Monday, May 21, 2012

Do you hear the people sing

Järgnev postitus ei pruugi huvi pakkuda ilmselt kellelegi siinsetest külastajatest, kuid minu jaoks on see väga südamelähedane teema.

Seda juhtub tihti kui keegi küsib, et mis muusika mulle meeldib. See on minu jaoks väga ebamugav ja tõmbab mul kohe juhtme kokku. Ja siis ma vastan omaette pobisedes midagi taolist "Mm, mina ei tea.. igasugune muusika"

Kõik kellel on olnud õnn või õnnetus minuga kauem aega koos veeta peaksid teadma, et minu suurim armastus on muusikalid. Ja tõsi on see, et kõvasti üle poole minu playlistist sisaldas (nüüd on mu uus arvuti peaaegu tühi) just neid.

(Kui te siit enam edasi ei viitsi lugeda, vaadake vähemalt viimast video!!)

Viimase kahe aasta jooksul on Cameron Mackintosh toonud Londonis lavale kaks ülisuurt 25.aastapäeva kontserti - Ooperi Fantoom ja Les Miserables (Hüljatud). See mees on muusikaliteatri ükstähtsamaid tegelasi kogu maailmas, sest tema käe all on valminud lisaks veel paljud suured muusikalid nagu Cats, Miss Saigon, Mary Poppins jnejne.

Tänane "random postitus" jääb hiljaks, kuna lõpuks ometi sain ma Phantom of the Opera 25. anniversary DVD kätte!!!

Just lõpetasin vaatamise ja oeh.... mu käed natukene veel värisevad.



Ooperi Fantoomi avastasin ma enda jaoks üsna hiljuti, arvestades seda, et nad juba kahekümne viiendat aastat laval tähistavad. Võib-olla umbes neli aastat tagasi oli Tallinnas mingit sorti show kus taustamuusikaks oli Masquerade, samast muusikalist. Ja ma olin armunud.



2004. aastal tuli välja samanimeline film, Gerard Butleriga peaosas. No mis mees, esiteks. Teiseks on see Lõvikuninga järel mu lemmik film, mida ma võiksin ja (juba olen tegelikult) üle kümne korra vaadata. Kõikidest lavastustest mis ma näinud ja kuulnud olen meeldib mulle just film kõige rohkem. Ma südamest loodan, et mul on kunagi võimalus seda oma silmaga teatris näha. Muusikaliteater ma usun on kõige võimsam teatri kogemus mida soovida võib. Kahjuks ma ei hellita väga lootust, et see kunagi Eesti lavale võiks jõuda, eriti veel tänu kahele ebaõnnestunud Fantoomi lavastusele mis seal tehtud juba on, need ei olnud küll Andrew Lloyd Webberi omad. ALW muusikalid on muuseas maailmas kõige rangemad, st, et kõik peab olema väga täpselt kavandatud enne kui üldse antakse luba see kohaliku kompaniiga lavale saata. Eestis on neist tehtud minu mäletamist mööda ainult kolm- Cats, Evita ja Jesus Christ Superstar, võibolla ma eksin.

Igatahes kontsert muidugi ei vedanud ootusi alt. Suurepärased esinejad. Ramin Kamirloo Fantoomina. Tema on ka mu suur crush, ja arvatavasti on ta järgmine tulevane legend, tehes kaasa suurimates muusikalides ja mängides tähtsamaid osasid. Sierra Boggess mängis Christine Daaé'd, muidugi on ta absoluutselt super, kuid see osa ei ole üldiselt minu maitsele. Kindlasti on mõned teist kuulnud, et ALW kirjutas Christine'i osa Sarah Brightmanile, kes muuseas tuli ka kontserti lõpus lavale ja laulis oma kuulsaima aaria. Nagu ma ütlesin ei ole ta niigi minu maitsele ja nüüd tundub, et ta on veidi ka ära vajunud, hiljem uurides nägin, et see ei ole ainult minu asjatundmatu arvamus vaid ka teistele kuulajatele jäi sama mulje. Eks aeg teeb oma töö.

Suur finaal oli etteaimatav, et originaal grupp tuleb lavale, saab oma lõputu aplausi ja lõpuks tulevad lavale Sarah Brightman, Michael Crawford (esimene Fantoom, ahh, kes kahjuks ei teinud piiksugi) ja veel neli fantoomi erinevatest aegadest. See oli minu jaoks parim osa, sest nende seas oli mu kõige suurem lemmik Colm Wilkinson, kes on absoluutselt parim. Tema ja kaks fantoomi on veel mänginud teist tähtsat rolli Jean Valjean'i Hüljatutes. Kas saaks midagi paremat küsida?

Ma kardan, et see kontsert on raskesti kättesaadav ja ilmselt paljudel ei ole üldse huvi seda muretseda, kuid mu perekond võib ennast selle esitluseks valmis panna kui koju jõuan.

Siin pikem video finaalist, teie oma asi kas vaatate..



Fännidel on kindlasti pisarad silmas.

Okei. Edasi. Minu lemmikuim lugu üldse, on Les Miserables, eelmises postituses näete mind ka raamatut kaisutamas. Ma olen näinud kahte filmi, 10. aastapäeva kontserti, 25.aastapäeva kontserti, mul oli olemas Broadway ja West Endi lindistused ja suur õnn näha seda ka Eesti grupi lavastuses. Seda mäletan ma siiani väga hästi..

2001. aastal oli see mu teine muusikalikogemus elus (esimene oli Vampiiride tants aasta varem, mis on ka kustumatu mälestus ja siiani üks mu lemmik, kuigi see Broadway'l oli täielik läbikukkumine). Juba enne etenduse algust ma nutsin, sest mina oma 11.aastase mõistusega olin endast väljas, et minu suure armastuse Koit Toome asemel oli sel päeval laval Andero Ermel. Kuid Jassi Zahharovi kõrval ei ole muul tähtsustki. Esimene vaatus ei olnud veel poole pealgi kui Jassi Zahharov'i "Who am I?" mind jälle nutma ajas ja kuni lõpuni välja. Ja ma mäletan, et ma kirjutasin oma päevikusse veel sõnad üles, mille pärast mul temast nii kahju hakkas need olid "nagu koerakutsikas". Tuletan meelde, et ma olin laps sel ajal. Ja muidugi ei saanud kogu loost võib-olla arugi. Ja selleks ma ütlengi, et isegi kõige muusikavõõramat inimest ei jäta see puudutamata kui minusugune väike laps oli kogu lavastusest täiesti endast väljas.. heas mõttes.

Victor Hugo "Les Miserables", nagu enamus tema raamatud, on traagiline lugu ühiskonna heidikutest, õiglusest ja ebaõiglusest. Pea tegelaseks endine sunnitööline Jean Valjean, kellest saab küll tähtis tegelane, kuid keda minevik kummitab kuni surmani.

Muuseas, selle aasta lõpus tuleb välja ka muusikalifilm, mida ma olen niiiii kaua oodanud. Osatäitjad ei ole just minu meele järgi, jällegi. Kuid kindlasti teavad direktorid paremini. Samas on mul ülimalt hea meel, et mõned näitlejad/muusikud (kellest räägiti, et võivad osa saada) jäid filmist välja. Tõesti tänud. See list oli päris õudne!
Paar päeva tagasi lekkis internetti telefoniga filmitud esmane treiler, mis koheselt maha võeti, kuid mul õnnestus seda siiski näha ja ma ütlen teile, et need mõned sekundid olid juba vägevad. Anne Hathaway Fantine'na oli nii südantmurdev. Ma ei jõua ära oodata ja üsna suure tõenäosusega saab see mu isiklikuks teiseks lemmikfilmiks, olgem ausad Lõvikuningat ei ületa miski, hehe.

Lés Miserables muusika on mu igapäevane kaaslane olnud kõik need kümme aastat. Kahjuks ei tehtud sellest Eestis erisaadet nagu Vampiiride tantsust, mida ma ketrasin ikka lõputult kuni kassett enam ei töötanud. Hüljatute kavaleht laulusõnadega oli mulle ka kui aare, kuni see kolimise käigus kaduma läks.

Nüüd on muusika muidugi palju lihtsamini kätte saadav. Paar aasat tagasi nägin ma esimest korda kümnenda aastapäeva kontserti. See oli lindistatud 15 aastat tagasi. Peaosas oli endiselt Colm Wilkinson, kes oli üldse esimene Jean Valjean. See mees on nagu õnnistus silmadele/kõrvadele..


See oli see lugu millest ma enne rääkisin. Nüüd on seda hea kvaliteediga muidugi võimatu leida, eriti youtubest.
Finaalina tulid lavale 17 Jean Valjeani, erinevate riikide lavastustest ja laulsid kõik koos. See oli muidugi see aeg kui Anna-Liisa nutta kõõksus.

Eelmine aasta sain käpad taha 25.aastapäeva kontserti DVD'le. Peaosas oli Alfie Boe, kes on samuti väga SUPER. Kuid esialgset gruppi ei suuda miski ületada. Ja üleüldse, isegi praegu nendele osatäitjatele tagasi mõeldes üks neist ajab mind eriti vihale- Nick Jonas, kes mängib Mariust. Ma pisin pikali kukkuma. Mingi boybändi kutt, võib-olla on ta vokaalselt okei, kuid selline tunne jäi nagu oleks ta laval püksid täis teinud. Ja ka kontserti lõpupoole ei olnud ta parem võiks ju arvata, et selleks ajaks on närv kadunud. Kuid ei, terve aja vahtis ta ühe punkti kuskil publiku taga, laulis oma read mikrisse ja kõik. Mitte midagi!!! Ma ei saa aru mida temas nähti !?
Ülejäänud olid muidugi paremad , Ramir Kamirloo(fantoom) esines Enjolras'ena,  teda on alati hea meel näha, kuigi ta kõlab vahepeal "karjuvana" aga see on tema stiil, ütleme nii. Ja Lea Salonga (Filipiinide au ja uhkus), kes on mu üks lemmik naisartist esines seekord Fantine'na, 15 aastat varem Eponine'na.

Kontserti lõpp oli kõige oodatuim hetk, sest nagu arvata oli tuli lavale originaal grupp, C. Wilkinsoniga eesotsas. Kahest järgmisest videost näete 15 aastase vahega esinemisi. Kas on võimalik, et see mees muutub aina paremaks. Mitte musikaalselt vaid tegelt kaa, kui karismaatiline saab üks inimene olla!!!

Kui keegi üldse siiamaani viitsis lugeda, siis soovitan järgmist video kõige rohkem:



Ilmselt saate aru milline minu lemmik on ( kõige esimene ) ja tema kõrval hiljem Ramir Kamirloo.

Kui te eelmise video ära vaatasite, siis hea. Aga tegelikult soovitan seda hoopis kõige rohkem. Neli Valjean'i , sealt tunnete paar nägu juba Fantoomi videost ära ..



Ma usun, et minul ei ole siin enam midagi öelda..


4 comments:

Anonymous said...

Sa oled uskumatult põhjalik, ja tubli.
Emm

Rain said...

Muusika valik on Sul väga hea. Poleks sellist valikut oodanudki:)

Angela said...

kuna su postitus osutus meeldivaltpikaks ja röövis mu asjalikust tööpäevast niigi ütlemata palju aega, siis ei ole ma su videote vaatamiseni / kuulamiseni jõudnud, aga ütlen, et "Vampiiride tants" on ka minu lemmik - kä'isime kooli ajal vist enamust neid Linnahallis toimunud muusikale vaatamas

Anna-Liisa said...

Tänud.
Kusjuures Angela, ma mäletan, et sa kunagi väiksena seda ka ütlesid.