Monday, May 7, 2012

Happiest place in the world. Or not ?


Hei.

Ma just jõudsin oma sõbrale mainida, et tunnen nagu oleks viimased kolm nädalat iga päev midagi kasulikku iseenda jaoks teinud. Nüüd on aga päris paar päeva olnud lihtsalt vegeteerimine ühe diivani pealt teisele.

Laupäeval pakkisime brasiilia kutiga kompsud ja kolisime ära oma aiaga korterist, mis alati meenutas mulle midagi ladina seebikatest. Vedasime oma maise vara üle hoovi 15 korrust kõrgemale. Nüüd on korter palju rohkem rahvastatud- minuga koos elab siin 3 brassi, üks tšehh ja üks usbekk (ma ei tea kas see on sõna). Kaks neist ei ole kunagi korteris, nii et okei. Siit kolis meie eelmisesse korterisse kaks venelast keda keegi ei suuda taluda. Varasemad elanikud pidevalt kurtsid meie uue kodu üle, et see on nii räpane ja keegi ei korista enda järgi. Esialgu tahtsime kolida peale seda kui koristajad on ära käinud, kuid kuna nad tulid alles pühapäeval, siis saime me siinse saastaga isiklikult tutvuda. Ausalt, kõik mu sõbrad teavad, et ma olen ikka päris 'messy' riided jäävad kuhu kukuvad jne. Aga vot sellist konkreetset räpakust ma küll ei suuda taluda. Köök haises nagu prügimägi ja välja nägi see kaa umbes taoline. Sinna ma ei julgenud oma toidu asju üldse viiagi enne kui see korda tehakse. Mööda maad jooksid lobirajad kui midagi on maha tilkunud, siis keegi ei ole üritanud seda puhtaks pühkida. Klaasist kohvilauda katsid äärest ääreni kleepuvad joogitopsi ääred. Ma küsisin kas koristajad teevad kõik pinnad ikka puhtaks, sest see ei tundunud võimalik, et ühe nädalaga saab üks korter selliseks laudaks muutuda. Õnneks need kõige suuremad notsud kolisid nüüd meie asemel teise korterisse.

Modellidega koos elamine on niikuinii üks paras katsumus, kuid peaaegu igas majas on suurim probleem just korra hoidmine. Ilmselt ei ole põhjus selles, et üks või teine ei oska enda järel koristada, kuid kui igalt ühelt midagi veidi pudeneb, siis tekibki selline tore koostöö maja täis s*ttumises. Nõusid ei pesta mitte siis kui need juba mööda maja on kraanikausist välja roninud vaid siis kui tõesti ei leia enam ühtegi mida kasutada on vaja.

Ma olen palju kuulnud sellistest modellikorteritest kus elab 10+ inimest, minul sellist kogemust õnneks ei ole olnud, tegelikult olen ma üldse olnud väga õnnelik, et minu korterid majutavad tavaliselt 3-4, maksimum 5 inimest. Kuid kujutate te ette kümne inimesega koos elamist ? Seal oleks lausa võimatu kellelgi näpuga järel käia ja näidata mis tegemata on.

Kunagi Milanos, sealt on mul vist tõesti kõige ebameeldivamad näited tuua, elasime kahe magamistoaga korteris seitsmekesi. See oli paras katsumus. Too korter oli üleüldse mu suurim, et mitte öelda ainus, piinarikas korterikaaslaste kogemus. Igatahes, sealt on mul kena mälestus siiani alles. Mis juhtub kui koristaja kaks nädalat kohale ei ilmu :

Väga eredalt on meeles kui mina ja veel kaks eestlast seal lõpuks kättpidi sees sumpasime, sest Itaalias on väga karm prügi sorteerimise seadus.

Teine taoline üllatus oli mul kaks aastat tagasi Guangzhous korterisse sisse astudes. Mööda maad oli laiali lennanud tuhatoos, soga ja suitsukonid vedelesid põrandal, lauapeal oli ümber läinud kiirnuudlite tops, seda katva hallituse järgi võis pakkuda, et umbes kaks nädalat enne minu saabumist. Kõrval toast hüppas välja porgandpaljas neiu meik mööda nägu laiali, juuksed taevapoole. Ma mainin ära, et see sama koll on tänase päevani mu väga hea sõbranna. Kuid esmamulje oli unustamatu.

Millest ma tegelikult tahtsin selles postituses rääkida on hoopis tõsisem teema. Nimelt Facebookis on leht "Brazilian Models", kus brassid saavad jagada oma kogemusi agentuuride, tööde jne suhtes. See on väga kasulik ja tore, et nad üksteist toetada saavad, mul on natukene kahju, et eestlasi nii vähe on. Taolised rahvusvahelised leheküljed on kindlasti ummistunud suvalistest spämmeritest. Igatahes, seal oli üleskutse olla ettevaatlik ühe tütarlapse suhtes kes Shanghais varastas oma korterikaaslaselt suurema summa raha ja krediitkaardid.

Ma olin väga üllatunud kui ma mõlemad asjaosalised ära tundsin, sest need tüdrukud olid alati nagu kuldne trio, koguaeg ninapidi koos ja mitte just meie fantastilise neliku lemmik inimesed. Selle sama vargaplikaga ma töötasin koos G-Star'i pildistamisel. Seda ma tean, et ta valetaja on, sest nii koledaid siniseid silmi ei saa olla ühel inimesel, kuigi ta minu pärimise peale väitis, et need on päris. Need samad silmad jäid ka kõigile seal foorumis ette, lihtsalt mainin.

Ma isiklikult arvan, et sellel tüdrukul pidi olema mingi tõsine meeleheide või haigus, et ta sellise naljaga hakkama sai, sest minu teada ta töötas päris hästi ja oli ta seal ka juba mitu kuud olnud. Enda kaasmaalaselt ja "parimalt sõbrannalt" (nagu nad ise väitsid) varastada, see sai kinnituse kui politsei leidis näppujäljed ja asitõendid tema asjade hulgas, sest ta jäi oma plaanitud lennust maha ja ta saadi kätte. Vähemalt nii sain ma asjast aru. Tema 'karjääril' on nüüd kindlasti kriips peal, sest nagu ma ütlesin brassid hoiavad kokku ja iga tulevane korterikaaslane tunneks ta kohe ära. Mis seal täpselt juhtus ja mis edasi saab ei olegi meie jaoks tegelikult oluline, kuid see pani mind mõtlema kui palju me ikkagi inimestest teame.

Peaaegu mitte kunagi, vähemalt mitte linna saabudes, ei saa me valida kellega koos elama hakkame. Ma olen kuulnud palju lugusid sellest kuidas on varastatud raha ja nipet-näpet vidinaid teiste modellide tagant, nagu agentuuri koorimistest veel vähe oleks. Jällegi pean ütlema, et ptui-ptui-ptui olen ma väga õnnega koos olnud selles osas, sest ainus mis minult võetud on oli hambahari, paar nädalat tagasi, kuid ma arvan, et seegi oli kogemata. Vastupidisel korral oleks see lihtsalt imelik.

Väga halb, kuid tõsi on see, et alati peaks üks silm lahti magama, et sister või bro ei keeraks järsku nuga selga. Oma raha ma lauapeale vedelema ei jära, kuid meeleheitliku vaeva oma asjade peitmiseks ei ole ka kunagi näinud, sest olen end oma kaaslastega alati nö. turvaliselt tundnud. Korterikaaslastega tekib tihti mingi side (mis 95% juhtudel paari kuu või aastaga küll kaob) ja ei tule üldse selle pealegi, et ta võiks oma viimasel päeval võõra varaga minema jalutada. Kuid peale brasiillaste loo kuulmist hakkasin ma mõtlema, et tõesti iial ei või teada mis inimese sees toimub või mis probleemid teda kodus ootavad. Ma ei usu, et sel puhul oli tegemist lihtsa kadedusega  või on ta lihtsalt paduloll kui arvas, et see saladus välja ei tule.

Selle loo moraal võiks olla "Usalda, kuid kontrolli." Ja ilmselt toimib sama lugu iga suhte puhul.

No comments: