Tuesday, May 22, 2012

Heiheihei.

Täna olen ma voodisse aheldatud ja valudes, sest eile õhtul... ok, sellest hiljem.

Style magazine
Nagu ma siin juba enne kilkasin oli mul Reedel pildistamine, mis läks super hästi. Kõik pildid valiti kohapeal välja ja ma ei jõua Juuli kuud ära oodata kuni ajakiri välja tuleb. See oli hoopis teine tera kogu mu senisest tööst.
Lõpus tegi fotograaf mõne portree pildi, mis ta ka mulle lahkelt andis.


Mouawad Jewelery 
Reede hilisõhtul sain veel viimase-minuti töö järgmiseks päevaks. Ehete show. Oeh. Okei.
Toimumispaik oli Ferrari keskuses, nagu ma aru sain, siis Ferrari omanike uhke õhtusöök, oksjon, väike simman sinna juurde.
See oli kõige huvitavam eheteshow kus ma iial osalenud olen, tavaliselt on need igavad ringi naeratamised. Kui mul juba miljoni euro eest jubinaid külge oli riputatud, siis pidime ikkagi veel kaua aega ootama. Ja see oli esimene ja tõenäoliselt viimane kord kui ma turvameeste seltskonnaga tualettruumis käisin.
Igal modellil pidi olema kaks ringi ehteid, kuid teise ringi alguses tõmmati modell keset lava alla, et okei well done, läbi . Ehete omanikule ei meeldinud muusika mida taustaks mängiti ja oli nii solvunud.
Me saime sealt endale igasugust Ferrari nodi ja kingitusi kaasa. Plus neli pudelit konjakit.

(ma näen täielik vanamutt siin välja)

Fashion TV
Samal õhtul läksime üle pika aja pidustustele. Pidime attendima FTV peol, mille puhuks ma endale isegi kleidi ostsin. Mõtlesin, et vahest ju võib. Terve päeva harjutasin "I loooove fashiontiiiiviiiiiii"d, tegelikult mitte aga nalja sai selle üle tehtud küll. Ma ausaltöeldes ei saa aru miks inimesed (modellid) siin üldse väljas käivad, nad ei ole lõbusad, alko on saast, sisse pääseb ainult uhketes ja ebamugavates riietes. Ma ei kujutaks siin ette kaelkirjaku kostüümis üle läve jalutamist. Pidu läks meil ruttu ja igavalt. Keset klubi oli suur bassein ja ei mingeid piirdeid, nii et ma keskendusin ainult sellele, et ma ei magaks maha seda hetke kui keegi sisse kukub, kuid lõpuks ei suutnud me seda ära oodata ja läksime koju. 


Võrkpall on võrratu (mõnikord)
Eile õhtul kutsus agentuuri omanik meid võrku mängima. Viimati tegin ma seda kaks aastat tagasi Xiamenis, vähemalt proovisin, aga ma ei viitsinud seal liiva sees ringi siblida ja jälgisin seda hoopis kõrvalt. Nii et viimati mängisin ma võib-olla kuus aastat tagasi koolis. 
Sinna sõites ma mõtlesin, et ei taha omanikuga samas tiimis olla, sest esimestest päevadest me ju mäletame, et ta on üsna temperamentne ja ma olin kindel, et ma hakkan seal käkerdama. 
Seltskond oli küll nagu komöödia filmist. Meie esialgses tiimis oli kaks geid, kaks brassi ja kaks plikat (koos minuga), vastastiimis viis geid ja transvestiit. Palju kiljumist ja tantsimist. Me kaotasime haledalt esimesed kaks mängu. Siis segasime võistkonnad ära ja mina jäin ühe brassi ja nelja kohaliku geiga. Ülejäänud kuus mängu me võitsime. Ja isegi mina tegin seal selliseid üllatavaid ründeid ja serve, et Epp oleks kindlasti uhke. Tüdrukutest ja pooltüdrukutest olin ma kindlasti parim (kes ikka kiidaks, kui mitte ise). Täna hommikul täpselt nii nagu ma kartsin olen ma sinikabeebisid täis ja üleni kange. Kuid seda võiks mõni õhtu veel proovida.  
come at me, bro


Ja lõpetuseks: 

4 comments:

Anonymous said...

Sulle vaid tundub vanamutt, muus maailmas sinu vanused kannavadki selliseid, väga uhked ehted. Emm

Anonymous said...

Pole mingit liiva seal võrguplatsil ju :D

Anna-Liisa said...

Liiv oli kaks aastat tagasi Xiamenis.

evelind said...

minu meelest ka hästi ilusad ja uhked ehted. saaks ma rohkem kutseid punasevaibapidudele, ma kannaks neid koguaeg.