse. Kümne euro eest kinnitati, et emaplaat on tõesti hävinud, kuid ehk saab andmed kõvakettalt uude arvutisse üle viia.

See oli mulle tegelikult suur kergendus, sest ma ei oleks tahtnud pool-toimiva arvutiga tagasi koju minna, et avastada mõne päeva pärast, et see ei toimi. Tegelikult oli ta kohati üsna vigane juba enne seda, nii et põhimõtteliselt sain ma tasuta uue arvuti, mille tagasi Kuala Lumpurisse jõudes koheselt ka ostsin.

Lõpuks läksime ka duty-free poodi, selleks ajaks küttis jälle päike nii kuidas jaksas, suurepärane ajastus muidugi. Seal oli kõike mida laevadelt/lennujaamast leida võib. Enamus kaapisid endale kokku kommi ja šokolaadi. Mina ostsin endale kõige hädavajalikumad asjad.. suure pudeli Bacardi Razzi, mis maksis 10 euri, poes 60, nagu ma ütlesin on siin alkohol üsna kallis. Selle rummiga meenub mulle ainult üks lugu kui kunagi ammu Gert Kanter midagi tähtsat võitis, siis kõik lapsekesed said ennast nii kummuli sellest kaabitud, et meenutadeski hakkab paha. Ostsin erinevaid tubakaid, paberit ja keeramise masina, hakkan nüüd ise kodus plotskeid tegema. Ma ei tea kas see parem on aga nüüd tundun äkki teistele lahedam ja artistlikum. Hahaha. Ja muidugi tuleb see mingil määral odavam välja, sest Hiinast ostetud megaodavad suitsud on otsa lõppenud. Igaksjuhuks (kui ma rullimisega hakkama ei saa) ostsin veel blokki tavalisi sigarette. Daimi komme, Toblerone, neid ikka kulub. Hotelli juurest ostsin veel endale särgi millel on kirjas Langkawi, sest sellise peab igaltpoolt endale mälestuseks muretsema. Ja veel ema ja vanaema külmkapi peale magnetid millel on kujutatud meie hotell ja kaabelautod, sest neid on ka igaltpoolt toodud ja tore traditsiooni jätkata. Ning viimaks kaks paari imelikku värvi päikseprille, igasugu veidraid ja naljakat värvi prille on mul ka juba omajagu kogunenud, nii et ilmselgelt ei ole kunagi palju.

Viimaks oligi õhtu käes ja aeg tagasiteele asuda. Lend oli rahvast täis ja läks õigeaegselt. Mul oli terve päeva olnud meeletu peavalu, nii et mul oli kerge olla, et lõpuks saab maha rahuneda ja koju minna. See reis jääb kindlasti mulle eluks ajaks meelde.

Korter ootas mind ees täpselt nii nagu ma selle paar päeva varem eest leidsin, venelast ei ole näinud nagu ikka aga brassil oli mulle kurb uudis, et ilmselt hakkan ma elama kolme venelasega, sest tal paluti vahetada kahe tüdrukuga teisest korterist. Meile kummalegi see variant ei meeldinud. Esialgu üritab ta siiski siia jääda, kuid kui tõesti juhtub, et kolimine hakkab peale, siis mina lähen ka ilmselt brasside korterisse üle. Siin on ka hakanud juba mingid ''leerid'' kujunema – venelased versus ülejäänud.

Täna mürgitasin esimest korda putukaid, mulle ei meeldi neid tappa, kuid nad hakkasid juba vannituba vallutama. Ja mu korterikaaslane on ka korralik naine, ise hüppab ja kargab igakord kui mõnda looma näeb aga aknaid uksi hoiab pärani lahti. Mõnele kuluks üks tutakas vastu pead ära. 

Igatahes, eks me näe mis juhtuma hakkab.

Tsau. 

PS! Martin, kallis, sa ei ole mind veel "jälgima" hakanud!

Veel pilte: (mõned on tehtud telefoniga, niiet..)






















3 comments:

Anonymous said...

Meeletu! Ja ole mureta, sa oled selle sajaga ära teeninud!
Egge

ydzyely said...

English english please ! this looks really interesting :)

Kats said...

Sa oled paha... need ranna pildid on nagu.. daaahh :D